Benjamin Nedzvetski
Benjamin Nedzvetski (sündinud 1. jaanuaril 1928 Grabowas Poolas) on Poola juudi päritolu Eesti pedagoogikateadlane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Benjamin Nedzvetski on tööliste poeg.[1]
1946. aastal lõpetas Nedzvetski Tartu 4. Keskkooli, 1951 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja 1958 TÜ aspirantuuri. 1965. aastal kaitses ta samas pedagoogikakandidaadi kraadi väitekirjaga "Kommunistliku lasteliikumise tekkimine ja areng Eestis" (Tartu, 1965).[1]
Nedzvetski oli 1958–63 TÜ pedagoogikakateedri õpetaja, 1963–69 vanemõpetaja ja 1969. aastast dotsent, 1971–73 ka ajaloo-keeleteaduskonna prodekaan. 1974–77 oli ta Eesti NSV Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi pedagoogika ja psühholoogia kateedri juhataja ning 1977–78 pedagoogika kateedri juhataja. 1978-93 töötas ta TPÜ-s dotsendina, ühtlasi 1981–85 pedagoogikakateedri juhataja ja 1985–86 täiendusteaduskonna dekaanina. Emigreerus 1993. aastal Iisraeli.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Benjamin Nedzvetski uuris Eesti laste- ja noorsooliikumise ajalugu, samuti pedagoogilise praktika korraldamise küsimusi.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Esimeste sammude sügavad jäljed. Ülevaade ENSV pioneeriorganisatsiooni ajaloost. Tallinn, 1972
- Pedagoogika ja psühholoogia. Tallinn, 1977
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
- Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Tartu, 1987, 472
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.