A cappella

Allikas: Vikipeedia

A cappella [a kap'ella] all mõisteti alates 17. sajandist renessanssmuusikale iseloomulikku polüfoonilist muusikat, milles instrumentaalsaade oli vokaalpartiidega unisoonis või asendas neid.

19. sajandil hakati a cappella all mõistma (enamasti mitmehäälsete vokaalteoste) esitamise viisi, mille puhul instrumentaalsaade puudub (see sai alguse arusaamatusest: et a cappella teostele ei olnud instrumentaalpartiid sisse kirjutatud, arvasid 19. sajandi uurijad, et instrumentaalsaade puudus).

20. sajandil on seda väljendit hakatud kasutama instrumentaalsaateta esinevate kontsertansamblite kohta.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Termin tuleb itaalia keelest (itaalia keeles on kasutatud ka kuju alla cappella). Mõnikord kasutatakse selles väljendis itaaliakeelse (ning ka keskladina keeles esineva) sõna cappella asemel keskladina keeles samuti esinevat sõna capella (mis klassikalises ladina keeles tähendab ainult 'kitsekest'), kuid traditsiooniline ja eesti keele normile vastav on kuju a cappella.

Nimetus tähendab 'kapelli moodi'. On ka öeldud, et a cappella tähendab "esitust kapelliga" ehk ansambliga, kuhu võisid kuuluda ka pillid, ning et stiil tähendabki lihtsalt võrdväärsete häältega ansamblipolüfooniat[1]. Sixtuse kapellile omane instrumentaalsaateta laulmine oli pigem erandlik ning selle seostamine a cappella stiili kui niisugusega on ekslik.

Kirikumuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

A cappella laulmine on levinud kirikumuusikas (näiteks Gregoriuse koraal).

Katoliku kirikus arenes polüfooniline a cappella laul välja keskaja lõpuks. Selle stiili õitseng algas renessansiaja Madalmaade meistritel ning saavutas haripunkti Rooma koolkonna (eriti Giovanni Pierluigi da Palestrina) loomingus)

Jumalateenistused toimuvad ilma instrumentaalsaateta õigeusu kirikus ja samuti näiteks amišitel, vanadel regulaarsetel baptistidel, primitiivsetel baptistidel, mõnedes Kristuse kiriku harudes ja Vanasaksa Baptisti Vendadel.

USA lõunaosariikidest pärineb religioosse laulu stiil Sacred Harp, mida enamasti kasutatakse väljaspool kirikut.

Ilmalik muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates renessansiajast arenes ka ilmalik a cappella muusika, sealhulgas kammerlik žanr madrigal.

Koorimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koorilaulud ongi sageli kirjutatud ilma saateta ning saadet kasutatakse ainult proovides. Eesti laulupidudel on enamasti lauldud a cappella laule.

A cappella esitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

A cappella esitajad ei kasuta põhimõtteliselt instrumentaalsaadet. 1980. ja 1990. aastatel läks a cappella muusika moodi tänu Bobby McFerrini ja Boyz II Meni taolistele artistidele. Levinud a cappella muusika stiilid on Barbershop, doo wop ja kaasaegne a cappella.

Popmuusika a cappella seadetes väikestele ansamblitele laulab üks hääl tavaliselt meloodiat, teine rütmisaadet ning ülejäänud hääled keelpillisaadet. Jaapanis nimetatakse neid hääli vastavalt vokaaliks, bassiks ja kooriks.

Paljud ansamblid kasutavad ka teisi lähenemisi, sealhulgas polüfooniat.

Helisalvestiste töötlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõnikord jäetakse mitme helirajaga helisalvestisest alles ainult laulu helirada või -rajad. Ka sellise praktika kohta kasutatakse väljendit a cappella.

A cappella ansambleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välismaa:

Eesti:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Siitan, Toomas (1998). Õhtumaade muusikalugu I. Tallinn:Talmar & Põhi

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]