Iron Maiden

Allikas: Vikipeedia
Iron Maiden'i lava

Iron Maiden on briti metal bänd, mis on pärit ida Londonist, Leytonist. Bänd loodi 1975. aastal bändi basskitarristi ja põhilise laulukirjutaja Steve Harrise poolt. Iron Maiden sai tuntuks oma intelligentsete laulusõnade, meloodiliste riffide ja omapärase metali käsitlusega. Neil on viisteist stuudioalbumit ja kümme kontsertalbumit. Maidenit peetakse üheks kõige edukaimaks metal bändiks läbi aegade, nad on müünud üle 85 miljoni albumi üle maailma. Nende bändi kuulsa maskotti nimi on „Eddie“, keda võib näha peaaegu kõigi nende albumite kaanel.

Bändi ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastad 1975–1979[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ansambel sai alguse 1975. aastal, kui basskitarrist Steve Harris, kes oli varem mänginud vähetuntud bändides Gypsy's Kiss ja Smiler otsustas luua uue bändi.

Nime jaoks saadi inspiratsiooni keskaegsest piinariistast raudneitsist, mille nimi on inglise keeles iron maiden.

Bändi algusaegadel muutus koosseis pidevalt, 1970. aastate lõpus mängis Maiden 12 erineva koosseisuga. Sealjuures, alates 1975. aastast on bändis olnud 5 erinevat vokalisti: Paul Day, Dennis Wilcock, Paul Di'Anno, Blaze Bayley ja Bruce Dickinson. Algsest koosseisust on tänase päevani alles vaid kaks meest: Steve Harris ja kitarrist Dave Murray.

Bänd alustas mängimist veidi pungiliku hevimetalliga Ida-Londoni pungiklubides. Maiden kogust kohalikku kuulsust ja 1978. aastal andis välja esimese plaadi nimega "The Soundhouse Tapes", mille 5000 eksemplari müüdi maha alla nädalaga. "Soundhouse Tapes" sisaldas kolme demolaulu: "Prowler", "Invasion" ja "Iron Maiden". Üllitise müügiedu andis bändile võimaluse sõlmida plaadifirma EMI-ga viieplaadise lepingu (mis kestab siiani). See oli uskumatu edu noorele ansamblile.

Aastad 1980–1982[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iron Maideni esimene stuudioplaat "Iron Maiden" saabus plaadipoodidesse 1980. aastal. Bänd otsustas siis võtta enda hulka ka kitarrist Adrian Smithi, kes mängib Maidenis ka praegu.

Maiden tuuritas koos legendaarsete metalbändide Judas Priest´i ja Kiss'iga, olles nende soojendusesinejaks, mis suurendas Maideni populaarsust veelgi.

Seoses bändi juba kolmanda vokalisti Paul Di'Anno narkosõltuvusega otsustati ta asendada Bruce Dickinsoniga, kes on jäänud Iron Maideni lauljasümboliks. Temaga üllitati ka uus, järjekorras kolmas album "The Number Of The Beast", mida loetakse absoluutsesse metali klassikasse. See sisaldas kaheksat lugu, millest kolm tuntumat on plaadi nimilugu "The Number Of The Beast", "Hallowed Be Thy Name" ja "Run To The Hills".

Bändi Ameerika-tuuri ajal hakkasid sealsed kristlikud kogukonnad neid plaadi nimiloo tumedate laulusõnade pärast satanistideks sõimama.

Aastad 1983–1988[muuda | redigeeri lähteteksti]

1983. aastal võeti grupi liikmeks trummar Nicko McBrain, kes mängib seal siiani. Järgmise kolme aasta jooksul anti välja kolm väga tugevat stuudioplaati "Piece Of Mind", "Powerslave" ja "Somewhere in Time". Tuntuimad lood on "2 Minutes to Midnight", "Aces High", ja "Rime of the Ancient Mariner" Powerslave 'ilt, "Wasted Years" Somewhere In Time'lt ja "Flight Of Icarus" ja "The Trooper" Piece Of Mind-ilt.

Lisaks avaldati 1985. aastal nende esimene live-plaat "Live After Death".

1986. aastal tuli välja nende kuues stuudioalbum "Somewhere in time". Selle tugevad palad oli "Wasted Years" ja "Heaven Can Wait".

1988. aastal anti välja Maideni seitsmes stuudioalbum pealkirjaga "The Seventh Son of a Seventh Son". See põhines Orson Scott Card'i raamatul "Seventh Son" ja kasutas uusi võtteid nagu näiteks süntesaatori kasutamine metal-albumil.

Aastad 1989–1993[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990. aastal tabas bändi tagasilöök, kittarrist Adrian Smith lahkus bändist otsustades sooloprojekti kasuks. Esimest korda viimase seitsme aasta jooksul pidi bänd jälle oma koosseisu muutma. Smithi asemele võeti Janick Gers, endine Gilliani kitarrist.

