Gravitas

Allikas: Vikipeedia

Gravitas (klassikalises ladina keeles [ˈɡrawɪt̪aːs̠]) oli üks vanadest Rooma voorustest[1], mis tähistas tõsisust.[2] Seda on samuti tõlgitud veel ka kaalukuseks, väärikuseks ja tähtsuseks ning ta kannab endas edasi vaoshoitust ja moraalset rangust.[1] Samuti annab ta edasi ka vastutustundlikkust ja pühendumust ülesande täitmisele.[3]

Koos pietas'i (distsipliini ja autoriteedi austamine), severitas'e, gloria, simplicitas'e (selgus), integritas'e, dignitas'e ja virtus'ega oli juhtide ideaalomadusena eriti hinnatud just gravitas.[2] Gravitas ja virtus loetakse olevat teistest voorustest kanoonilisemad.[1]

Rooma kontseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Siin koos Veenusega kujutatud Aeneast peeti gravitase, pietase, dignitase ja virtuse kehastuseks.[4]

Gravitas oli üks voorustest, mis võimaldas kodanikel, eriti riigimeestel, kehastada mõistet romanitas,[5] mis tähistab seda, mida tähendas olla roomlane ja kuidas roomlased endasse suhtusid, muutudes lõpuks rahvuslikuks iseloomuks.[6] Paljud Rooma filosoofid kiitsid konstantiat (sihikindlus, vastupidavus ja julgus), dignitas’t ja gravitas’t kui kõige tähtsamaid voorusi; see on sellepärast nii, et see muutis väärikad mehed ka võimekateks. Need on täiendavad mõisted, mis kaasnevad roomlaste tegevustes.[7] Valitseva ülem- ja ülemkeskklassi mehed said hariduse avalikus koolisüsteemis, kus klassikaline keel ja kirjandus moodustasid õppekava põhielemendid. [8] [9]

Eelkõige võimaldas gravitas või siis väärikas ja tõsine käitumine üldse roomlastel säilitada püsivat konservatiivsuse ja traditsionalismi joont.[6] Rooma keisri ja filosoofi Marcus Aureliuse sõnul hõlmab gravitase viljelemine siirast ja väärikalt tegutsemist ning väidetavalt saavutatakse see nii kommete ja kõne mõõdukusega kui ka autoriteetse käitumisega.[10] Teised allikad seostavad seda jälle lihtsa elustiiliga, mis oli üks Rooma tsensorite sanktsioneeritud kontrolli moraalsetest alustest (vt Rooma tsensorid).[1] Ühes juhtumis kirjeldatakse, kuidas vanad riigimehed, aru saades, et nad ei vasta enam romanitase standarditele, sest nad ei täitnud oma avalikku ülesannet väärikuse ja gravitasega, sooritasid enesetapu või lihtsalt keeldusid toitu vastu võtmast.[5] See näitab seda, kuidas roomlased ennast ja oma au määratlesid.[11]

Augustuse valitsemise ajal ei kuulunud gravitas enam nelja peamise vooruse (virtus, clementia, justitia ja pietas) hulka, mis võeti kasutusele, et luua müüt Rooma keisrist kui heast valitsejast.[12]

Kreekalik mõjukus[muuda | muuda lähteteksti]

Aristoteles identifitseeris kolm veenva kommunikatsiooni alust, mis moodustavad suure osa isiklikust mõjukusest:

  1. Loogiline argument (oskus oma seisukohti selgelt sõnastada)
  2. Emotsioon (võime luua või kontrollida kuulajate emotsioone)
  3. Iseloom (oskus edastada ausameelsust ja head tahet)

Kaasaegsed kontseptsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Briti haridussüsteemis peeti gravitast viktoriaanlikul ja Edwardi ajastul inglise härrasmehe moraalse kujunemise üheks alustalaks.[13] See tuleneb osaliselt aristokraatlikust põlvnemisest, millega kaasnevad elegantsus ja peened kombed aga ka väärikas esinduslikkus.[14] Briti impeerium tulenes ka impeeriumi moraalsest kontseptsioonist, nii et gravitast ja teisi Rooma vooruseid idealiseeriti tema keiserlikus ühiskonnas ja asumaade valitsemises.[15] Näiteks Indiat valitsesid mehed, kelle võimutaju oli läbi imbunud Rooma voorustest.[15] Impeeriumi kontseptsioon domineeris ka koloniaalses avalikus teenistuses.[15] Ühendkuningriigi alamkoda kasutab samuti ka terminit bottom,[16] mis on konservatiivide kood mõistele gravitas.[17]

