Berens

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on Rostockist pärit suguvõsast; 1675. aastal aadeldatud suguvõsa kohta vaata artiklit Berends ja 1752. aastal aadeldatud suguvõsa kohta artiklit Berens von Rautenfeld.

Berensi suguvõsa aadlivapp

Berens oli Rostockist pärit Riia literaadi- ja Liivimaa aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Berensi suguvõsaliin algab Hans Berensiga, kes oli XVII sajandil Rostockis õllepruul. Tema poeg Hans Heinrich Berens (1643−1701) siirdus Riiga, kus ta tõusis raehärraks. Tema pojast kaupmees Arend Berensist (1687−1747) sai alguse suguvõsa vanem liin, mis oli alles veel XIX sajandi keskel; sellest harust võrsus mitu Riia raehärrat. Hans Heinrichi teine poeg Gottfried Berens (1691−1725) rajas noorema liini. Viimase pojapoeg kapten Melchior Gottfried Berens (1764−1796) tõsteti Vene aadliku seisusse ja võeti 1795. aastal Liivimaa kubermangu aadliraamatusse; tema järeltulijad immatrikuleeriti 1797. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse. Suguvõsa aadliliin kustus 1919. aastal.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Berensi suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Liivimaa läti distrikt:
    • Bērzaune (Schloß Bersohn) (1842−? pandi-, ?−1910 pärusvaldus), Lautere (Lauternsee) (kuni 1856), Lode (Lohdenhof) (1835–1843, pandivaldus), Švarcmuiža (Hagenshof) (XVIII sajandi algus−1792), Zelgauska (Selgowsky) (1792–1849), Vējzaķsala (Vegesacksholm) (XVIII sajandil)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Berens, Reinhold. Geschichte der seit hundert und funfzig Jahren in Riga einheimischen Familie Berens aus Rostock. Riga: Gedruckt und in Komission bei Julius Conrad Daniel Müller, 1812 [1].
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 238.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd I. Hamburg: 2011. Lk 11-18.
  • Родословная книга дворянства Московской губернии. Томь первый. Toim. Л. М. Савёлов. Москва: Издание Московскаго Дворянства, 1914. Lk 119−120 [2].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]