Kaheksas stuudioplaat "No Prayer for the Dying" 1990. aastal avaldati küll veel koostöös Adrianiga, kuid sellest ajast edasi polnud temast enam suurt midagi kuulda. No Prayer for the Dying sisaldas Maideni siiani ainukest edetabelite absoluutsesse tippu (ehk kohale nr.1) jõudnud pala "Bring Your Daughter To The Slaughter".

1992. aastal ilmus üheksas stuudioalbum "Fear of The Dark", mille nimilugu on fännidele tõeline maiuspala.

Fännide pahameele teenis aga ära legendaarse häälega Bruce Dickinsoni otsus 1993. aastal bändist lahkuda.

Aastad 1994–1999[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sadade lauljate katsetamist otsustas Maiden 1994. aastal palgata Dickinsoni asendajaks järjekorras viienda laulja bändis – Blaze Bayley.

Aastal 1995 ilmus bändi kümnes stuudioalbum "The X Factor". Bändi alustala Steve Harris'el oli nende lugude kirjutamise ajal tõsiseid probleeme perega ja selletõttu oli plaat ka veidi depressiivsem. Lisaks oli see ka Blaze Bayley proovikivi. Plaadi avalugu, 11 minutiline "Sign of the Cross" on metaliklassika. Üldiselt aga ei võetud uut lauljat fännide poolt kuigi hästi vastu ning pärast Maideni 11.-nda stuudioalbumi "The Virtual XI" suhtelist läbikukkumist ja pärast avastust, et uue laulja hääl ei pea pidevalt tuuritava bändi tiheda kontsertgraafikule vastu, otsustati mehele 1999. aastal kinga anda.

Aastad 1999–2006[muuda | redigeeri lähteteksti]

1999. aastal saabus Maideni taassünd. Bänd teatas, et nii Adrian Smith kui ka Bruce Dickinson ühinevad taas bändiga. Niisiis oli Maiden taas kaheksakümnendate kooseisus pluss Janick Gers. See taassündinud metalikuningas kolme kitarristiga andis endast märku 2000. aastal kaheteistkümnenda stuudioalbumiga "Brave New World". Sellele järgnes samuti edukas "Dance of Death" 2003. aastal ja 2004. aastal singel "No More Lies", kus on laulmist proovinud ka Iron Maideni trummar Nicko McBrain. 2006. aasta 28. augustil jõudis ka Eesti plaadilettidele uus, 14. stuudioplaat "A Matter of Life and Death" eduka singliga "The Reincarnation of Benjamin Breeg".

Aastad 2007–2009[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. septembril 2007 teatas bänd, et läheb tuurile. Tuuri nimeks sai Somewhere Back In Time World Tour, mis seondub DVD'ga ja kontsertplaadiga Live After Death. Tuuri lavakujunduseks valiti Powerslave, sest selle 1980ndate edu oli uskumatu. Tuur algas Mumbais Indias 1. veebruaril 2008, kui bänd esines ligi 30 000 fännile. Esimene osa reisist koosnes 24-st kontsertist 21 linnas. Kokku lennati nende vahel üle 50 000 miili, kasutades selleks renditud lennukit "Ed Force One", mida juhtis Bruce koos abilenduriga. 12. mail lasi bänd välja uue kompileeritud albumi pealkirjaga Somewhere Back In Time 1986–2008. See hõlmab lugusid 1986-ndast aastast samanimelise debüütalbumi Somewhere Back In Time ja 1988 Seventh Son Of A Seventh Son'i lugusid, sealhulgas mitmeid live-versioone Live After Deathi tuurilt. Viimane osa tuurist toimus veebruaris ja märtsis 2009. Bändi esimesed esinemised Peruus ja Ecuadoris ning nende esimesed esinemised Uus-Meremaal, mis toimusid 16 aastat tagasi olid ka kavas. Tuuri viimane kontsert toimus Floridas 20. jaanuaril 2009, kus bänd teatas, et nad olid valmis välja laskma täispika dokumentaalfilmi, mida hakati näitama kinodes alates 21. aprillist 2009. Film pealkirjaga Iron Maiden: Flight 666 oli filmitud "Somewhere Back In Time" tuuri ajal veebruaris ja märtsis 2008. Flight 666'e kaasprodutsent on Banger Productions ja ilmus Universal Music Group USAs ja EMI Records abil ka mujal maailmas. Oma live esituse ajal São Paulos, 15. märtsil 2009, Bruce teatas laval, et šõu oli suurim oma karjääri ajal üldse. Tegelikult oli fänne umbes 100 000.

Bändi liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diskograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stuudioalbumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kontsertalbumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1985: Live After Death
  • 1992: Live at Donington
  • 1993: A Real Live One
  • 1993: A Real Dead One
  • 1998: A Real Live Dead One
  • 2002: Rock in Rio
  • 2002: Beast Over Hammersmith
  • 2002: The BBC Archives
  • 2005: Death on the Road
  • 2009: Flight 666
  • 2013: Maiden England `88

Kogumikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1990: The First Ten Years
  • 1996: Best of the Beast
  • 1999: Ed Hunter
  • 2002: Edward the Great
  • 2005: The Essential Iron Maiden
  • 2011: From Fear To Eternity

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]