Bernard Giraudeau

Allikas: Vikipeedia
Bernard Giraudeau (2007)

Bernard René Giraudeau (18. juuni 1947 La Rochelle17. juuli 2010 Pariis) oli prantsuse filminäitleja ja lavastaja.

1963 astus Giraudeau mereväekooli inseneriõpilasena, lõpetades järgmisel aastal oma klassi parimana. Ta töötas 19641966 kopterikandjal "Jeanne d'Arc", seejärel fregatil "Duquesne" ja lennukikandjal "Clemenceau". Seejärel lahkus ta mereväest ja hakkas näitlejaks.

Ta on mänginud filmides "Viens chez moi, j'habite chez une copine" (1981, lavastaja Patrice Leconte), "Lemmikpoeg" ("Le Fils préféré", 1994), "Veepiisad tulistel kividel" ("Gouttes d’eau sur pierres brulantes", 2000, lavastaja François Ozon), "Väike Lili" ("Petite Lili", 2002), "See päev" ("Ce jour-la", 2003), "Kadunud meremehed" ("Les Marins perdus", 2003), "Mina olen palgamõrvar" ("Je suis un assassin", 2004), "Chok-Dee" (2005) ning paljudes teistes.

Aastail 19881996 lavastas ta 4 filmi, millest viimane kandis pealkirja "Les caprices d'un fleuve".

19922003 valmis tal 4 dokumentaalfilmi, mis moodustavad sarja "Bernard Giraudeau reisid". Kõik need räägivad Ladina-Ameerikast: Amasooniast, Tšiilist, Filipiinidest.

Kirjanikuna andis ta aastail 1992–2007 välja 8 raamatut. Neist kahe esimese, "Transamazonienne" ja "Les caprices d'un fleuve", pealkiri langeb kokku tema samal aastal valminud filmiga. Kuid ta on kirjutanud ka fotograafiast, avaldanud lasteraamatuid ja isegi audioraamatuid, lugedes Harry Potteri seeriat prantsuse keeles.

Giraudeau oli abielus filminäitleja ja kirjaniku Anny Duperey'ga. Neil sündis kaks last.

2000 haigestus Giraudeau vähki. Seetõttu eemaldati temalt vasak neer. Kuid 2005 toimus metastaas ja haigus lõi uuesti välja kopsus. Giraudeau väitis, et vähk pani ta oma elu ümber hindama ja iseennast paremini mõistma. Ta hakkas oma aega pühendama võitlusele vähi vastu, aga suri ise 17. juulil 2010 vähki.