Gustav Fabergé
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) |
Gustav Fabergé (1814 Pärnu – 1893 Dresden) oli Liivimaa päritolu kullassepp, Peterburis tegutsenud Fabergé kullassepaäri asutaja.
Gustav Fabergé põlvnes Picardie hugenottide perekonnast, kes Prantsusmaalt 17. sajandil usulise tagakiusamise eest pagesid, suguvõsa nimi esineb ka kujul Fabrier või Favry.[1]
Gustav Fabergé oli Peter Carl Fabergé isa.[1]
Eelkäijad[muuda | muuda lähteteksti]
Fabergé esivanemad olid pärit Põhja-Prantsusmaa ajaloolisest Picardie piirkonnast, nende perekonnanimi oli Favri. Nad olid hugenotid, Prantsuse kalvinistid, keda riigis, mille elanikkond oli valdavalt katoliiklik, kiusati usuliste veendumuste tõttu taga.
1685. aastal tühistas kuningas Louis XIV Nantes'i edikti ja muutis katoliikluse Prantsusmaa ainuvalitsevaks usuks. See võttis hugenottidelt vabaduse ning Favrid põgenesid kirde poole. Aastatega tegi nende perekonnanimi läbi väikesi muutusi: algul oli see Favry, siis Fabri, seejärel Fabrier ja hiljem Faberg. 19. sajandi algul seadis käsitööline Pierre Faberg end sisse Pärnusse Liivimaal.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
1814. aasta veebruaris sündis Peter Fabergi ja Sileesia kaupmehe tütre Maria Louisa peres poeg Gustav. 1828. aastal muutis poiss 14-aastaselt oma perekonnanime Fabergeks. Ta sai 1830. aastal õpipoisiks kullassepa Andreas Ferdinand Spiegeli juurde Peterburis. Professionaali käe all välja õppinud, töötas Gustav 1830. aastail Johann Wilhelm Keibeli juures, kus tehti ehteid Vene keisritele. 1841. aastal kvalifitseerus ta ise meistrina ning muutis teist korda oma perekonnanime: seekord Fabergéks, arvatavasti teadlikult selleks, et see jääks oma prantsusepärase kõlaga silma vene aadlikele, kes sel olid sel ajal frankofiilid. 1842. aastal avas Gustav Peterburis oma firma Fabergé koda (vene keeles Дом Фаберже). Ta palkas tööle Johann Alexander Gunsti, Johann Eckhardti ning alates 1857. aastast ka August Wilhelm Holmströmi.
Samal perioodil abiellus ta Taani kunstniku Carl Jungstedti tütre Charlotte Maria Jungstedtiga. Paar oli kaks poega, Peter Carl (1846–1920) ja Agathon (1862–1895), ning tütar Wilhelmine Charlotte (1850–?).
1860. aastal läks Gustav pensionile ning pere kolis tagasi Saksamaale Dresdenisse. Ta jättis oma ettevõtte Peter Hiskias Pendingu ja V. A. Zaianchkovski kätte. Peter Carl Fabergé sai põhihariduse Peterburis ja jätkas õpinguid Dresdenis.
Dresdenis elas pere Walpurgisstraßel ja Victoriastraßel, vaid mõne minuti kaugusel lossist ja kuulsast ehtekollektsioonist Grünes Gewölbe, kus leidusid ka olulised Johann Melchior Dinglingeri ehted. Peter Carl jätkas haridusteed Dresdenis.
Pojad võtavad ettevõtte juhtimise üle[muuda | muuda lähteteksti]
Saanud 1864. aastal 18-aastaseks, saadeti vanem poeg Peter Carl Euroopa parimatelt kullasseppadelt ametit õppima. Pärast õpingute lõppu naasis ta Peterburi, kus töötas kümme aastat isa usaldusväärse meistri Hiskias Perdini juhendamisel. Ta tegeles meistriteoste kataloogimise, parandamise ja taastamisega Ermitaaži muuseumis. See võimaldas tal õppida unustatud tehnikaid, mida valdasid ajalooliste ehete valmistajad. Hiljem taastas ja parandas ta 18. sajandi kunstiesemeid kogus, sealhulgas prantsuse kuld- ja emailkarpe.
Kui Perdin 1882. aastal suri, võttis Peter Carl ettevõtte juhtimise enda kätte ning lühikese aja pärast liitus temaga ka noorem vend Agathon. Vennad olid 1882. aasta ülevenemaalisel näitusel Moskvas tõeline sensatsioon ning just seal sai ettevõte tõeliselt sügava maine. Eriti köitis keiser Aleksander III tähelepanu nende täpne koopia 4. sajandi eKr kuldsest Sküüdi käevõrust. Tsaar lasi Fabergé ettevõttel oma esemeid eksponeerida Peterburi Ermitaaži muuseumis näitena suurepärasest kaasaegsest Vene käsitööst. Nii pälvisid Fabergé maja ja nende ehted terve Vene keisririigi tähelepanu. Aastal 1885 nimetati Carl Fabergé keiserlikuks õukonnavarustajaks ja viis aastat hiljem nimetati ta Tema Keiserliku Majesteedi kabineti hindajaks. 19. sajandi viimased kaks aastakümmet tõid kaasa Fabergé firma ülemaailmse tunnustuse ning Carl sai mitmeid välisauhindu ja nimetati tarnijaks mitmele Euroopa monarhile.
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
2015. aasta 3. jaanuaril avati Gustav Fabergé sünnilinnas Pärnus tema ausammas. Pronkskuju kinkis linnale Peterburi juveeliäri Tenzo Jewellery House omanik Alexander Tenzo, selle autor on Alexander Tenzo ja Vladislav Yakovskiy. Skulptor Evgeniy Burkov. Mälestusmonumendi püstitamise eestvedajad olid Pärnu Fabergé Seltsi asutanud kunstnik Tiina Ojaste ja seltsi liige Toomas Kuter.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Vilgats, Ester (19. aprill 2022). "Fabergé uurija käis Pärnus kuulsate juveliiride elu uurimas". ERR. Vaadatud 20. aprillil 2022.
- ↑ Teet Roosaar. Pärnut ehib Gustav Fabergé pronkskuju. Pärnu Postimees, 06.01.2015 (nr 2), lk 1.