Hõõglamp

Allikas: Vikipeedia

Elektripirni ehitus:
1 — kuumakindlast klaasist kest
2 — väärisgaasiga täidetud ruum
3 — volframist hõõgniit
4 — ühendusjuhe põhjakontaktiga
5 — ühendusjuhe sokliga
6 — tugivardad
7 — klaastoestik
8 — ühenduskontakt sokliga
9 — keermestatud sokkel kontaktiga
10 — isolaator
11 — põhjakontakt
Põlev hõõglamp

Hõõglamp (kõnekeeles tuntud ka kui elektripirn) on valgustusseade, kus helendub elektrivoolu poolt kõrge temperatuurini kuumutatud hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse volframist, kuna selle sulamistemperatuur on kõrgeim. Umbes meetri pikkune ja u 50 μm jämedune volframtraat on vormistatud ühe või kahekordse spiraalina mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb klaaskolvis, mis on väliskeskkonnast õhukindlalt eraldatud. Tänapäeval on klaaskolb täidetud väärisgaasiga (argoon või krüptoon), mis suurendab hõõgniidi eluiga. Varem oli lihtsalt klaaskolvis olev õhk hõrendatud.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasematel aegadel on kasutatud ka söepulki ja bambusevõrseid, mille vahel tekkis elektrivoolu toimel kaarleek, mis oligi valgusallikaks, kuid neid kasutati rohkem prožektorites.

1802. aastal lõi inglane Humphry Davy esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti.

1809. aastal lõi Davy esimese puusüsi-hõõgniidiga kaarlambi.

1835.a. demonstreeris James Bowman Lindsay oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.

1880.a. pandi eri leiutajate ettevõtete poolt Inglismaal ja Ühendriikides esimesed hõõglambid majadesse sisse.

1904.a. said ungarlane Sándor Just ja horvaatlane Franjo Hanaman Ungari patendi volframist hõõgniidiga hõõglambi eest. (Volfram on osades teistes keeltes tuntud kui tungsten.)

1908.a. leiutas Thomas Alva Edison sokli, mida teatakse siiani Exx nomenklatuuri all, millest Euroopas on tuntuim E27.

Tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõõglamp on seniajani laialdases kasutuses, sest nii selle valmistamine kui ka ekspluatatsioon on suhteliselt lihtsad (teda on võimalik valmistada sobivas suuruses sobivale pingele, töötab nii alalis- kui ka vahelduvvooluga, ei karda sagedast sisse-väljalülitamist, süttib hetkeliselt, on tundetu ümbruse temperatuuri suhtes jne). Vähehaaval asendatakse siiski mitmetes valdkondades hõõglampe välja (kompaktsete) luminofoorlampide, gaaslahenduslampide ja valgusdioodlampide vastu, mille valgusviljakus on märksa kõrgem. Hõõglambi edasiarendus on halogeenlamp, kus klaaskolvi sisemus on täidetud halogeengaasiga, mis suurendab veelgi hõõgniidi eluiga ja võimaldab sellel töötada kõrgematel temperatuuridel, nii et paraneb ka valgusviljakus.

Tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüüpiliste hõõglampide valgusviljakuse võrdlus tarbitavate elektrivõimsuste lõikes (120-voldiste lampide puhul)
Võimsus (W) Valgusvoog (lm) Valgusviljakus (lm/W)
5 25 5,0
15 110 7,3
25 200 8,0
35 350 10,0
40 500 12,5
50 700 14,0
55 800 14,5
60 850 14,2
65 1000 15,4
70 1100 15,7
75 1200 16,0
90 1450 16,1
95 1600 16,8
100 1700 17,0
135 2350 17,4
150 2850 19,0
200 3900 19,5
300 6200 20,7