Göbekli Tepe

Allikas: Vikipeedia
Asukoht Türgis.

Göbekli Tepe on arheoloogiamälestis Türgi kaguosas Şanlıurfast 15 km põhja pool. Sealsed leiud ulatuvad varaneoliitikumi (vähemalt umbes 8000 eKr) või isegi mesoliitikumi[viide?].

Göbekli Tepe on ligi 15 m kõrgune[viide?] ja umbes 300 m läbimõõduga vähemalt osaliselt kunstlik küngas. Ala pindala on umbes 300–500 m².

Kaevamistel on leitud kindlalt teadmata otstarbega ümmargusi megaliitidest ehitisi, mis sisaldavad mitme meetri kõrgusi T-kujulisi kivisambaid. Paljudel sammastel on kujutatud relvi, mistõttu neid saab pidada inimesesarnasteks skulptuurideks. Suurimad sambad on 7 m kõrgused. Sammastel on kujutatud ka madusid, rebaseid, linde jm loomi.

Arvatakse, et tegu on pühamuga, kuhu ümbruskonna inimesed tegid palverännakuid. Arvatakse, et tegu oli esivanematekultusega.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Göbekli Tepe tähendab türgi keeles 'vatsaga või nabaga mägi'.

Kurdi keeles on mäe nimi Girê Navokê ja armeenia keeles Portasar ('Nabamägi').

Asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Göbekli Tepe paikneb Türgi kaguosas Süüria piiri lähedal endises Lääne-Armeenias Şanliurfat 15 km kaugusel põhja või kirde[viide?] pool paikneva mäe mäeharja kõrgeimal osal.

Künkalt on võimalik saada ülevaade ümbruskonnast. Põhjas ja idas on näha Tauruse mäestikku ja Karacadaği mäge, lõunas Süüria poole laienevat Harrani orgu. Ainult vaade läände on piiratud ümbritsevate mägedega.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Göbekli Tepe ümbruses elasid umbes 14 000 – 10 000 eKr kütid-korilased[viide?]

Arvatakse, et Göbekli Tepe on rajatud küttide-korilaste poolt mesoliitikumis või varaneoliitikumis. Kui tegu on pühamuga, on see maailma vanim teadaolev templikompleks [1].

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asuala võeti küttide-korilaste poolt kasutusele u 10. aastatuhandel eKr (u 11 500 aastat tagasi) enne üleminekut paiksele eluviisile ja põllundusele. Hüljati ja kaeti seejärel juba lõplikult u 8000 eKr paiku pinnasega. Seejärel oli see küngas pikka aega mingist ajast alates kasutusel põllupidamiseks. Vähemalt 9,5 tuhandeks aastaks jäigi olukord samaks. Göbekli Tepet märgati esimest korda 1964. aasta USA arheoloogide uuringu poolt, mis tuvastas et mägi ei saa olla täiesti looduslik. Ameerika arheoloog Peter Benedict oletas, et selle all on Bütsantsi kalmistu. Praegu toimuvaid 1994. aastal alustatud saksa ja türgi arheoloogide (Saksa Arheoloogia Instituudi (Deutsche Archäologische Institut, DAI) Istambuli haru koostöö Şanlıurfa muuseumiga). Väljakaevamisi on juhtinud saksa arheoloog Klaus Schmidt (1995–2000: Heidelbergi Ülikool; alates 2001: Saksa Arheoloogiline Instituut).

GobeklitepeHeykel.jpg

Kompleks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Göbekli Tepe mäe harjal asub arvukalt lubjakivist valdavalt kaunistustega kaetud T-kujulisi 3–6 meetri pikkuseid ja kaalult 10–20 tonniseid megaliite. Megaliidid on paigutatud mitmete üksteise kõrval asetsevate ringidena. Seni on välja kaevatud vaid neli ringikujulist megaliitehitist diameetritega vahemikus 10–30 meetrit. Geofüüsilised uuringud näitavad lisaks neile veel vähemalt 16 samalaadse struktuuri olemasolu. Neis vähemalt kahekümnes ringikujulises ehitises on oletatavalt kokku umbes 290 megaliiti. Megaliite sisaldavad ringsed ehitised on ehitatud mäeharjale ajaliselt üksteise järel. Iga valmissaanud ring on hiljem mingil ajal kaetud pinnasega ja kogu protsessi on alustatud otsast peale [2] [2] . Kuna asuala on olnud kasutusel ligi nelituhat aastat siis saab oletada, et megaliitide ringid olid mingite oluliste taevaste aeglaselt muutuvate ilmingute jälgimiseks. Näitajate, mille alusel sai ajastada, kavandada, korrastada ja läbi ühiste rituaalide korraldada oma koriluse, küttimisega ja muu eluks olulisega seotud ühistegevusi.

