A Philosophical Enquiry into the Origin of our Ideas of the Sublime and Beautiful

"A Philosophical Enquiry into the Origin of our Ideas of the Sublime and Beautiful" ("Filosoofiline uurimus meie üleva- ja kauniideest") ehk lühendatult "A Philosophical Enquiry" on Edmund Burke'i filosoofiline teos.

See ilmus esimest korda 1757. aastal Londonis Robert ja James Dodley väljaandel. 1759. aastal ilmus teine trükk täiendava eessõnaga ja "Sissejuhatusega maitsest".

Kokkuvõte teise trüki järgi

Esimese trüki eessõna

Burke oli sageli nõutu, nähes, kui kaugel ta on meie kirgede täpsest teooriast ja nende tegelike allikate teamisest. Ta ei saanud oma arusaamu taandada mingitele kindlatele ega kooskõlalistele printsiipidele. Samad raskused olid ka teistel. Üleva ja kauni idee aeti tihti segi. Mõlemat rakendati valimatult väga erinevatele ja mõnikord lausa vastandlikele asjadele. Isegi Longinos oma võrratus arutluses üleva üle mõistis selle all väga kokkusobimatuid asju. Sõna "ilu" väärtarvitamine on olnud veel üldisem ja selle tagajärjed on veel halvemad. Niisugune mõistete segiajamine teeb meie arutlused seda laadi asjade üle kindlasti ebatäpseks ja ebaveenvaks. Burke oskas abi leida ainult meie kirgede hoolikalt uurimiselt, asjade nende omaduste hoolsalt ülevaatamiselt, mis kogemuse andmetel meie kirgi mõjutavad, ning nende loodusseaduste kainelt ja tähelepanelikult uurimiselt, mida järgides need omadused saavad keha mõjutada ning niiviisi meis kirgi tekitada. Sellisest uurimusest tuletatavaid reegleid saaks siis suuremate raskusteta rakendada jäljendavatele kunstidele ning nendega seonduvale. Burke toob selle uurimuse tulemuse nüüd avalikkuse ette usutavate oletustena, mitte kindlate ja kaheldamatute asjadena.

Teise trüki eessõna

Paljud meie uurimuse ained on iseenesest raskesti arusaadavad ja keerulised. Paljud teised on niisuguseks teinud eristustega ülepingutamine või võlts eruditsioon. Asjas endas ning teiste ja meie enda eelarvamustes on palju takistusi, mis teevad väga raskeks näidata looduse tõelist nägu selges valguses. Looduse kirjatähed on küll loetavad, kuid mitte nii selged, et neid saaks kiiruga lugeda. Tuleb tegutseda ettevaatlikult, peaaegu aralt. Mitte püüda lennata, kui me vaevalt roomame. Keerulist asja vaadeldes tuleb uurida iga koostisosa eraldi ja taandada iga asi äärmiselt lihtsaks, sest meie loomus sunnib peale range seaduse ja väga kitsad piirid. Hiljem tuleb printsiipe uuesti uurida nende kokkupanemise toime valguses ja ümberpöördult. Meil tuleb oma uurimisainet võrrelda sarnase ja vastandliku loomusega asjadega. Kui nii põhjalik uurimine tõe avastamiseni ei vii, siis näitab see võib-olla vähemalt meie aru nõrkust ja teeb meid tagasihoidlikuks. Kui see ei hoia meid eksimast, hoiab see võib-olla eksimise vaimust, kindlatest ja rutakatest väidetest.

