Daniel Defoe

Allikas: Vikipeedia
Daniel Defoe.

Daniel Defoe (õieti Daniel Foe; 1660. aasta algus või september London21. aprill või 26. aprill 1731 London) oli inglise kirjanik, kes on kuulus raamatu "Robinson Crusoe" autorina. Ta on kirjutanud ka raamatu "Moll Flanders" ja teisi teoseid.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Daniel Foe (prantsuse aadliseisuse tunnuse de on ta oma nimele ise lisanud) sündis 1659., 1660. või 1661. aastal Londonis küünlavalmistaja pojana. Tema lapsepõlves toimus Londonis järjestikustel aastatel kolm jõhkrat sündmust: Hollandi sõjalaevastik tungis Thamesi jõele ja ründas Londonit; puhkes Londoni katk, mis tappis 70 000 inimest (Defoe on kirjutanud sellest raamatu); puhkes Londoni tulekahju, kus jäid tema linnaosas alles vaid kolm maja, üks neist Foe’de oma. Isa kasvatas teda rangelt puritaanlikus vaimus (puritaanid olid inglise kalvinistid ehk mitteanglikaani protestandid) ning hariduse sai ta Charles Mortoni Stoke Newingtoni Lahkusuliste Akadeemias. Tema kirjutamisstiilis arvatakse olevat Mortoni mõju (Charles Mortonist sai hiljem Põhja-Ameerikas 1636 asutatud Harvardi Ülikooli asepresident).

Kirikuteenri asemel sai Danielist kaupmees, kes kaubitses riiete, tubaka, austrite, veiniga. Kaubandus oli ta lemmikteema hilisemates pamflettides ja esseedes. Ise ei tegutsenud ta sugugi alati oma kirjutiste kohaselt. Ta armastas laia joont – ostis maamõisa, laeva ning pidas kärpkaslasi aafrika tsiibeteid parfüümi koostisosa tootmiseks, ent ei saanud kuidagi lahti tehtud võlgadest. Ta kaevati kaheksa korda kohtusse. Ta pügas kärpkasside äris oma ämma. Abiellus ta 1684 Mary Tuffley nimelise naisega, neil oli kaheksa last, kellest kuus jäid elama. Vaatamata abieluga saadud kaasavarale kestis tema võitlus oma võlgadega ning enda võlgnike eest varjamine edasi ja nii kogu elu.

Defoe osales 1685. aastal Charles II abieluvälise poja James Scotti korraldatud protestantide mässus James II kroonimise vastu. Mäss sai lüüa, Scott hukati, ent Defoe pääses vangivõtmisest ja kohtunik George Jeffreysi Verise Vandekohtu küüsist (legendi järgi nägi Defoe mässu järgselt surnuaias redutades hauakivil nime Robinson Crusoe, millise nime andis ta hiljem oma kuulsaima romaani peategelasele). 1688 veretult toimunud nn Kuulsa Revolutsiooni ajal, millega sunniti James II pagendusse ning troonile tõusid ta tütar Mary II ja väimees William III, astus Defoe Williami armeesse. Teotsedes laevade kindlustamise alal läks ta 1692 sõja ajal prantslastega pankrotti. Ta vara arestiti võlgade pärast, kusjuurest temalt võeti ta aafrika tsiibetid ära. Ta ise pages Bristoli võlgnike varjupaika, kust pidas võlausaldajatega läbirääkimisi ning tal õnnestuski teatud aja pärast võlgadest ajutiselt peaaegu vabaneda. Hakkas ta ju oma edasises elus raha teenima ka ajakirjaniku ja kirjaniku töö eest.

1695 lahkus ta Inglismaalt, sinna naastes sai temast William III soosikuna klaasikohustuse komisjoni arvepidaja – komisjon tegeles maksu kogumisega elanikkonnalt kohustusliku arvu pudelite korjamise näol. Ühtlasi oli ta William III salanõunik. 1696...1703 kuni oma vangistamiseni käitas ta Tillburys Essexi krahvkonnas katuse- ja telliskivivabrikut.

