Charlotte Brontë

Allikas: Vikipeedia
Charlotte Brontë, maalitud George Richmondi poolt 1850

Charlotte Brontë (21. aprill 181631. märts 1855) oli inglise kirjanik, õdedest Brontëdest kõige vanem, ta saavutas oma romaaniga "Jane Eyre" õekseist ka suurima populaarsuse. Tema pseudonüüm oli Currer Bell. Sünni poolest olid temast vanemad õed Maria ja Elizabeth, kes aga lapsepõlves surid.


Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charlotte Brontë sündis 1816. aastal Thortonis Yorkshire's iiri päritolu vaimuliku Patrick Brontë ja Maria Brontë(sünd. Branwell) pere kolmanda lapsena. Aastal 1820 kolis pere Haworthi, kus isa abivaimulikuna tööd leidis. Järgmisel aastal pärast Charlotte'i ema surma tuli suure kuuelapselise perekonna, viie tütre ja poja eest hoolitsema Elizabeth Branwell, Maria Brontë õde. Patrick Brontë ei abiellunud uuesti.

Charlotte'i lapsepõlv möödus venna Branwelli kaheteistkümne sõduri ja temaga koos loodud fantaasiamaailmas Angria mängides. Tuntuima Brontë õe lapsepõlve kuulus ka suur hulk lugemist.

Kaheksa aastasena, aastal 1824 saadeti Charlotte ja ta kaks vanemat õde Maria ja Elizabeth Cowan Bridge'i kooli, mida Charlotte oma romaanis „Jane Eyre“ kriitiliselt kajastab, ning kus halbade tingimuste tõttu aasta pärast Maria ja Elizabeth tuberkuloosi surid; kool jättis ka Charlotte'i tervisele püsivad jäljed.

Elu Charlotte'i järgmises koolis, Roeheadis, oli palju õnnelikum ning kuhu ta hiljem õpetajana tagasi pöördus.

Aastal 1832, pärast kahte ebameeldivat kogemust guvernandina, ütleb Charlotte koha õpetajana üles ja sõidab tädi käest saadud rahaga Brüsselisse õppima, et luua koos Emilyga Haworthi väike erakool. Õed asuvad õppima Hégeri pansionaati, kus vanim neist armub lootusetult direktori abikaasasse, kellele ta veel ka pärast ima tädi surma ja hetkelist koju tagasi pöördumist (Emily jäigi koju) kirglikke kirjade saatmist jätkab. Just nagu õdede kooliprojekt läbi põleb, jäävad ka Charlotte'i kirjad härra Hégerile alatiseks vastamata.

1845. aastal veenab Charlotte Emilyt ja noorimat õde Anne'i nende luuletusi pseudonüümide Currer, Ellis ja Acton Bell all avaldama. Kahjuks ostetakse seda ainult kaks eksemplari.

Charlotte Brontë esimest romaani „The Professor“ ei võtnud kirjastajad vastu, samas kui ta õdede Emily ja Anne'i esikromaanid võeti, mis perekonna suures rahapuuduses sundis Charlotte'i „Jane Eyre't“ kiiresti lõpetama.

„Jane Eyre“ avaldati aastal 1847 ning seda tabas kohene edu.

Romaani menu oli kahjuks peagi varjutatud reast surmadest. Aastal 1848 surid vend Branwell ja noorem õde Emily, järgmise aasta mais kaotas Charlotte pere pesamuna Anne'i. Üksindust, mis teda pärast seda tabas kajastab Charlotte „Villette'is“; mälestused armsast õest Emilyst on aga külvatud „Shirley“ kangelannasse.

Pärast kolme tagasi lükatud abieluettepanekut nõustus Charlotte lõpuks aastal 1854 abielluma A. B. Nichollsiga, seda vaatamata isa vastupanule.

Järgneval aastal Charlotte Brontë sureb. Saatuslik haigus oli arvatavasti naise rasedusega seotud.

Raamat „The Professor“ lükati tagasi kokku üksteist korda ja leidis härra Nichollsi abiga kirjastamist alles pärast autori enda surma.

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Jane Eyre", avaldatud 1847
  • "Shirley", 1849
  • "Villette", 1853
  • "Professor", kirjutatud enne "Jane Eyre'i", kuid kirjastuste keeldumise tõttu avaldati postuumselt 1857

Osund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charlotte Brontë on öelnud: "Luuleanne – jumalikeim and inimesele – oli kingitus selleks, et kirjutades vaigistada oma tundeid, kui tunnete jõud muutub ähvardavaks. Mulle tundub, et keegi ei kirjuta luuletusi selleks, et väljendada oma intelligentsust ja oskuslikkust. Kes küll hooliks seesugusest luulest? Kes hoolib kirjatarkusest, luulesse pandud kauneist sõnadest? Ja kes ei hooliks tunnetest – tõelistest tunnetest, olgu need väljendatud nii lihtsalt või koguni tahumatult kui tahes? ("Shirley")