Burke ootab lugejatelt sama meetodi kasutamist, millega ta selle teooria lõi. Vastuväiteid tuleks esitada eraldi printsiipidele või lõppjäreldusele. Tsitaadid luuletajatelt ja kõnemeestelt, mida ei tundu olevat nende printsiipide põhjal, mida autor püüab kehtestada, kergesti seletatavad, ei ole sobivad vastuväited, sest printsiipide kehtestamine oleks lõputu ülesanne, kui enne seda tuleks kõik luuletajate ja kõnemeeste kujundid ja kirjeldused lahti harutada, ja kui nende kujundite lepitamine printsiipidega ei peaks õnnestuma, ei saa see ümber lükata teooriat ennast, mis rajaneb kindlatel ja vaieldamatutel tõsiasjadel. Kogemusel, mitte oletustel põhinev teooria on alati hea selle kohta, mida ta seletab. See, et me ei suuda teooria kehtivust lõputult laiendada, ei ole argument teooria vastu, sest suutmatus võib tulla sellest, et meile on teadmata mingid vajalikud vahelülid, et me ei rakenda seda õigesti või muust. Tegelikult vajab uurimisaine veel palju suuremat tööd. See teos ei ole üleva ja kauni täielik esitus, vaid puudutab ainult nende ideede päritolu. Burke tahab ainult näidata, et need omadused, mis ta paigutas üleva rubriiki, on omavahel kooskõlas ning erinevad nendest, mis ta paigutas kauni rubriiki, mis on samuti omavahel kooskõlas. Siis ei ole tähtis, mis nimi nendele anda, peaasi et need ongi tegelikult eri asjad.

Autor ei kahetse oma vaeva, kui palju hilisem uurimistöö ka ei saavutaks. Kui hing pöördub enese sisse, siis tema jõud koonduvad ja teadus saab kaugemale ja jõulisemalt lennata. Füüsiliste põhjuste uurimine avab ja kasvatab vaimu vaatamata sellele, kas saavutatakse edu. Uurides aga oma kirgede allikaid ja jälgides nende kulgu, saame võib-olla anda maitsele omamoodi filosoofise kindluse ning võib-olla ka peegeldada rangematele teadustele tagasi midagi maitse graatsiast ja elegantsist, ilma milleta nende suurimadki saavutused paistavad mittevaba kunsti ilmingutena.

Sissejuhatus maitsest

Pealtnäha võib paista, et oleme arutluste ja naudingute poolest üksteisest väga erinevad. Hoolimata sellest erinevusest, mida Burke peab pigem näiliseks, on mõistuse ja maitse standard tõenäoliselt kõikidel inimestel sama. Sest kui ei oleks kõigile inimestele ühiseid otsustuse ja tunde printsiipe, ei saaks nende arutlusi ega kirgi niigi palju haarata, et tavaelu saaks toimuda. Paistab küll üldtunnustatud, et tõe ja vääruse asjas on midagi kindlat. Vaidluses viidatakse pidevalt teatud testidele ja standarditele, millega kõik nõustuvad ja mis arvatakse põhinevat meie ühisel loomusel. Aga maitse asjus ei ole nii ilmset üksmeelt mingites ühtsetes või kokkulepitud printsiipides. Üldise arvamuse järgi on maitse nii õrn, õhuline ja püsimatu, et ta ei talu isegi defineerimist ja tal ei saa olla teste ega standardeid. Arutlusvõime rakendamine on nii oodatud ja alaline vaidlemine on seda nii palju tugevdanud, et teatud õige mõtlemise reeglid tunduvad olevat kõige harimatutegi inimeste silmis vaikimisi kokku lepitud. Õpetlased on need reeglid süstematiseerinud. Maitsega ei ole seda juhtunud. Asi pole mitte selles, nagu maitse oleks viljatu või sellega oleks vähe või hooletult tegeldud. Meil ei ole lihtsalt nii suurt huvi reegleid fikseerida. Ja lahkarvamustel maitse asjus pole nii suurt tähtsust, muidu oleks "maitse loogika" tõenäoliselt sama läbi mõeldud ja me arutleksime selles vallas sama kindlalt kui palja mõistuse vallas. Kui maitsel ei oleks kindlaid printsiipe, kui kujutlusvõime ei alluks muutumatutele ja kindlatele seadustele, siis oleks siinsest tööst tõenäoliselt väga vähe kasu, sest kapriiside reeglid ja tujude seadused oleks mõttetus.

Nimetus "maitse", nagu kõik teised kujundlikud terminid, ei ole just väga täpne: enamiku inimeste jaoks ei ole maitse idee kaugeltki lihtne ja määratletud. Burke ei leia, et segaduse vähendamiseks defineerimisest eriti kasu oleks. Defineerimisel on see halb külg, et me võime kergesti suruda loomuse oma arusaamade raamidesse. Arusaamad võivad põhineda juhusel, usaldusel või eseme piiratud ja osalisel vaatlusel, mitte meie ideede laiendamisel, et omandada kõik, mida loomus omal moel kokku paneb. Definitsioon võib olla väga täpne, aga ometi asja loomuse kohta väga vähe öelda. Definitsioon on pigem uurimise tulemus kui selle eeldus. Burke on veendunud, et õpetamismeetod, mis on väga lähedal uurimismeetodile, on võrreldamatult parim, sest see ei rahuldu väheste viljatute ja elutute tõdedega, viib lugeja nendele teedele, mis on viinud avastusteni.

