Erakopeerimise erand andmete pilves hoidmisel

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Erakopeerimise erand andmete pilves hoidmisel on Euroopa Liidu regulatsioon, millega liikmesriigid võivad siseriiklike õigusnormidega otsustada, et pilves talletusruumi pakkujatel ei ole kohustust maksta autoriõiguste omajatele hüvitist füüsiliste isikute isiklikuks tarbeks tehtud mittekaubandusliku reprodutseerimise eest. Selline otsus on võimalik, kui riigisiseselt on kehtestatud teistsugune õiglase hüvitise süsteem. Erakopeerimise erandi näeb ette "Euroopa Parlamendi Ja Nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas"[1] (edaspidi direktiiv 2001/29). Selle erandi kohaldumist andmete pilves hoidmisel on avanud Euroopa Kohtu otsus C-433/20.[2]

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Erakopeerimise erand on üldise määratluse kohaselt isiku õigus teha autori nõusolekuta tema teosest koopiaid. Tingimus on, et isik ei kasuta koopiaid ärilistel eesmärkidel ega jaga neid kolmandate osapooltega. Liikmesriigid peavad erandi kehtestamisel tagama, et autoriõiguste omajad saavad õiglase hüvitise. Erakopeerimise erand puudutab mis tahes andmekandjale salvestatud koopiaid, kuid antud artikkel keskendub erakopeerimise erandile andmete pilves hoidmisel.[3] Andmete pilves hoidmine ehk pilvandmetöötlus (ingl cloud computing) on digitaalse sisu tarbeks mõeldud digitaalne talletusruum. Lihtsustatult öeldes on see tasu eest osutatav teenus, kus isik annab oma andmed hoida kellegi kolmanda ehk teenusepakkuja kätesse. Teenust osutatakse tavaliselt üle avaliku interneti ning selle sisuks on andmete hoidmine või töötlemine.[4]

Asjakohased õigusaktid Euroopa Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Direktiivi 2001/29 eesmärk on täiendada autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste regulatsiooni, et see vastaks tegelikule majanduslikule olukorrale ning käiks kaasas tehnika arenguga.[5] Seda tehakse läbi autoriõiguste ja nendega seonduvate õiguste kasutamise erandite ja piirangute määratlemise ning üleliiduliselt ühtlustamise läbi, et tasakaalus oleks õiguste valdajate ja kasutajate huvid.[6] Direktiiviga on ka ette nähtud, et õiguste valdajad saaksid vajadusel õiglast hüvitist olenevalt neile tuleneda võivast kahjust.[7]

Liikmesriikidel tuleks lubada ette näha reprodutseerimisõiguse erand või piirang isiklikuks kasutamiseks kopeerimise kohta ning näha ette õiglane hüvitis. Õiglase hüvitise asemel võib liikmesriik sisse seada või edasi kasutada tasusüsteeme, et hüvitada kahju õiguste omajatele. Selliste tasusüsteemide erinevused riigiti ei tohiks infoühiskonna arengut märgatavalt mõjutada.[8] Erakopeerimise erandi sätestab antud direktiivi artikkel 5 lõige 2 punkt b. See näeb ette, et liikmesriigid võivad kopeerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid, kui kõne all on füüsilise isiku isiklikuks tarbeks tehtud mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille kasutuseesmärk ei ole mingil moel kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise.[9]

Euroopa Kohtu otsus C-433/20[muuda | muuda lähteteksti]

Põhikohtuasi[muuda | muuda lähteteksti]

Autoriõiguste esindamise organisatsioon Austro-Mechana esitas 15. oktoobril 2020 Strato vastu Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus Austrias) raamatupidamisaruannete ja “mis tahes andmekandjate” tasu nõude, sest Strato osutab teenust, millega teeb klientidele kättesaadavaks pilvandmetöötluse raames talletusruumi. Strato vaidles nõuetele vastu, sest leidis, et on autoriõiguste eest juba tasu maksnud liikmesriigis, kus asuvad tema serverid. Ta lisas ka, et Austria kasutajad on isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu maksnud lõppseadmetelt, mida on vaja sisu pilve üleslaadimiseks. Viini kaubanduskohus jättis Austro-Mechana nõuded rahuldamata.[10]

