Gentrifikatsioon

Allikas: Vikipeedia

Gentrifikatsioon (inglise sõnast gentry 'alamaadel', pikem etümoloogia allpool) on linnalise keskkonna uuenemine ja ülesehitamine, mis toimub, kui jõukamad keskklassi elanikud kolivad allakäinud piirkondadesse, tõrjudes välja sealseid alamklassi elanikke.[1] Gentrifikatsiooni linnades seostatakse põhiliselt inimeste liikumisega. Gentrifikatsiooni tulemusena pere keskmine sissetulek kogukonnas kasvab ning liikmete arv väheneb. Usutavasti on selle põhjuseks vaesemate elanike, kes ei ole võimelised tasuma tõusnud üüri ja muid kinnisvara- ja maamakse, lahkumine. Tihti ehitatakse vanad tööstushooned ümber eluruumideks ja poodideks. Lisaks kolivad piirkonda uued poed ja teenindusasutused, mis teenindavad laiemat klientidebaasi. See omakorda tõstab piirkonna atraktiivsust jõukamate sisserändajate silmis ning vähendab ligipääsetavust vaesemate jaoks.

Linnaline gentrifikatsioon võib muuta muidu kultuuriliselt väga heterogeense piirkonna pigem majanduslikult homogeenseks, andes sellele seega eeslinnaliku karakteri.[2] See protsess on sageli võimalik tänu valitsuse poolt rahastatavatele investeeringutele kohaliku taristu parandamiseks, vaestele ja esmakordsetele majaostjatele pakutavatele hüpoteekidele ja lagunenud majade omanikele pakutavatele rahalistele boonustele. Pärast nende majanduslike abinõude rakendumist väheneb piirkonnas tavaliselt kuritegevus ning tõusevad kinnisvarahinnad ja maksulaekumised.

Mõiste ajalugu ja etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gentrifikatsioon on toimunud juba väga varajastel aegadel. Suurbritannias hakkasid suuremad villad väiksemaid poode asendama juba 3. sajandil.[3] Sõna "gentrifikatsioon" ise on palju hilisemat päritolu. Selle ingliskeelne vaste tuleneb sõnast "gentry", mis keskaegses Euroopas tähistas kõrgemasse klassi kuuluvaid inimesi ehk alamaadlit.[4][5] 1964. aastal kirjeldas Briti sotsioloog Ruth Glass sõnaga "gentrifikatsioon" keskklassi liikumist linnadesse ja linnaosadesse, tõrjudes sealt välja madalama töölisklassi elanikud. Näitena kasutas ta oma töös Londonit.[6][7]

Gentrifikatsiooni levikut ja selle olemust on püüdnud seletada mitmed teooriad. Bruce London ja J. John Palen on koostanud nimekirja viiest teooriast:

