Apraksin

Allikas: Vikipeedia
Apraksini suguvõsa aadlivapp
Apraksini suguvõsa krahvivapp

Apraksin (vene keeles Апраксин, saksa keeles Apraxin) on tatari päritolu Venemaa aadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad suguvõsaliikmed Belgias ja Prantsusmaal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Apraksinid olid päritolult tatarlased. 1371. aastal siirdusid vennad Salhomir ja Edigan Suurhordist Rjazanisse. Mursaa Salhomir astus ristiusuku, sai ristinimeks Joann Miroslavitš ja abiellus Rjazani vürstinna Anastassija Ivanovnaga. Temast põlvnesid mitmed Venemaa aadlisuguvõsad. Salhomiri neljanda põlve järeltulija Andrei Ivanovitš Kontšejevi hüüdnimeks oli Opraksa; temast sai Apraksinite suguvõsa esiisa.[1]

Apraksinid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

1716. aastal võeti Eestimaa rüütelkonda hilisem Eestimaa kindralkuberner krahv Fjodor Matvejevitš Apraksin (1661−1728).[2] Lisaks oli suguvõsa kantud Kurski, Orjoli, Peterburi, Rjazani (1851), Simbirski ja Vladimiri kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.[3]

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Kindraladmiral krahv Fjodor Matvejevitš Apraksin (1661−1728)

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Olgovo mõis

Apraksini suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eestimaa:
  • Moskva kubermang:
    • Dmitrovi (XIX sajandil), Lgovo (XIX sajandil), Olgovo (1740ndad−1917)
  • Olonetsi kubermang:
    • Antsõferovskoje (1860ndad)
  • Orjoli kubermang:
    • Brassovo (XIX sajandil)
  • Vitebski kubermang:
    • Sorivonskaja (1900ndad)
  • Vladimiri kubermang:
    • Berezinski (1860ndad), Pokrov

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Часть вторая. Санктпетербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1855, lk 113-114.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 288.
  3. Апраксины saidil 62info.ru.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 29-30.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 288 [1].
  • Schwennicke, Detlev. Europäische Stammtafeln. Neue Folge. Bd XXII. Rund um die Ostsee 1. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann, 2005. Taf. 29-33.
  • Бороздин, К. М. Опыть исторического родословия дворянь и графовь Апраксиныхь. Санктпетербургь: Вь типографий Императовской Российской Академия, 1841 [2].
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Часть вторая. Санктпетербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1855. Lk 113-121 [3].
  • Федорченко, Валерий Иванович. Дворянские роды, прославившие отечество. Энциклопдия дворянских родов. Москва: "ОЛМА-ПРЕСС", 2004. Lk 19-21.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]