Hõõglamp

Elektripirni ehitus:
1 — kuumakindlast klaasist kest
2 — väärisgaasiga täidetud ruum
3 — volframist hõõgniit
4 — ühendusjuhe põhjakontaktiga
5 — ühendusjuhe sokliga
6 — tugivardad
7 — klaastoestik
8 — ühenduskontakt sokliga
9 — keermestatud sokkel kontaktiga
10 — isolaator
11 — põhjakontakt

Põlev hõõglamp

Hõõglamp (kõnekeeles tuntud ka kui elektripirn) on valgustusseade, kus helendub elektrivoolu poolt kõrge temperatuurini kuumutatud hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse volframist, kuna selle sulamistemperatuur on kõrgeim. Umbes meetri pikkune ja u 50 μm jämedune volframtraat on vormistatud ühe või kahekordse spiraalina mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb klaaskolvis, mis on väliskeskkonnast õhukindlalt eraldatud. Tänapäeval on klaaskolb täidetud väärisgaasiga (argoon või krüptoon), mis suurendab hõõgniidi eluiga. Varem oli lihtsalt klaaskolvis olev õhk hõrendatud.

Ajalugu

Varasematel aegadel on kasutatud ka söepulki ja bambusevõrseid, mille vahel tekkis elektrivoolu toimel kaarleek, mis oligi valgusallikaks, kuid neid kasutati rohkem prožektorites.

1802. aastal lõi inglane Humphry Davy esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti.

1809. aastal lõi Davy esimese puusüsi-hõõgniidiga kaarlambi.

1835.a. demonstreeris James Bowman Lindsay oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.

1880.a. pandi eri leiutajate ettevõtete poolt Inglismaal ja Ühendriikides esimesed hõõglambid majadesse sisse.

1904.a. said ungarlane Sándor Just ja horvaatlane Franjo Hanaman Ungari patendi volframist hõõgniidiga hõõglambi eest. (Volfram on osades teistes keeltes tuntud kui tungsten.)

1908.a. leiutas Thomas Alva Edison sokli, mida teatakse siiani Exx nomenklatuuri all, millest Euroopas on tuntuim E27.

Tänapäev

Hõõglamp on seniajani laialdases kasutuses, sest nii selle valmistamine kui ka ekspluatatsioon on suhteliselt lihtsad (teda on võimalik valmistada sobivas suuruses sobivale pingele, töötab nii alalis- kui ka vahelduvvooluga, ei karda sagedast sisse-väljalülitamist, süttib hetkeliselt, on tundetu ümbruse temperatuuri suhtes jne). Vähehaaval asendatakse siiski mitmetes valdkondades hõõglampe välja (kompaktsete) luminofoorlampide, gaaslahenduslampide ja valgusdioodlampide vastu, mille valgusviljakus on märksa kõrgem. Hõõglambi edasiarendus on halogeenlamp, kus klaaskolvi sisemus on täidetud halogeengaasiga, mis suurendab veelgi hõõgniidi eluiga ja võimaldab sellel töötada kõrgematel temperatuuridel, nii et paraneb ka valgusviljakus.

Tehnilised andmed

Tüüpiliste hõõglampide valgusviljakuse võrdlus tarbitavate elektrivõimsuste lõikes (120-voldiste lampide puhul)

Võimsus (W)	Valgusvoog (lm)	Valgusviljakus (lm/W)
5	25	5,0
15	110	7,3
25	200	8,0
35	350	10,0
40	500	12,5
50	700	14,0
55	800	14,5
60	850	14,2
65	1000	15,4
70	1100	15,7
75	1200	16,0
90	1450	16,1
95	1600	16,8
100	1700	17,0
135	2350	17,4
150	2850	19,0
200	3900	19,5
300	6200	20,7