  • Demograafiline-ökoloogiline teooria analüüsib gentrifikatsiooni demograafiliste näitajate kaudu. Teoorias viidatakse tihti inimestele, kes olid 1970. aastatel vanuses 25–35 ehk siis beebibuumi generatsioonile. Selle põlvkonna suuruse tõttu kasvas hüppeliselt ka vajadus uute elamispindade järele. Kuna pakkumine ei jõudnud enam nõudlusega sammu pidada, hakati linnade keskuseid "ümber töötlema". Beebibuumi generatsioon oli oma eelkäijatest erinev, kuna selle liikmed abiellusid hiljem, said vähem lapsi, kes samuti sündisid hiljem. Nii vallalised kui abielus naised käisid palju suurema tõenäosusega tööl ning seega ei olnud peres ainult üks sissetulekuallikas. Leibkonnad koosnesid tüüpiliselt noortest ja jõukatest paaridest, kellel ei olnud veel lapsi. Just sellest tuleneva vabaduse tõttu eelistasid nad elada linnakeskusele lähemal, mis omakorda tähendas ka töökohtade mugavat lähedust.
  • Teine teooria kirjeldab gentrifikatsiooni sotsiaalkultuurilisest küljest. Teooria väidab, et inimkäitumise seletamiseks ja ennustamiseks peaksid olema aluseks inimeste väärtushinnangud, suhtumised, ideed ja uskumused. Analüüsitakse kesk- ja ülemkeskklassi suhtumiste ja elustiilide muutuseid 1970. aastatel. Inimesed hakkasid linnadesse suhtuma soosivamalt ja tegid vabatahtlikult otsuse mitte elada maa- ja eeslinnapiirkondades. Esimesi ümberasujaid nimetasid London ja Palen "linnapioneerideks", kes näitasid oma eeskujuga, et kesklinna lähedased piirkonnad on elujõulised ja sobilikud kohad elamiseks, andes niiviisi teisi julgustades protsessile hoogu juurde.
  • Kolmas teooria on oma olemuselt poliitmajanduslik ning jaguneb traditsiooniliseks ja marksisitlikuks. Traditsiooniline lähenemine väidab, et kesklinna kolimise taga on majanduslikud ja poliitilised faktorid. Rassistlike eelarvamuste vähenemise tõttu sel perioodil hakkasid paljud mustanahalised kolima eeslinnadesse ja valgetele inimestele ei tundunud enam mõeldamatu elada kesklinna rassiliselt mitmekesisemates piirkondades. Marksistlik lähenemine väidab, et mõjuvõimsad huvigrupid eiravad teadlikult kesklinnapiirkondi hetkeni, mil need on jõudnud omandada potentsiaali toota kasumit. Seejärel tõrjutakse ilma suure mõjuvõimuta ühiskonnaliikmed neist piirkondadest välja.
  • Neljas Londoni ja Paleni poolt välja pakutud teooria käsitleb mingi piirkonna kogukonda interaktiivse sotsiaalse grupina. Ühe perspektiivi kohaselt hakkavad tänapäeva linnades väiksemad kogukonnad oma rolli kaotama, kuna paranenud on transpordi ja kommunikatsiooni võimalused. Väiksemad kohalikud kogukonnad asenduvad suuremate poliitiliste ja sotsiaalsete organisatsioonidega. Teise perspektiivi kohaselt muutuvad kogukonnad just aktiivsemaks, kuna gentrifikatsiooni käigus nad taaselustuvad.
  • Viies teooria käsitleb arvamusliidrite olulist rolli gentrifitseerumisel. Kui ühiskonna eliit propageerib kesklinna piirkondade taaselustamist, leiavad nad tavaliselt palju järgijaid, kelle hääl kostub üle vastavat piirkonda juba asustavatest vastastest[8].

Gentrifitseerujate tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gentrifikatsiooni ei algata tavaliselt eeslinnadest pärit keskklass, vaid see protsess algab tüüpiliselt majanduslikult ja sotsiaalselt marginaalsete "trendiloojate" kolimisega piirkonda. Nendeks on tavaliselt majanduslikult vähekindlustatud noored, kellel on aga suur kultuuriline ja vaimne kapital. Neid ei mõjuta ka allakäinud piirkondade puudulik infrastruktuur. Uued elanikud meelitavad piirkonda investeerima ka julgemaid ettevõtjaid ja looma oma ärisid. Need protsessid kestavad, kuni kinnisvarahinnad on tunduvalt tõusnud ja piirkond omandanud parema maine. Siis on valmis piirkonda asuma ka vähem julgemad elanikud ja investeerijad, kes moodustavad gentrifitseerujate "teise laine".