Burke mõtleb maitse all vaimu võimet või võimeid, mida mõjutavad kujutlusvõime ja kaunite kunstide teosed või mis kujundavad hinnangut nende kohta. Ta püüab selles töös kindlaks teha, kas on kõigile nii ühiseid, nii põhjendatud ja kindlaid printsiipe, mille järgi kujutlusvõimet mõjutatakse, et saaks leida vahendi, mille abil nende kohta rahuldavalt arutleda. Ta arvab, et need on olemas.

Burke teab inimesel kolme loomulikku võimet, mis tegelevad välisesemetega: meeled, kujutlusvõime ja otsustusvõime. Me eeldame ja peamegi eeldama, et kuna elundite ehitus on kõigil inimestel enam-vähem sama, tajuvad nad välisesemeid enam-vähem ühtemoodi. See puudutab kehade kõiki looduslikke omadusi. Kui me kujutame ette, et meeled annavad eri inimestele asjade kohta erinevaid kujutisi, siis on igasugused arutlused mõttetud, ka need skeptilised arutlused, mis panevad meid kahtlema selles, kas me tajume ühtemoodi. Aga kui on väga vähe kahtlust, et kehad tekitavad kõigil inimestel sarnaseid kujutisi, siis peab ka möönma, et neid naudinguid ja kannatusi, mida iga ese tekitab ühel inimesel, peab ta tekitama kõigil inimestel, kui see ese mõjutab loomupäraselt, lihtsalt ja ainult oma jõududega. Sest muidu peaks ette kujutama, et sama ese, mis toimib samamoodi sama liiki subjektidele, kutsub esile erinevaid tagajärgi, mis oleks väga absurdne.

Vaatame seda kõigepealt maitsmismeele puhul, seda enam, et meid huvitav võime on sellelt nime saanud. Kõik inimesed nimetavad äädikat hapuks, mett magusaks ja aaloeekstrakti kibedaks, ja kuna nad kõik leiavad, et neil esemetel on need omadused, siis pole vähimatki erinevust nende mõjus naudingu ja kannatuse poolest. Kõik nad nimetavad magusust meeldivaks ning hapusust ja kibedust ebameeldivaks. Nende tunnetes ei ole siin erinevust, ja see ilmneb täielikult selles, et kõik inimesed nõustuvad maitsmismeelest võetud metafooridega. "Hapu tuju", "kibedad väljendid", "kibedad kirumised", "kibe saatus" on väljendid, millest kõik hästi ja elavalt aru saavad. Sama kehtib väljendite kohta, milles kasutatakse "magusa" metafoori. Tõsi küll, harjumus ja muud põhjused on tekitanud palju hälbeid neist loomupärastest naudingutest ja kannatustest, mis nende maitsete juurde kuuluvad. Aga siis jääb vähemalt alles võime eristada loomupärast ja omandatud naudingut. Sageli hakkab inimene eelistama tubaka maitset suhkru maitsele ja äädika maitset piima maitsele, aga see ei tekita maitsete asjus segadust, sest ta teab, et tubakas ja äädikas ei ole magusad ning ainult harjumus on lepitanud tema maitse nende võõraste naudingutega. Just niisuguste inimestega saab maitsetest rääkida, ja seda piisavalt täpselt. Aga kui keegi peaks ütlema, et tema jaoks on tubakal suhkru maitse ning ta ei erista piima ja äädika maitset, või et tubakas ja äädikas on magusad, piim kibe ja suhkur hapu, siis me teeme kohe järelduse, et tema meeled on korrast ära ja tema maitsmine on väga rikutud. Me ei hakka niisuguse inimesega maitsetest rääkima, nagu me ei hakka arutama kvantiteedisuhteid inimesega, kes ei nõustu, et kõik osad kokku on võrdne tervikuga. Me ei ütle, et sellisel inimesel on valed arusaamad, vaid et ta on täiesti hullumeelne. Niisugused erandid ei kõiguta kummalgi juhul meie üldist reeglit ega vii järeldusele, et inimestel on erinevad printsiibid kvantiteedisuhete või asjade maitse kohta. Nii et kui öeldakse, et maitse üle ei vaielda, siis see saab tähendada ainult seda, et mitte keegi ei saa täpselt öelda, millist konkreetset naudingut või kannatust mingi konkreetne inimene mõne konkreetse asja maitse kohta võib leida. Selle üle ei saa tõesti vaielda, aga me saame piisava selgusega vaielda nende asjade üle, mis on meeltele loomupäraselt meeldivad või ebameeldivad. Aga kui jutt on mingist omapärasest või omandatud naudingust, siis tuleb teada selle konkreetse inimese harjumusi, eelarvamusi või haigusi ning teha järeldus nende põhjal.