Austro-Mechana esitas seepeale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Wienile (Austria kõrgeim kohus Viinis). Oberlandesgericht Wien peatas menetluse ning esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Taotluses küsis Oberlandesgericht Wien esiteks, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 2 punktis b nimetatud “mis tahes andmekandja” hõlmab ka servereid, kus tehakse füüsilistele isikutele isiklikuks tarbeks kättesaadavaks talletusruumi, mida nad kasutavad reprodutseerimiseks salvestamise teel. Teiseks, kas direktiivi artiklit 5 lõiget 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse ka riigisisestele õigusnormidele, mille kohaselt on autoril õigus õiglasele tasule ehk antud juhul andmekandja tasule.[11]

Euroopa Kohtu seisukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus rõhutab, et direktiivi 2001/29 eesmärk on muuhulgas luua autoritele kõrgetasemeline kaitse ja tagada õiguskindlus siseturul. Seetõttu peavad reprodutseerimisõigusega hõlmatud toimingud olema laialt määratletud. Lisaks täpsustab Euroopa Kohus, et teose üleslaadimine pilves olevasse talletusruumi on teose reprodutseerimine, sest teenus seisnebki teose koopia salvestamises pilve. Kui pilvest laetakse seadmesse alla teos, siis on tegemist veel ühe koopia tegemisega.[12]

Esimene küsimus

Esimese küsimusega soovis Oberlandesgericht Wien teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et väljend „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ hõlmab autoriõigusega kaitstud teoste reprodutseerimist pilves. “Mis tahes andmekandja” hõlmab ka kõnealust pilveteenust, sest direktiivis ei ole täpsustatud seadme omadusi ja see on tahtlikult jäetud laiaks mõisteks, et hõlmata kõiki andmekandjaid, millega saab isiklikuks tarbeks teostest koopiaid teha. Kui tõlgendada direktiivi kitsendavalt, oleks ohus autoriõiguste kaitse ning välistatud tehnoloogia arenguga arvestamine. Esimese küsimuse vastuseks on seega, et isiklikuks tarbeks autoriõigustega kaitstud teoste reprodutseerimine pilves kuulub direktiivi kaitsealasse.[13]

Teine küsimus

Teise küsimuse osas täpsustab Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluses soovitakse kindlaks teha, kas direktiivi artikliga 5 lõige 2 punktiga b on vastuolus see, kui isiklikuks tarbeks kopeerimise erandit kehtestav siseriiklik õigusakt ei pane pilvandmetöötluse teenust osutavatele isikutele kohustust tasuda õiglast hüvitist. Liikmesriik võib antud direktiivi sätte alusel kehtestada erakopeerimise erandi juhul, kui riik näeb ette autoriõiguste valdajatele õiglase hüvitise maksmise. See tähendab, et liikmesriik peab tagama hüvitise tegeliku sissenõudmise. Kuna direktiiv ei ole täpselt määratlenud, milline peaks õiglase hüvitise süsteem välja nägema, siis on liikmesriigil lai kaalutlusruum. Kuigi põhimõtteliselt peaks reprodutseerimisega seonduva kahju hüvitama koopia teinud isik, siis on see praktikas keeruline – täpseid isikuid on raske tuvastada ning igast eraldiseisvast juhtumist tulenev kahju võib olla minimaalne. Seetõttu peaks praktikas isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu maksma hoopis need, kelle käsutuses on ja kes teevad füüsilistele isikutele kättesaadavaks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed. Euroopa Kohtu järeldus teises küsimuses on, et liikmesriigi õigusnormid, millega on üle võetud erakopeerimise erand ja mis ei pane pilveteenuse osutajatele kohustust tasuda õiglast hüvitist, ei ole vastuolus direktiivi sättega, tingimusel, et need õigusnormid näevad ette õiglase hüvitise maksmise õiguste omajatele.[14]

