Afroameerika kirjandus

Allikas: Vikipeedia

Afroameerika kirjandus (varem afro-ameerika kirjandus) on afroameeriklaste kirjutatud ilukirjandus, osa ameerika kirjandusest.

Afroameerika kirjanikud väljendavad afroameeriklaste topeltidentiteeti, püüdes ühelt poolt saavutada väärilist kohta ameerika kultuuris ja teiselt poolt rõhutades afroameeriklaste kultuurilist eripära.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Ameerika kodusõda olid afroameeriklased enamasti orjad, kellel lugemine ja kirjutamine oli keelatud, mistõttu nende omakultuur elas suulise pärimusena.

Afroameerika kirjandus sai alguse endiste orjade autobiograafiatest, näiteks Frederick Douglassi "Narrative of the Life of Frederick Douglass (1845) ja Harriet A. Jacobsi "Incidents in the Life of a Slave Girl" (1861).

1920ndatel tekkis suurlinnade afroameeriklaste nn Harlemi renessanss. James Weldon Johnson, Jessie Fauset ja Nella Larsen kirjeldasid heale järjele jõudnud afroameeriklaste kogemusi rassilise diskrimineerimisega. Langston Hughesi ja Zora Neale Hurstoni teosed toetusid rahvakultuurile.

Protestikirjanikud Richard Wright ja Ann Petry püüdsid realistlike getosid kujutavate romaanidega "Native Son" (1940) ja "The Street" (1946) avada valgete lugejate silmi rassismi ebainimlikkusele.

1950ndatel ja 1960ndatel tõstsid James Baldwin ja Ralph Ellison esile mustanahaliste inimväärikust ja rikast kultuuri. 1960ndate lõpus tekkis liikumine Black Power, mis pani ka mustanahalised kirjanikud rõhutama oma kultuurilist autonoomiat, mis väljendus muu hulgas Nikko Giovanni uhkes võitlevas luules. Hakati otsima afroameerika kultuuri juuri. Iseloomulikud on naiskirjanike perekonnasaagad, näiteks Alice Walkeri "The Third Life of Grange Copeland" [1] (1970) ja Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Toni Morrisoni "Song of Solomon" (1977). Samalaadne on Alex Haley raamat "Roots" (1976), mille järgi on tehtud ka seriaal.