F-14 Tomcat

Allikas: Vikipeedia
F-14 Tomcat
F-14 1 Yokota Tokyo.jpg
Tüüp Püüdurhävitaja/Mitmeotstarbeline hävitaja
Tootjad Grumman
Disainer Bob Kress
Esmalend 21. detsember 1970
Võeti kasutusele september 1974
Võeti kasutusest maha USA merevägi 22. september 2006
Staatus hinnanguliselt 50 veel kasutusel Iraanis
Põhikasutaja USA
Iraan
Kogus 712
Ühe maksumus 38 miljonit dollarit (1998)

Grumman F-14 Tomcat on ülehelikiirusel lendav, kahemootoriline, kahekohaline ja muudetava tiiva geomeetriaga hävituslennuk. F-14 oli US Navy peamine merepealne õhuruumis ülekaalu saavutamise ja laevastiku kaitse hävituslennuk ning taktikaline luureplatvorm ajavahemikul 1972 kuni 2006. Hiljem kui lennukile paigaldati LANTIRN süsteem, kasutati seda täppisõhurünnakutel.

F-14 projekteeriti peale F-111B projektist loobumist, kuid arvestades F-111 kasutamise ja Vietnami sõja kogemusi. Kasutusele võeti F-14 USA mereväes 1972. aastal, asendades F-4 Phantom II. Aastal 1976 ostis Iraani Keisririik 79 Tomcatit. USA mereväe kasutusest võeti see maha 22. septembril 2006 ning asendati F/A-18E/F Super Hornetitega. Aastast 2007 on Tomcatid kasutusel ainult Iraani Islamivabariigis.


Arendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

F-14 Tomcati programm algatati siis kui sai lõplikult selgeks, et F-111B (F-111 US Navy variant programmist Tactical Fighter Experimental (TFX)), ei sobi US Navyle, sest General Dynamic F-111 oli liiga raske ja suur USA mereväe lennukikandjate tekile maandumiseks. Mereväe nõue oli, et uus hävitaja oleks laevastiku õhukaitse hävitaja, mille peamine roll on hävitada vaenlase (N. Liidu) pommitajad enne kui need jõuavad oma väljatulistatavate rakettide USA lennukikandjateni küündiva lennu-ulatuseni. Lisaks sellele nõudis Merevägi, et lennuk oleks ka võimeline õhuruumis ülekaalu saavutama. USA Mereväele TFX programm ei meeldinud, kuna selles olid ka USA Õhujõudude nõudmised, kuid oli sunnitud kaitseminister Robert McNamara plaaniga nõustuma, sest USA valitsus soovis arenduskulude vähendamiseks ühist lahendust. Varasem taoline küllaltki edukas näide oli lennuk F-4 Phantom II, mis oli US Navy programmi lennuk, kuid millega liitus ka USAF.

Naval Air Systems Command (NAVAIR) töötas välja nõuded uuele hävitajale. See pidi olema kabiinis tandemasetusega kahekohaline hävitaja, mille maksimaalne kiirus oleks vähemalt Mach 2,2 ja see peaks olema võimeline toetama ka maaväge. Viiest pakkumise teinud firmast (millest neli projekti olid muudetava tiiva noolsusega, nagu F-111) valiti detsembris 1968 välja kaks finalisti, kelleks osutusid McDonnell Douglas ja Grumman. Jaanuaris 1969 teatati lõplikult, et võitjaks osutus Grumman. Grumman oli partner ka F-111B programmis ning oli alustanud alternatiivi kallal tööd juba siis kui sai selgeks, et F-111 ei sobi US Navyle. Seetõttu oli Grummanil konkurendi ees eelis, nad olid Mereväe juhtkonnale näidanud lennuki maketti ja hinnakalkulatsioone, milline võiks olla F-111B alternatiiv.

Konkursi võitnud Grummani projekti lennukile paigaldati juba F-111B-el tuttavad TF30 mootorid, kuigi US Navy oli planeerinud kasutada Pratt ja Whitney F401-PW-400 mootoreid, mis olid siis veel arendusjärgus (samal ajal arendas Pratt ja Whitney ka USA Õhujõududele mõeldud sarnast F100 mootorit).

Olles kergem kui F-111B, oli F-14 ikkagi suur ja raske. Lennuki suurus oli tingitud nõudest, et see pidi suutma kanda kogukat AWG-9 radarit ja AIM-54 Phoenix rakette, mis olid ka F-111B relvastuses ja sisemist 7,3 tonni kütust mahutavt paaki. F-14-l oli tiiva muudetav noolsus. Kahe lennuki keres kõrvuti asetseva mootori küllaltki suure vahe tõttu, mootorite erinevast tõukejõust tingitud lennusuunast kõrvalekallete pareerimiseks oli lennukil kaks kiilu teekonnapüsivuse säilitamiseks.

Olles saanud F-14 lepingu, hakkas Grumman suurendama lennukitehast Calvetronis, Long Islandil, et testida ja hinnata uut hävituslennukit. Suur osa testidest toimus Long Island Soundi õhuruumis, kus tuli ette ka mitmed kompressori pompaasist tingituid ootamatuid mootori seiskumisi ja katapulteerumisi. Et säästa aega ja ennetada kaitseminister McNamara võimalikku sekkumist projekti peatamiseks, jättis USA Merevägi F-14 prototüübifaasi vahele ning hakkas kohe tegelema täieliku arendustööga; USA Õhujõud tegi sama F-15ga.

F-14 Tomcati esmalend toimus 21 detsembril 1970, ainult 22 kuud peale Grummaniga lepingu sõlmimist. F-14-st oli huvitatud ka USA Merejalaväe juhtkond, kes saatis oma piloodid VF-124 eskadrilli instruktoriteks õppima. Kui aga selgus, et õhk-maa raketisüsteeme lennukile ei paigaldata (need arendati välja alles 90.-tel aastatel), tõmbus US Merejalavägi F-14 programmist tagasi.


Lennutehnilised näitajad (F-14D)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orthographically projected diagram of the Grumman F-14 Tomcat.
  • Meeskond: 2
  • Pikkus: 18,6 m
  • Tiivaulatus: 11,4-19,0 m
  • Kõrgus: 4,8 m
  • Tühimass: 19 000 kg
  • Täismass: 28 000 kg
  • Maksimaalne stardikaal: 32 800 kg
  • Mootor: 2× General Electric F110-GE-400 järelpõlemisega turboventilaator
  • Maksimaalne kiirus: 2485 km/h (Mach 2,34)
  • Tegevusraadius: 3220 km (1600 nm)
  • Lennulagi: 16 154 m (53 000 jalga)
  • Tõusukiirus: > 230 m/s ehk (45,000 jalga /min)
  • Tõukejõu ja kaalu suhe: 0,91