Kohtujuristi ettepanek[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene küsimus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohtu otsuses C-443/20 esitas ettepaneku kohtujurist Gerard William Hogan. Hogan'i selgituste kohaselt, kui liikmesriik on kehtestanud direktiivi 2001/29 artikli 2 alusel reprodutseerimise ainuõiguse ning lisanud sellele artikli 5 lõike 2 punkti b järgi "isiklikuks tarbeks kopeerimise" erandi, peetakse kopeerimist õiguspäraseks. Eelduseks on seejuures, et õiguste omajale makstakse õiglaseks hüvitiseks nimetatud summa. Kui kõnealune liikmesriik artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandit ei võimalda, on selline autoriõigustega kaitstud materjali reprodutseerimine õiguste omaja nõusolekuta ebaseaduslik, kuna see on vastuolus artikliga 2.[15]

Esimese küsimuse juures selgitas Hogan, et ehkki liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusõigus selle osas, mil viisil nad artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandit riigisiseses õiguses ära kasutavad, ei saa nad siiski sel eesmärgil kehtestada õigusnorme, mis oleksid vastuolus direktiivi 2001/29 eesmärgiga või lahkneksid sellest muul viisil.[16] Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamisalast ei lähtu, et liidu seadusandja oleks soovinud seda kehtestada üksnes füüsilistele kandjatele või aluspõhjadele. Kohtujuristi arvates võib grammatilisel tõlgendamisel asuda seisukohale, et fraasi “mis tahes kandjal reproduktsioonid” erand ei piirdu vaid nende reproduktsioonidega, mis on füüsilistel kandjatel, aluspõhjadel või mittedigitaalsel kujul. See erand hõlmab muu hulgas digitaalsel kujul kui ka füüsilisel aluspõhjal olevaid reproduktsioone.[17]

Hogani sõnul on Euroopa Kohus kinnitanud väljakujunenud kohtupraktikat – direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktile b tuginemiseks ei ole kohustuslik, et asjakohased füüsilised isikud omaksid reprodutseerimiseks kasutatavaid seadmeid. Seega võib seadmetega varustada või paljundusteenust osutada ka kolmas isik. See kujutab endast vajalikku faktilist eeldust selleks, et neil füüsilistel isikutel tekiks võimalus isikliku kasutamise eesmärgil valmistatud koopiaid saada.[18] Esitatud põhjendustest lähtudes järeldas Hogan, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv fraas „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ hõlmab reproduktsiooni, mis põhineb kolmanda isiku osutatavatel pilvandmetöötlusteenustel.[19]

Teine küsimus[muuda | muuda lähteteksti]

Austria, Taani ja Prantsuse valitsused esitasid oma väited õiguste omajatele õiglase hüvitise maksmise kohta, kui liikmesriigi siseriiklik seadus näeb ette erandi isiklikuks otstarbeks kopeerimise kohta. Kolm riiki olid samal seisukohal, et reprodutseerimise eest tasu maksmise nõude esitamine oleks tarbetu ja tekitaks ülemäärase hüvitamise ohu pilvteenuse osutajale. Ehk tekiks oht maksta mitu korda ühe ja sama isiklikuks tarbeks mõeldud koopia eest.[20]