Gravitast kasutatakse ka suhtluses, eriti kõnes, kus see tähistab rõhuasetuse kasutamist teatud sõnadele kaalu andmiseks.[18] Asjakohased enesekontrolli küsimused aitavad tagada käitumise väljendusrikkuse ja tunnetele mõjuva esituse, mis võib väljenduda gravitases selles viisis, kuidas inimene käitub või räägib. Enesekontrolli küsimused võivad olla näiteks sellised: kas ma olen täiesti erapooletu, kas ma takistan edasiliikumist, või aitan ma oma osalusega tõesti panustada eesmärgi saavutamiseks?[19]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Forbis, Elizabeth (1996). Municipal Virtues in the Roman Empire: The Evidence of Italian Honorary Inscriptions. Stuutgart: Walter de Gruyter. Lk 94. ISBN 3519076284.
  2. ↑ 2,0 2,1 Shields, John C. (2001). The American Aeneas: Classical Origins of the American Self. Knoxville, TN: University of Tennessee Press. Lk 166. ISBN 1-57233-132-1.
  3. ↑ Apuzzo, L.J.; Michael, M.D. (august 2006). "Gravitas, Severitas, Veritas, Virtus". Neurosurgery (inglise). 59 (2): 219. DOI:10.1227/00006123-200608000-00001.
  4. ↑ Cunningham, Lawrence S.; Reich, John J.; Fichner-Rathus, Lois (2013). Culture and Values: A Survey of the Humanities, Volume I. Boston, MA: Wadsworth. Lk 117. ISBN 978-1-133-95244-2.
  5. ↑ 5,0 5,1 Harding, Brian (2008). Augustine and Roman Virtue. London: Continuum International Publishing Group. Lk 94. ISBN 9781847062857.
  6. ↑ 6,0 6,1 Chrystal, Paul (15. juuli 2017). How to be a Roman: A Day in the Life of a Roman Family (inglise). Amberley Publishing. ISBN 9781445665658.
  7. ↑ Mineo, Bernard (2014). A Companion to Livy. Malden, MA: John Wiley & Sons. Lk 132. ISBN 978-1-118-30128-9.
  8. ↑ Hingley, Richard (1996). "The 'legacy' of Rome: the rise, decline, and fall of the theory of Romanization". Roman Imperialism: Post-colonial Perspectives. Leicester Archaeology Monographs (inglise). Webster, J.; Cooper, N. (3): 37. ISBN 0951037765. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. november 2017. Vaadatud 2. novembril 2022. The men of the ruling upper and upper-middle classes were educated in a public school system where Classical language and literature formed basic elements of the curriculum. Greek and Roman concepts, in particular the significant Roman concept of gravitas, played a fundamental role in the formation of the character of the English gentleman (Mason 1982, 22).
  9. ↑ Mason, Philip (1982). The English Gentleman: The Rise and Fall of an Ideal (inglise). Lk 22.
  10. ↑ Goyder, Caroline (6. märts 2014). Gravitas: Communicate with Confidence, Influence and Authority. Random House. Lk 1. ISBN 9781473501447.
  11. ↑ Barton, Carlin A. (1995). The Sorrows of the Ancient Romans: The Gladiator and the Monster. Princeton, NJ: Princeton University Press. Lk 187. ISBN 0-691-01091-9.
  12. ↑ Reinhold, Meyer (2002). Studies in Classical History and Society. Oxford: Oxford University Press. Lk 64. ISBN 0195145437.
  13. ↑ Hingley, Richard (2013). Roman Officers and English Gentlemen: The Imperial Origins of Roman Archaeology. London: Routledge. Lk 102. ISBN 978-0415235792.
  14. ↑ Tozer, Malcolm (28. märts 2018). Education in Manliness: The Legacy of Thring's Uppingham. Oxon: Routledge. ISBN 978-1-351-06592-4.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Patterson, Steven (2009). The Cult of Imperial Honor in British India. New York: Palgrave Macmillan. Lk 146. ISBN 9781349377459.
  16. ↑ , lk 250, 271 {{citation}}: eiran tundmatut parameetrit |kirjastaja= (juhend); puuduv või tühi pealkiri: |title= (juhend)
  17. ↑ Winterton, Sarah (24. jaanuar 2017). The Wintertons Unmuzzled: The Life & Times of Nick & Ann Winterton, Two Westminster Mavericks (inglise). Biteback Publishing. ISBN 978-1-78590-207-9.
  18. ↑ Goyder, Caroline (2014). Gravitas: Communicate with Confidence, Influence and Authority. London: Vermilion. Lk 99. ISBN 9780091954956.
  19. ↑ Peck, David. "Get Your Gravitas On: 6 Secrets of Executive Presence". www.recoveringleader.com. Vaadatud 13. mail 2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  •  gravitas – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gravitas&oldid=6283853"