Mõju kunstiinimestele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui vaesemaid piirkondi linnas asustavad kunstiinimesed, hipid ja muidu vaimselt ärksam osa ühiskonnast, siis piirkonna boheemlaslik iseloom meelitab sinna elama ka majanduslikult märksa paremal järjel olevad inimesed, kelle põhimõtted ja vaated ei pruugi enam kattuda piirkonna väljakujunenud olemusega ning algsed kunstiinimestest asukad tõrjutakse nii majanduslike põhjuste kui ka muude konfliktide tõttu välja.[9] Näiteks sellest võib tuua SoHo linnajao Manhattanil New Yorgis, kust 1960–1970 aastatel tõrjuti vanadest laohoonetest ümberehitatud eluruumidest välja suur kunstiinimeste kogukond, kes seejärel kolisid erinevatesse piirkondadesse Brooklynis, kus nad alustasid gentrifikatsiooniprotsessi uuesti.[10]

Gei- ja lesbikogukond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rikaste boheemlaste ja geikogukondade poolt loodud korterid Glockenbachi rajoonis Münchenis, Saksamaal

Manuel Castells käsitleb oma 1983. aasta uurimuses hea näitena gentrifitseerujatest noori geimehi, kes on vallalised, vabad perekonnaga seotud kohustustest ja ühiskonna poolt pakutavate teenuste aktiivsed tarbijad.[11] Samas ei pruugi homoseksuaalid olla alati ise gentrifitseerijate rollis. San Francisco Polki linnajaost tõrjuti vähese sissetulekuga homoseksuaalid gentrifitserumise käigus hoopis välja.[12]

Soosimine ja propageerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsioloog Sharon Zukin kirjeldab oma teoses Loft Living (1989), kuidas kapitalistid üritavad luua kunstlikku gentrifikatsiooni, värvates majanduslike vahenditega kunstnikke elama nendele kuuluvates piirkondades. Kinnisvaraomanikud teenivad hiljem kasu läbi gentrifikatsiooni protsessi.[13]

Seda meetodit on kasutanud paljud allakäinud kogukondadega linnad üle maailma ja see kuulub isegi linnavalitsuste ametlikku tegevuskavva. Suurbritannias on püüdnud gentrifikatsiooni kunstlikult stimuleerida näiteks Newcastle upon Tyne ja Liverpool. Jackson City linnavalitsus USA-s ehitas ümber vana vanglakompleksi elamispindadeks ning asus neid odavate hindadega müüma ja rentima, püüdes meelitada just hinnatundlikumaid esimese laine gentrifitseerijaid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Benjamin Grant: PBS Documentaries with a point of view: What is Gentrification? Public Broadcasting Service, 17. juuni 2003
  2. Nicole Brydson: Brooklyn, The Borough: A Case of Gentrification The New York Observer, 23. mai 2008
  3. Trade, traders, and the ancient city, ed. Helen Parkins and Christopher John Smith, Routledge, 1998, p197
  4. The Oxford Dictionary of Etymology (1966) C. T. Onions, G. W. S. Friedrichsen, R. W. Burchfield, eds.p.394
  5. Douglas Harper: Online Etymology Dictionary (vaadatud 2008)
  6. Rowland Atkinson, Gary Bridge (2005). Gentrification in a Global Context. Routledge. ISBN 9780415329514. 
  7. Ruth Glass (1964). London: aspects of change. London: MacGibbon & Kee. 
  8. Palen, J., London, P. (1984). Gentrification, displacement, and neighborhood revitalization.
  9. Lloyd, lk 89.
  10. Zukin, lk 121–23.
  11. Castells (1983), lk 160.
  12. Leslie Fulbright: SAN FRANCISCO / Polk Gulch cleanup angers some / Gentrification pushing out 'hookers, hustlers' The San Francisco Chronicle, 27. oktoober 2005
  13. Zukin (1989), lk 176.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Castells, M. (1983) "Cultural identity, sexual liberation and urban structure: the gay community in San Francisco" in M. Castells, The City and the Grassroots: A Cross-Cultural Theory of Urban Social Movements (Edward Arnold, London) pp. 138–170.
  • Lloyd, Richard. Neo-Bohemia. Routledge, 2006. ISBN 0-415-95182-8.
  • Zukin, Sharon. Loft Living. Rutgers UP, 1989. ISBN 0-8135-1389-8 (algselt avaldatud 1982. aastal).