Euroopa Kohus on varem märkinud, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõigetes 2 ja 3 sisalduvad reprodutseerimisõigust käsitlevate erandite või piirangute kohaldamine on vabatahtlik. See tähendab, et liikmesriikidele on antud kaalutlusõigus ning riigid ise otsustavad, kas ja mis tingimustel nad piirangud ja erandid enda riigisiseses õiguses kehtestavad. Euroopa Kohus on oma praktikas õiglase hüvitise küsimust ka eelnevalt käsitlenud. Selle kohaselt võivad liikmesriigid õiglase hüvitise rahastamiseks kehtestada isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu. Seda peavad maksma need, kelle käsutuses on digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed ning kes osutab reprodutseerimisteenust. Teise variandina võib see tasu olla reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete müügihinnas või osutatud reprodutseerimisteenuse hinna sees. Selline tasude süsteem lähtuks võrdse kohtlemise põhimõttest ehk oleks tasakaal õiguste omajate ja teiste isikute huvide vahel. Iga liikmesriik saab kaalutlusõiguse alusel ise määrata kindlaks hüvitise vormi, suuruse ja selle, kes maksab õiglast hüvitist. Kui õiglane hüvitis on liiga suur või liiga väike, siis ei ole tagatud direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 kirjeldatud tasakaal.[21]

Hogan asus seisukohale, et kui füüsiline isik teeb endale isiklikuks tarbeks reproduktsiooni pilvandmetöötlusteenuse vahendusel, ei pea ta maksma eraldi tasu ainult juhul, kui seadmete või kandjate eest tasutud summa hõlmab ka tasu õiguste omajatele reprodutseerimisega tekitatud kahju eest. Sellise tasusüsteemi puhul eeldatakse, et õiglane hüvitis on tasutud, välja arvatud, kui õiguste omaja põhjendab, et makse on ebapiisav.[22]

Rakendus Eesti kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õiguses sisaldub erakopeerimise erand ja õiglase hüvitise põhimõte autoriõiguse seaduses[23] § 26 lõikes 1. Autorite õiguste põhiseadusliku kaitse tagab muuhulgas põhiseaduse[24] § 39.

