Shirley

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib romaanist; teiste asjade kohta vaata artiklit Shirley (täpsustus).

Shirley
Shirley a tale - Page n8.jpg
Esitrüki tiitelleht
Autor Charlotte Brontë (Currer Belli pseudonüümi all)
Tõlge Kalevi Kvell
Päritolumaa Ühendkuningriik
Keel inglise
Kirjastaja Smith, Elder, and Co.
Eesti kirjastaja JI
Avaldamisaeg 1849
Eesti avaldamisaeg 2011
Väljaande tüüp kõvakaaneline
Lehekülgi 712
ISBN 9789985998984

„Shirley“ on 1849 ilmunud Charlotte Brontë romaan. „Shirley“ oli Brontë teine avaldatud teos pärast 1847 ilmunud „Jane Eyre“'i.

Romaani tegevustik kulgeb Põhja-Inglismaal Yorkshire'is tugeva majandussurutise õhkkonnas, põhjuseks Suurbritannia sõda Napoleoniga Pürenee poolsaarel. Prantsusmaa sadamatele on kehtestatud blokaad, USA on vaenulik, turgu pole ja paljud jäävad töötuks. Ent just siis on alanud tööstusrevolutsioon; töölised süüdistavad oma hädades uusi tõhusaid masinaid ning asuvad neid lõhkuma ja mõrvama vabrikante (vt ludiidid).

Teoses on olulisel kohal inimsuhted, isiksused, õnnelik ja õnnetu armastus, aga ka vaimulike tegevus; sageli saab lutsulikku nalja. Ka osundid Piiblist ning kreeka ja rooma mütoloogia on mängus. Noorest neiust peategelasele olid vanemad pannud mehenime Shirley, sest olid lootnud saada poega. Romaani menu mõjul sai Shirleyst tänini populaarne naisenimi.

„Shirley“ ilmus eesti keeles 2011 kirjastuses Jumalikud Ilmutused, tõlkija Kalevi Kvell, kujundaja Andres Rõhu. Yorkshirikiilnõ kõnõ om pantu’ ümbre võru kiildõ.

Osundeid Shirley'st:

„Raksatused, klirin, purunemishelid katkestasid nende sosina. Üheaegselt virutatud kivide valing oli andnud vabrikuhoone akenderohkele laiale esiküljele tervitussuudluse. Kõikide võreakende klaasid vedelesid kildudeks ja pulbriks purustatuina maas. Vabrik püsis tumm nagu mausoleum. Mässajad hakkasid laskma. Kas see oligi kaitsjatele märguandeks? Paistis nii. Elutu ja tegevusetu vabrik ärkas korraga, läbi tühjade aknaraamide anti sähvides tuld, püsside kogupauk kõmatas teravalt kogu orus. Tulirelvad ei vaikinud peaaegu hetkekski, heideldi ja rüseldi, kuuldus sammumüdinat, kõlasid hõiked. Ründajate eesmärk näis olevat vabrikusse tungida, kaitsjad aga lõid neid tagasi.“

„Luuleanne – jumalikem and inimesele – on kingitus selleks, et vaigistada tundeid, kui tunnete jõud muutub ähvardavaks. Mulle tundub, et keegi ei peaks luuletusi kirjutama vaid selleks, et väljendada oma intelligentsust ja oskuslikkust. Kes küll hooliks seesugusest luulest? Kes hoolib kirjatarkusest, luulesse pandud kauneist sõnadest? Ja kes ei hooliks tunnetest – tõelistest tunnetest, olgu need väljendatud nii lihtsalt või koguni tahumatult kui tahes?“

„Abiõpetajad olid sellele külluslikule söömingule kutsutuna rõõmsameelselt sisse kõndimas, ent nähes daame, kelle kohalolust neid polnud ette hoiatatud, jäid nad uksele troppis seisma. Malone oli nende eesotsas, ta peatus järsult ning põrkus tagasi, seejuures enda taga seisvat Donne’i peaaegu pikali lükates. Kolm sammu tagurpidi vaarunud Donne saatis väikese Sweetingi vana Helstone’i käte vahele, kes oli tulemas kõige tagumisena. Kostus veidi sõnelust ja pisut naerukihinat. Malone soovis säilitada oma mainet ning sundis end edasi liikuma, millega saigi viimaks hakkama, värvudes oma teravaviilulise otsmiku tipuni sinakas-purpurpunaseks. Pastor Helstone trügis häbelike abiõpetajate vahelt läbi neid kõrvale lükates, tervitas kõiki kalleid külalisi, surus neil kätt, viskas igaühega nalja ning võttis kauni Harrieti ja hoogsa Hannah’ vahel koduselt istet. Preili Maryl soovitas ta istuda toolile enda vastas, et ta võiks teda vähemalt vaadata, kui ta ka ei saa olla ta kõrval.“

„Üle müüri ei julgenud neiud vaadata, sest kartsid, et neid siis nähtaks; neil tuli küürutada müüri taga. Nad kuulsid järgmisi sõnu: „Mingi vana imeliku kujuga maja. Kes seal peale tolle neetud kirikuõpetaja veel elab?“ „Kõgõst kolm naist – tä vennatütär ja kats tiinjät.“ „Kas sa tead, kus nad magavad?“ „Tiinjätüdruku’ maja takanotsan ja vennatütär iinküljen.“ „Aga Helstone?“ „Näe sääl om ta tarõ. Täl palasi enne sääl valgus, aga nüüd om pümme.“ „Kuidas majja sisse saaks?“ „Ku ma saassi käsu seo tüü är teha – ja seod see miis vääris –, proovissi tuud korgõt akõnd. Säält saa söögitarrõ. Säält lähässi käsikaudu trepist üles. Tä tarõkotust ma tiiä.“ „Kuidas sa naisterahvastega toime tuleksid?“ „Jätässi nä sinnäpaika. A ku nä kisama pistvä, küll ma nä sõs vaigistassi. Soovissi tu vanapoisi magavana iist leüdä. Kui tä ärkass, oless tä ohtlik.“ „Kas tal relvi on?“ „Püssä omma täl alati käeperi ja alati laaditu.“ „Siis oled sa loll, et meid siin kinni pidasid. Püstolipauk tõstaks häiret. Moore oleks meil kukil enne, kui me ümbergi jõuaksime pöörata. Meie põhieesmärk oleks lörris!“ „Ti võit edesi minnä, ütle ma teile. Ma tegele ütsindä Helstone’iga.“ Vaikushetk. Keegi pillas oma relva, mis kõlinal kivisele jalgteele kukkus. Pastoraadi koer pistis tolle heli peale taas meeletult haukuma. Raevukalt. „Nüüd on kõik rikutud!“ manas üks hääl. „Nüüd on ta üleval. Säärane kilakas äratab surnudki üles! Sa ei öelnud, et tal on koer. Kurat sind küll! Edasimarss!““ (osundite tõlked © Ji)