Defoe esimene märkimisväärt kirjatöö oli „An Essay upon Projects“ („Esse projektidest“, 1697), kus oli toodud rida abinõusid sotsiaalse ja majandusliku olukorra parendamiseks. Oma kuulsaimas poeemis „The True-Born Englishman“ („Puhastverd inglane“) pilkas ta mõningate ringkondade püüdu rahvuslikule verepuhtusele, kaitstes seega Hollandist pärit kuningas William III-t. 1702 kirjutas ta oma kurikuulsa pamfleti „The Shortest Way With the Dissenters“ („Lühim viis käsitseda lahkusulisi“), millega naeruvääristas tooride (Tories) verejanulist püüdu puritaanlust välja juurida. Toore too pamflett aga naerma ei ajanud, nad paigutasid ta Newgate’i vanglasse. Seal sepistas ta poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“). Seda poeemi müüdi tänavail ja kui Defoe siis häbiposti pandi, olevat rahvas kivide ja muude valu tekitavate esemetega loopimise asemel visanud talle lilli ja joonud ta terviseks. Troonile oli just tõusnud kuninganna Anna, tooride mõjuvõim oli seks korraks otsa saamas ning Defoe vabastati vanglast tingimusel, et ta hakkab viigide (Whigs) valitsuse heaks spioneerima. Ta nuhkis Šotimaal šotlaste meelsuse järele, kellest enamik ei tahtnud sugugi Inglismaaga uniooni asuda. Inglise-Šoti unioon kehtestati Inglismaa poolt siiski 1707 ja püsib Ühendatud Kuningriigis tänini.

1703 tabas Briti saari ainsa teadaoleva juhuna orkaan, milles 8000 inimest elu kaotas. Defoe kirjutas silmaga nähtu põhjal loodusnähtusest aruande „The Storm“ („Torm“).

Ta tegutses agaralt ajakirjanikuna mitmete varjunimede all, saades tuntuks oma hoolimatu ja õela kirjutamisviisiga. Ta varjunimedest kummalisim oli Heliostapolis, Kuu Keisri Sekretär. Laialt loetud autorina tekitas ta omale hulga vaenlasi. 1715. aastal ta laimamise eest korra koguni vangistati. Hispaania Pärilussõja ajal asutas ta perioodilise väljaande „A Review of the Affairs of France and of All Europe“ („Ülevaade Prantsusmaa ja kogu Euroopa asjadest“), mis ilmus algul kord, siis kolm korda nädalas vahetpidamata 1704...1713, sarnanedes tänapäevaste ajalehtedega. 1716...1721 andis ta välja veel mitut ajalehte.

Romaanid, mis tõid talle tänini kestva tuntuse, kirjutas ta 1719...1724: "Robinson Crusoe" 1719, „Captain Singleton“ („Kapten Singleton“) 1720, „Colonel Jack“ 1722, "Moll Flanders" 1722, „Roxana:The Fortunate Mistress“ („Roxana, õnnelik emand“) 1724.

Romaani „Robinson Crusoe“ loetakse üheks maailma kõigi aegade tuntuimaks raamatuks. Robinsoni prototüübiks oli šotlane William Selkirk, kes pandi ta omal valikul karistuseks allumatuse eest 1704. aastal Juan Fernandeze saarele Vaikses ookeanis sadu miile eemal Tšiili rannikust. 1709 korjas kapten Woodes Rogers ta sealt üles. Defoe merehädaline Robinson viibis üksikul saarel aga kakskümmend kaheksa aastat.

Esialgu aga „Robinson Crusoe“ lugejate seas väga suuri laineid ei löönud, Jonathan Swift üritas oma romaanis „Gulliveri reisid“ seda koguni parodeerida. Just „Moll Flanders“ sai väga populaarseks ja tõi autorile kuulsuse ta kaasaegsete seas. Defoe oli ajakirjanikuna kirjutanud korduvalt kurjategijaist ja lõi omale sellega seaduserikkujaist kirjutaja maine.

Väga tuntud on Defoe „A Journal of the Plague Year“ („Katkuaasta päevik“, 1722). Kuivõrd dokumentaalne see teos on, pole teada, oli ta katku ajal ju vaid umbes viieaastane; teada on, et ta töötas läbi katkuaega kajastanud dokumendid. Ühes esseede, pamflettide, poeemide, äri-, pere- jt alaste käsiraamatute, reisijuhi ja muude kirjutistega loetakse Defoe teoste koguarvuks 545 ühikut. Inglise tänapäevases mõistes romaani rajaja Daniel Defoe suri 1731, olles parasjagu hädas võlausaldajatega.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]