BTR-40

Allikas: Vikipeedia

BTR-40

BTR-40 põhiversioon

Põhilised taktikalis-tehnilised andmed
Pikkus m
Laius 1,9  m
Kõrgus 2,2 (relvastusega)  m
Kaal t
Kiirus maastikul 40 km/h
maanteel 80 km/h
Käiguvaru maanteel 430 km
Suurtükk
Kuulipildujad 7,62 mm kuulipilduja SGMB
2 x 7,62 mm kuulipilduja DPM (valikuliselt)
Soomus 6...8 mm
Mootor GAZ-40
Mootori võimsus 80 hj
Meeskond 2+8 inimest

BTR-40 on Nõukogude Liidus valmistatud soomusauto, algse klassifikatsiooniga soomustransportöör, olnud kasutusel ka luuresoomukina.

On enamuses aktiivsest kasutusest kõrvaldatud. Võib esineda üksikute arengumaade relvajõududes.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jeemenlaste poolt üle võetud Egiptuse BTR-40 Jeemeni kodusõjas

BTR-40 töötati Nõukogude Liidus välja 2. maailmasõja järel soomusjalaväe vajadusteks. Väljatöötamine algas 1947 Gorki Autotehases V. A. Dedkov´i juhtimisel ("Objekt 141") ja relvastusse võeti masin 1950. Eeskuju võeti USA sõjaaegsest luuremasinast M3 Scout Car. BTR-40 oli esimene jalaväeallüksuse seeria-soomusmasin Nõukogude Liidus. Seeriatootmine toimus 1950 – 1960, raudteeversiooni valmistati kuni 1969. Kokku valmistati Nõukogude Liidus 8500 eksemplari, millest suur osa jõudis peagi edasi arengumaade relvastusse ja osales lokaalsetes relvakonfliktides. Oma versiooni toodeti litsensi alusel ka Hiinas

BTR-40 ei olnud üksustes hoolimata esialgsest edust ja uudsusest peagi eriti lugupeetud. Hoolimata kasutus- ja hoolduslihtsusest oli maastikuläbivus sageli ebapiisav ja puldankatus ebapraktiline. Positiivne oli aga mobiilsus teedel ja kompaktsus, mistõttu masin leidis parima rakenduse hoopis luuresoomukina (otsene luuremasina versioon oli BTR-40A). Alates 1956 toodeti soomukit reguleeritava rehvirõhu seadmetega, massihävitusrelvakaitse filtri ja diferentsiaali lukuga ehk BTR-40V. Katuse puudumine tekitas probleeme 1956 Ungari sündmuste ajal ja 1958 läks tootmisse katusega ja 4 katuseluugiga versioon BTR-40B.

Jalaväe põhilise kandesoomuki rolli sai tegelikult endale BTR-152, mis võeti relvastusse praktiliselt samal ajal, kuid osutus efektiivsemaks. BTR-40 baasil arendati välja abfiibne luuresoomuk BTR-40P (plavajuštšii – ujuv), mis võeti relvastusse uue nimetusega BRDM ehk BRDM-1. Siiski arvati BTR-40 Venemaal relvastusest lõplikult maha alles 1993.

Tehniline kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

BTR-40 tagantvaates

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

BTR-40 on ehitatud veoauto GAZ-63 veermiku (ja ka mitmete mehhanismide) baasil, mida on veidi lühendatud ja lehtvedrudele on lisatud täiendavad hüdroamortisaatorid. Samuti on masinal vints (4,5 t – 70 m) jõuvõtuvõlliga käigukastist. Õhuke soomuskaitse on mõeldud kildude ja automaadikuulide vastu. Kui esiosas on soomusplaadid paigutatud efektiivselt nurga all, siis külgedel täiesti püstloodis, mis vähendab vastupidavust. Peale katusega varustamist 1958 kasvas masina mass 5,6 tonnini ja dessandi arv vähenes 6-le. Dessandile on väljumisuksed tagaseinas ja seintes ka laskeavad. Juht ja tema kõrvalistuja saavad väljuda nii külje-, kui tagaustest. Gorunjovi kuulipildujat SGMB oli võimalik kinnitada kronsteinide abil 4 erinevasse asukohta. Masinas oli ette nähtud raadiojaam 10RT-12 (R113) sidekaugusega 20 km, kuid vaatlusseadmeid mitte.

Variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • BTR-141, Objekt 141 – arenduse prototüübid
  • BTR-40 – põhiversioon
  • BTR-40Aluuresoomuk 2-raudse 14,5mm kuulipildujaga, meeskond 4–5.
  • BTR-40V – lisatud diferentsiaali lukk, rehvirõhu muutmise süsteem ja massihävitusrelvakaitse filter.
  • BTR-40B – soomustatud katusega, dessant 6 inimest
  • BTR-40RH – keemialuuresoomuk
  • BTR-40(ŽD) – raudteeversioon abiratastega rööbastel liikumiseks
  • BTR-40A(ŽD) – raudteeversioon luuresoomukist
  • Tüüp 55 – Hiina versioon

Kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

BTR on olnud lisaks Nõukogude Liidule kasutuses paljudes endise sotsialismileeri riikides ja partnerriikides, kuhu neid müüdi või kingiti peale uuemate ja paremate BTR-ide kasutuselevõttu 1960. aastatel. On enamikes maades kõrvaldatud relvastusest, veel on jäänud mõne arengumaa arsenali.

Ka Eestis on olnud kasutusel mõni BTR-40, mis on kuulunud 1990. aastatel peamiselt Kaitseliidu relvastusse.

Taktikalis-tehnilised andmed (põhiversioon)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõõdud ja massiandmed

  • Pikkus: 5003 mm
  • Laius: 1900 mm
  • Kõrgus presendiraamiga: 1830 mm
  • Kõrgus kuulipildujaga: 2200 mm
  • Teljevahe: 2700 mm
  • Kliirens: 276 mm
  • Maksimaalne kaal: 5300 kg
  • Haagise maksimaalne kaal: 2000 kg (piduriteta)

Relvastus ja kaitstus

  • Kuulipilduja: 7,62mm kuulipilduja SGMB, 1250 padrunit
  • Soomuskaitse:
    • Esiosa 11 mm
    • Küljed 8 mm
    • Tagaosa 7 mm
    • Põhi 4 mm

Jõuseade ja liikuvus

  • Mootor: GAZ-40 vedelikjahutusega bensiinimootor
  • Silindrid: rida-6
  • Töömaht: 3480 cm³
  • Võimsus: 78 hj (60 kW) @ 3400 p/min
  • Võimuse-kaalu suhe: 14,7 hj/t
  • Maksimaalkiirus maanteel: 80 km/h
  • Kütusepaagi maht: 122 ltr
  • Kütusekulu: 35 ltr/100 km
  • Sõidukaugus maanteel: 430 km
  • Sõidukaugus maastikul: 285 km
  • Rehvimõõt: 9,75-18

Läbivus

  • Tõusunurk: 30°
  • Külgkalle: 25°
  • Läbitava vee sügavus: 0.9 m
  • Ületatav aste: 0,47 m
  • Ületatav kraav: 0,75 m
  • Pöörderaadius: 7,5 m

Meeskond

  • juht
  • kuulipildur
  • 8 transporditavat jalaväelast.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]