Valgusviljakus

Allikas: Vikipeedia

Valgusviljakuseks nimetatakse valgusallika poolt kiiratavat valgusvoogu ühikulise toitevõimsuse kohta.

SI-süsteemi mõõtühik on luumen vati kohta (lm/W).

Valgusviljakus iseloomustab valgusallika efektiivsust inimsilmaga tajutava valguse produtseerimise mõttes. Valgusviljakuse kasutamine sellises valdkonnas on otstarbekam kui kasuteguri mõiste kasutamine. Näiteks hõõglambi kasutegur on ligi 100%, kuid valgusviljakus jääb tugevalt alla teiste valgusallikate omale, sest ainult u 4% kiirgusvõimsusest mahub nahtavasse diapasooni (enamus kiirgust on infrapunane).

Levinumate valgusallikate valgusviljakused:

Valgusallikas
 
Valgusviljakus
(lm/W)
100 W hõõglamp 17,5
Kvarts-halogeenlamp 24
Luminofoorlamp 50–100
Valge valgusdiood 26–70
Ksenoonlamp 30–50
Naatriumlamp 150–200

Võrdluseks mõningate idealiseeritud valgusallikate valgusviljakused:

Valgusallikas
 
Valgusviljakus
(lm/W)
Ideaalne must-keha kiirgur 7000 K juures 95
Ideaalne valge valguse allikas 242,5
Ideaalne monokromaatne valgusallikas lainepikkusel 555 nm 683
Inimsilma standardiseeritud tundlikkus erineva lainepikkusega valgusele. Graafik on normeeritud maksimumis (555 nm) ühikule, sellele vastab tegelikult 683 lm/W.

Nagu näha, on kõrge valgusviljakuse ja loomuliku (valge) valguse saamise nõuded mõneti vastandlikud. See on tingitud inimsilma erinevast tundlikkusest erinevate lainepikkuste suhtes. Silm on kõige tundlikum valgusele lainepikkuse 555 nm ümbruses, seetõttu teoreetiliselt kõige suurema valgusviljakusega oleks ideaalne rohelise valguse allikas. See on ka põhjus, miks naatriumlamp (mis kiirgab valdavalt ühte spektrijoont 589,3 nm juures) on parima valgusviljakusega. Sellises praktiliselt monokromaatses kiirguses ei ole aga esemete värvused äratuntavad, objektid eristuvad ainult heleduse järgi.