Anne Brontë

Anne Brontë. Vesivärvpildi on teinud tema õde Charlotte Brontë 1834.

Anne Brontë (17. jaanuar 1820 – 28. mai 1849) oli inglise kirjanik, õdedest Brontëdest noorim. Tema pseudonüüm oli Acton Bell.

Biograafia

Anne Brontë sündis 17. jaanuaril 1820. aastal Thorntonis Inglismaal kuuelapselise perekonna viimase lapsena. Enne teda sündisid Maria, Elizabeth, Charlotte, Branwell ja Emily Jane. Suure perekonna pea oli kirikuõpetajast iiri päritolu Patrick Brontë, kes määrati Anne sündimise aastal Yorkshire’i maakonda Haworth’i alaliseks abivaimulikuks.

Kui Anne oli peaaegu aastane, haigestus tema ema Maria Branwell Brontë raskelt ning suri 15. septembril 1821 vähki. Veel enne tema surma tuli perekonna eest hoolitsema ema õde Elizabeth Branwell. Isa, Patrick Brontë proovis mitmeid kordi veel kord abielluda, kuid pärast mitmeid luhtunuid katseid andis alla ja püüdis leida lastele kooli, kus nad õpiksid saama iseseisvaks.

Kaks sellist kooli leitigi: Grofton Hall ja pärast seda Clergy Daughter’s School.

1825. aasta mais surid Elizabeth ja Maria kuuajalise vahega tuberkuloosi, mille tõttu Charlotte ja Emily Jane ruttu koju tagasi toodi ning isa neid ise õpetama hakkas. Anne ei olnud siis õnneks veel kooliealine.

Neli ellujäänud last muutusid väga lähedasdeks, kusjuures Charlotte ja Branwell hoidsid noorematest veidi eemale. Emily Jane ja Anne, samal ajal, hakkasid isekeskis väga kokku hoidma ning kui kaks vanemat lõid enesele fantaasiamaailmad Glass Towns ja Angria, siis Anne ja Emily Jane lõid endale Gondali. Lapsed hakkasid samuti välja mõtlema lugusid seoses nende fantaasiamaailmadega, mida nad ajapikku ka kirja hakkasid panema.

1831. aastal alustas Charlotte õpinguid Roe Head Schoolis, kus hiljem, kui vanim õde õpetajana seal jätkas, et keskmise õe õpinguid õpetajaks või vähemalt koduõpetajaks saamisel toetada, ka Anne Emily Jane’i asemel, kes koolieluga kohaneda ei suutnud, õppima asus.

Oma koolivaheajad veetis Anne koos Emily Jane’iga kodus oma fantaasiamaailmas Gondalis mängimas. Ka Anne’i esimesed teadaolevad luuletused paigutuvad oma väljamõeldud tegelastega ilmselgelt Gondali maailma.

Roe Headi aastatel ei paistnud õed Charlotte ja Emily Jane eriti lähedased olevat kuid kui Anne 1837. aasta talvel haigeks jäi ning raske usulise kriisi, mis ka tema tolleaegsetes luuletustes kajastub, läbi elas, tõi Charlotte Anne'i koju paranema. Koolis külastas Anne'i tihti vennastekoguduse pastor, keda eelistati Bewsbury kandis anglikaani õpetajatele, kuid kelle vaated võrreldes Anne'i isa omadega palju rangemad olid, ajades Anne'i meeletusse segadusse.

8. aprillil lahkus Anne kodunt, et alustada tööd koduõpetajana Blake Hallis, kus ta asus hoolitsema kuuese Cunliffe'i ja viiese Mary eest. Seal saadud kogemusi kajastab Anne romaanis "Agnes Grey". Aasta lõpul Anne vallandati ja 1839. aasta jõuludeks pöördus ta tagasi koju, ühinedes Charlotte'i, Emily' ja Jane'iga, kes olid samuti oma töökohalt lahkunud.

1839. aasta augustis asus Haworthisse elama abiõpetaja William Weightman, kes pihtkonnas kiiresti poolehoidu leidis. Kuna ta viis läbi enamiku ristimis-ja matusetalitusi ning hoolitses haigete ja surijate eest, on arvata, et isegi Anne tundis poolehoidu tema vastu, kuid kindlad tõendid puuduvad, sest Anne tolle aja luulest ei ole võimalik aru saada, kas see peegeldab tema tundeid või Gondali tegelaste omi. Luuletused räägivad vaid teiste eest varjatud ja vastama jäänud tundeist.