Eesti kohtupraktikas on erakopeerimise erandit käsitlenud Riigikohus kohtuasjas[25], kus kolm mittetulundusühingut (edaspidi kaebajad), kelle tegevuseks on autorite, esitajate ning fonogrammitootjate esindamine, esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuselt kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kaebajad olid seisukohal, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrus[26], mis sisaldas teoste isiklikeks vajadusteks kasutamise tasu maksmise korda, ei taga autoritele õiglast hüvitist.[27] Keskne probleem seisnes selles, et Vabariigi Valitsuse määruses ei ole mainitud uudseid salvestusseadmeid ega -kandjaid (nt mälupulgad, nutiseadmed). Seetõttu jäid autorid olulisel määral ilma nende seadmete kasutamisel makstavast tasust.[28] Euroopa Liidu liikmesriigid, kes on infoühiskonna direktiivi siseriiklikusse õigusesse üle võtnud, peavad selle eesmärkide täitmiseks seaduseid vajadusel täiendama. Seda põhjusel, et tehnika areng loob pidevalt uusi võimalusi ning autoriõigused peavad vastama tegelikule majanduslikule olukorrale. Kui luuakse uusi kasutusviise teoste isiklikuks otstarbeks kopeerimiseks, peavad need kajastuma ka autoriõigusi puudutavates regulatsioonides.[29] Riigikohus antud kohtuasjas lõplikku otsust ei teinud. Asi saadeti ringkonnakohtule uueks arutamiseks, et hinnata, kas Vabariigi Valitsus on nõutaval viisil taganud infoühiskonna direktiivis sätestatud õiglase hüvitise saamise.[30] Ringkonnakohus rahuldas kaebajate apellatsioonkaebuse osaliselt ja mõistis Vabariigi Valitsuselt kahju hüvitisena välja 3 000 000 eurot.[31]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas. – EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10-19 (eestikeelne eriväljaanne: ptk 17, kd 1, lk 230 - 239). Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal content Vaadatud 08.10.2023.
  2. ↑ EKo C-433/20, Austro-Mechana Gesellschaft zur Wahrnehmung mechanisch-musikalischer Urheberrechte Gesellschaft mbH versus Strato AG, ECLI:EU:C:2022:217, eelotsusetaotlus. Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal-content Vaadatud 08.10.2023.
  3. ↑ Mägi, E. Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikuks otstarbeks kopeerimise erandi rakendamisel autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate poolt saamata jäänud tulu arvutamise metoodika. Justiitsministeerium, 2017, lk 3-5. Kättesaadav: yhiskonnauuringud.nlib.ee Vaadatud 08.10.2023.
  4. ↑ Juhend avalike pilveteenuste turvaliseks kasutamiseks avalikus sektoris. Riigi Infosüsteemi Amet, august 2019, lk 3. Vaadatud 08.10.2023. Kättesaadav: ria.ee[alaline kõdulink] Vaadatud 08.10.2023.
  5. ↑ 2001/29/EÜ, põhjendus 5.
  6. ↑ 2001/29/EÜ, põhjendus 31.
  7. ↑ 2001/29/EÜ, põhjendus 35.
  8. ↑ 2001/29/EÜ, põhjendus 38.
  9. ↑ 2001/29/EÜ, artikkel 5.
  10. ↑ EKo C-433/20, p 8-11.
  11. ↑ EKo C-433/20, p 12-13.
  12. ↑ EKo C-433/20, p 14-18.
  13. ↑ EKo C-433/20, p 19-33.
  14. ↑ EKo C-433/20, p 34-54.
  15. ↑ EKo C-433/20, Austro-Mechana Gesellschaft zur Wahrnehmung mechanisch-musikalischer Urheberrechte Gesellschaft mbH versus Strato AG, ECLI:EU:C:2021:763, kohtujurist G. W. Hogan'i ettepanek, p 5. Kättesaadav: eur-lex.europa.eu/legal-content Vaadatud 08.10.2023.
  16. ↑ EKo C-433/20, kohtujurist G. W. Hogan'i ettepanek, p 31.
  17. ↑ EKo C-433/20, kohtujurist G. W. Hogan'i ettepanek, p 34-35.
  18. ↑ EKo C-433/20, kohtujurist G. W. Hogan'i ettepanek, p 37.
  19. ↑ EKo C-433/20, kohtujurist G. W. Hogan'i ettepanek, p 43.
  20. ↑ EKo C-433/20, kohtujurist G. W. Hogan'i ettepanek, p 46-50.
  21. ↑ EKo C-433/20, kohtujurist G. W. Hogan'i ettepanek, p 57-59.
  22. ↑ EKo C-433/20, kohtujurist G. W. Hogan'i ettepanek, p 65-74.
  23. ↑ Autoriõiguse seadus. – RT I, 29.06.2022, 16. Kättesaadav: riigiteataja.ee Vaadatud 08.10.2023.
  24. ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. – RT I, 15.05.2015, 2. Kättesaadav: riigiteataja.ee Vaadatud 08.10.2023.
  25. ↑ RKHKo 3-3-1-9-16 (MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit kaebus Vabariigi Valitsuselt 831 416 euro väljamõistmiseks). Kättesaadav: riigikohus.ee Vaadatud 08.10.2023.
  26. ↑ Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ja nendelt kogutava tasu määrad ning kultuuri- ja teadusprojektide finantseerimiseks toetuse taotlemise kord. VVm 17.01.2006 nr 14. – RT I, 04.03.2021, 8. Kättesaadav: riigiteataja.ee Vaadatud 08.10.2023.
  27. ↑ RKHKo 3-3-1-9-16, p 1.
  28. ↑ RKHKo 3-3-1-9-16, p 20-21.
  29. ↑ 2001/29/EÜ, põhjendus 5, 31.
  30. ↑ RKHKo 3-3-1-9-16, p 23.
  31. ↑ TlnRnKo 3-18-1490, p 15. Kättesaadav: riigiteataja.ee Vaadatud 08.10.2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Erakopeerimise_erand_andmete_pilves_hoidmisel&oldid=6617604"