Valgusviljakus

Valgusviljakuseks nimetatakse valgusallika poolt kiiratavat valgusvoogu ühikulise toitevõimsuse kohta.

SI-süsteemi mõõtühik on luumen vati kohta (lm/W).

Valgusviljakus iseloomustab valgusallika efektiivsust inimsilmaga tajutava valguse produtseerimise mõttes. Valgusviljakuse kasutamine sellises valdkonnas on otstarbekam kui kasuteguri mõiste kasutamine. Näiteks hõõglambi kasutegur on ligi 100%, kuid valgusviljakus jääb tugevalt alla teiste valgusallikate omale, sest ainult u 4% kiirgusvõimsusest mahub nahtavasse diapasooni (enamus kiirgust on infrapunane).

Levinumate valgusallikate valgusviljakused:

Valgusallikas	Valgusviljakus (lm/W)
100 W hõõglamp	17,5
Kvarts-halogeenlamp	24
Luminofoorlamp	50–100
Valge valgusdiood	26–70
Ksenoonlamp	30–50
Naatriumlamp	150–200

Võrdluseks mõningate idealiseeritud valgusallikate valgusviljakused:

Valgusallikas	Valgusviljakus (lm/W)
Ideaalne must-keha kiirgur 7000 K juures	95
Ideaalne valge valguse allikas	242,5
Ideaalne monokromaatne valgusallikas lainepikkusel 555 nm	683

Inimsilma standardiseeritud tundlikkus erineva lainepikkusega valgusele. Graafik on normeeritud maksimumis (555 nm) ühikule, sellele vastab tegelikult 683 lm/W.

Nagu näha, on kõrge valgusviljakuse ja loomuliku (valge) valguse saamise nõuded mõneti vastandlikud. See on tingitud inimsilma erinevast tundlikkusest erinevate lainepikkuste suhtes. Silm on kõige tundlikum valgusele lainepikkuse 555 nm ümbruses, seetõttu teoreetiliselt kõige suurema valgusviljakusega oleks ideaalne rohelise valguse allikas. See on ka põhjus, miks naatriumlamp (mis kiirgab valdavalt ühte spektrijoont 589,3 nm juures) on parima valgusviljakusega. Sellises praktiliselt monokromaatses kiirguses ei ole aga esemete värvused äratuntavad, objektid eristuvad ainult heleduse järgi.