Dripati mõis

Dripati mõis (saksa keeles Rammenhof, läti keeles Dripatu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Aloja kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jääb mõisakompleks Limbaži piirkonda ja Staicele valda.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt oli see mõis Ķirbiži mõisa kõrvalmõisaga. Aastal 1760 ostis selle Carl Gideon Laudon. Aastaks 1827 olid mõisa omanikeks saanud Seckid, toona pantis Johann Christoph von Seck mõisa 3800 rubla eest Aloja kirikuõpetajale Friedrich Hildele.^[1]

Aastal 1835 ostis mõisa pandiõiguse 3500 rubla eest Andreas Blumenthal. Aastaks 1837 olid aga Seckid leidnud raha, et panditud vara välja osta. Aastal 1842 pantisid nad mõisa 4000 rubla eest Otto Nicolai von Huhnile, kes selle aastal 1850 koos Rozēni mõisaga Hollandi konsulile Johann Friedrich von Schröderile müüs.^[2]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 3/8 adramaad ja sellele ei allunud ühtki hinge.^[3] Aastal 1757 kuulus mõisale sama palju maad ja see oli mõisa suurus ka aastal 1688.^[4] Aastal 1832 oli adramaid 7/20, aastal 1881 aga 1 ja 16/84, lisaks veel 38/80 adramaad mõisale kuuluvate talude koosseisus.^[5]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Karolinen.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 143
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 136.
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 247.
↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 138
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 127.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 496.

[1] Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 143

[2] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 136.

[3] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 247.

[4] Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 138

[5] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 127.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]