Peagi oli Anne sunnitud uue töökoha leidma, kuna kõigi nelja lapse tööta olek oli perele raske. Anne leidis uue koha vaimulik Edmund Robinsoni ja tema naise Lydia juures Thorp Greenis, kus ta asus õpetama nelja noort ning veetis viis aastat, mille jooksul ta vaid viis-kuus nädalat kodus võis veeta. Selle Anne jaoks nukra perioodi luulet sümboliseerib koduikatsus ja üksildus, seda vaatamata laste temasse kiindumisse ja perekonna rahulolule.

1842. aasta novembris suri Elizabeth Branwell, kes oli Anne’i õrna loomuse üks põhikujundajaid.

Aastal 1843 tuli Branwell Throp Greeni õpetama noorimat neljast Anne’i hoolealusest, Edmundit. Koos jäid nad perre koduõpetajatena kaheks aastaks. Juunis 1845 lahkus Anne, kuu aega hiljem vallandati Branwell armusuhte tõttu pereprouaga.

Pere lootus Branwell käis alla, muutudes perele suureks koormaks, nii rahaliseks kui moraalseks. Niisiis olid suveks 1845 kõik neli noort Brontët taas koduseinte vahel. Charlotte ja Emily Jane olid tagasi Brüsselist, kus nad ennast väikese erakooli avamiseks täiendamas käisid ja mis õpilaste puuduse tõttu läbi kukkus – kusjuures esimene õdedest Brüsselis oma südame kaotas.

Ühel päeval leidis Charlotte Emily Jane’i luuletused, millest siiani vaid Anne teadlik oli ning kuna ühelgi pere liikmel töökoha leidmise lootust polnud, pakkus välja need trükkida lasta. Ruttu otsis Anne’gi oma katsetused välja ja 1846. aastal avaldasid Brontë õed varjunimede all luulekogu, mida küll kahjuks õnnestus müüa vaid kaks eksemplari.

Õed ei andnud veel alla. Juulis 1846 ringlesid Londoni erinevates toimetustes kolm õdede käsikirja, mille hulgas oli ka Anne’i „Agnes Grey“. Käsikiri ringles aasta aega, leides koos Emily Jane’i „Vihurimäega“ kirjastamist kaks kuud pärast Charlotte’i „Jane Eyre“-it.

Õed leidsid tunnustust ja väljusid oma mehelike varjunimede tagant.

Anne’i teist ja viimast raamatut, „Wildfell Halli rentnik“saatis kohene edu. See müüdi läbi kolme kuuga.

Varsti tabasid peret uued löögid. Pärast kogu pere vaevanud pikka haigust suri hellitatud Branwell narkomaanina. 19. detsembril 1848 haigestus Emily Jane raskelt tuberkuloosi. Murest oma armsaima õe tõttu haigestus ka Anne lisaks teda haaranud tuberkuloosile grippi. Arst ei andnud kummagile elulootust.

Anne suri 28.mail Scarborough’is, kuhu Charlotte ta viimases lootuses, et mereõhk ehk aitab, oli nelja päeva eest rongiga toonud. Anne’i vaatamas käinud arst tunnistas, et nii tasast surijat ei olnud tema veel näinud. Charlotte, ainuke ellujäänud Brontë, pidas Anne’i matused Scarborough’s, kohas, mida Anne oli alati armastanud. Ta ei tahtnud isa järjekordse lapse matusega koormata. Anne'i haud on tänini Scarborough's, ülejäänud pere on maetud Haworthi kirikusse.

Anne’i teosed unustati, sest ta erines oma õdedest nii inimese, kui kirjanikuna ning on alles tänapäeval taas avastatud. Charlotte hea sõber Ellen Nussy on Anne’i kirjeldanud nii: „Anne, armas vagur Anne, oli välimuse poolest teistest üsna erinev ja oma tädi lemmik.“

Anne’il olid ilusad heledad juuksed, mis langesid õrnade lokkidena õlgadele, kannikese värvi silmad, peened kulmud ja selge, peaaegu läbipaistev jume. Ta oli alati see pere vagurakene ja õrnakene.

Looming

• "Curreri luuletused", avaldatud 1846
• "Agnes Grey", 1847
• "Wildfell Halli rentnik" (The Tenant of Wildfell Hall), 1848