Üleminek neoliitikumi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Göbekli Tepe näitab eelkõige seda, et inimkonnal oli korraga piisavalt vahendeid ja ideid, et luua pühakoda. Sel ajajärgul võidi looduslikku teravilja kasutada enese ülalpidamiseks intensiivsemalt kui enne ja võib-olla hakata seda isegi teadlikult harima. Hiljutised kodustatud nisu võrdlevad DNA analüüsid loodusliku nisuga viitavad, et selle DNA ehituse kõige lähedasemat looduslikku nisu on leida Karaca Dag mäelt 20 kilomeetri kauguselt Göbekli Tepest. See võib osutada sellele, et on tegemist kohaga, kus on asutud kaasaegse nisu eelast esmakordselt intensiiviselt, järjepidevalt ja paikselt kasutama ning sellele järgnevalt ka kodustama. [3]

Klaus Schmidt eeldab, et vajaliku ühiskondliku organisatsiooni loomine megaliitsete komplekside ehitamiseks toimus käsikäes organiseeritud looduslike kultuuride kasutamisega. Seni on leitud kaabitsaid ja nooleotsi, loomade luid (gasellid, jänesed ), looduslikke seemneid ja söestunud puitu. Ta oletab, et asukoht on mänginud võtmerolli üleminekul põllumajandusele, eeldades et ühiskondlikku organisatsiooni looma ajendas organiseeritud loodusliku nisu kasutamine. Liikuvad inimrühmad olid sunnitud tegema omavahel koostööd, et kaitsta varajasi paremaid looduslikke teravilja kasvualasid metsloomade (gasellide karjad ja looduslikud eeslid) eest. See võis juba varakult viia eri rühmade vahel Göbekli Tepes väljendunud sotsiaalse organisatsiooni tekkeni. Seega ei alanud vastavalt Schmidtile neoliitikum väikest viisi, läbi taimede aias kasvatamise üksikjuhtudega, vaid hakkas kohe laiaulatusliku ühiskondliku organisatsiooniga ("täismõõduline revolutsioon" [4] )

Kokkuvõtteks saab öelda et Viljaka Poolkuu nime all tuntud piirkonna keskel asuv Göbekli Tepe võis olla lähtekohaks üleminekule nisu kultiveerimisele. Kuigi asuala kuulub formaalselt võttes oma hilisemal ajajärgul ka varaseimasse neoliitikumi (PPN A), pole sealt veel siiani leitud ühtegi jälge kodustatud taimedest ega loomadest. Elanikud olid kütid ja korilased, kes elasid vähemalt osa aastast külades. [5] Ometigi on ilmne, et loomade ja teised kujutised on rahumeelse iseloomuga ning ei anna kuidagi märku organiseeritud vägivallast (jahist).

Samas võib Göbekli Tepe olla vastus ka küsimusele miks inimene ei leiutanud põllumajandust juba varem. Toitumise kvaliteet polnud eelnevalt veel piisavalt kõrge ja alles siis, kui oli loodud "taimne religioossus", kui ühine usuline alus, võis oodata ka taimede ühist kasutuselevõttu. See "suur hüpe edasi" usus, kui millegi ühiselt tõsiseltvõtmises, toimuski arvatavasti 12 tuhat aastat tagasi Anatoolias.[6] [3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "The World's First Temple", Archaeology Magazine, Nov/Dec 2008
  2. http://www.britannica.com/EBchecked/topic/1498811/Gobekli-Tepe
  3. Heun et al., Site of Einkorn Wheat Domestication Identified by DNA Fingerprinting, Science, 278 (1997) 1312–1314
  4. Klaus-Dieter Linsmeier: Eine Revolution im großen Stil. Interview mit Klaus Schmidt. In: Abenteuer Archäologie. Kulturen, Menschen, Monumente. Spektrum der Wissenschaft, Heidelberg 2006, 2, ISSN 1612-9954
  5. Upper Mesopotamia (SE Turkey, N Syria and N Iraq) 14C databases: 11th–6th millennia cal BC [1]
  6. Tom Cox, Do these mysterious stones mark the site of the Garden of Eden ?

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • David Lewis-Williams et David Pearce : An Accidental revolution? Early Neolithic religion and economic change , Minerva, 17 #4 (July/August, 2006), pp. 29–31.
  • J. Peters & K. Schmidt: "Animals in the symbolic world of Pre-Pottery Neolithic Göbekli Tepe, south-eastern Turkey: a preliminary assessment." Anthropozoologica 39.1 (2004), 179–218: [4]
  • K. Schmidt: Göbekli Tepe, Southeastern Turkey. A preliminary Report on the 1995–1999 Excavations. In: Palèorient CNRS Ed., Paris 2000: 26.1, 45–54, ISSN 0513-9345: [5]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]