Vaimul on ka loov jõud, mis esitab asjade kujutisi nii, nagu meeled need vastu võtsid, või kombineerib neid uutmoodi. Seda nimetatakse kujutlusvõimeks. Selle alla kuuluvad teravmeelsus, fantaasia ja leiutamine. See ei saa luua midagi täiesti uut, vaid ainult varieerida viisi, kuidas meeltest saadud ideed on ühendatud. Kujutlusvõime on väga suur naudingute ja kannatuste vald, sest selle alla kuuluvad kõik meie kartused ja lootused ning nendega seotud kired. Kõigel, mis on mõeldud mõjutama kujutlusvõimet nende käskivate ideedega mingi algse loomupärase mulje jõul, peab olema sama võim enam-vähem võrdselt kõigi inimeste üle. Sest kuna kujutlusvõime on meelte ainus esindaja, saab sellele naudingut pakkuda ainult kujutistega samast printsiibist, millega reaalsus meeltele naudingut või kannatust pakub. Järelikult peab inimeste kujutlusvõimes olema sama suur üksmeel nagu meelteski. Aga kujutluses saadakse naudingut peale loodusliku eseme omaduste ka jäljenduse sarnasusest originaaliga. Need kaks on Burke'i arvates ainsad kujutlusvõime naudingu põhjused. Need põhjused mõjuvad enam-vähem ühtemoodi kõikidele inimestele, sest need järgivad loomupäraseid printsiipe, mis ei tulene erilistest harjumustest ega kasust. John Locke ütleb, et teravmeelsus tegeleb peamiselt sarnasuste otsimisega, ning märgib ühtlasi, et otsustusvõime ülesanne on pigem erinevuste leidmine. Siis võib-olla paistab, et teravmeelsuse ja otsustusvõime vahel ei ole olulist erinevust, sest tundub, et mõlemad tulenevad võrdlemisvõime toimingutest. Tegelikult on nad aga siiski paljuski nii oluliselt erinevad, et teravmeelsuse ja otsustusvõime täiuslik ühendus on üks haruldasemaid asju maailmas. See, et esemed on erinevad, on tavaline asi, ja sellepärast see kujutlusvõimele muljet ei avalda, aga kui kahel erineval esemel on mingi sarnasus, siis see avaldab muljet, tõmbab tähelepanu ja pakub naudingut. Sarnasuste otsimine pakub inimese vaimule loomuldasa rohkem rõõmu ja rahuldust kui erinevuste otsimine, sest me loome uusi kujutisi ja täiendame oma tagavara, aga erinevuste otsimine ei paku kujutlusvõimele üldse toitu, ülesanne on rangem ja igavam ning nauding sellest on negatiivne ja kaudne. Hommikune uudis pakub naudingut juba sellepärast, et minu tagavara täieneb. Õhtul saan teada, et see on vale uudis. Mis ma sellest saan peale kurvastuse, et mind on petetud? Sellepärast kalduvadki inimesed loomupäraselt rohkem uskuma kui umbusaldama. Ja selle printsiibi tõttu ongi sageli kõige paremad tähendamissõnad, võrdlused, metafoorid ja allegooriad kõige harimatutel rahvastel, kes pole oma ideede eristamise ja sõelumisega hästi toime tulnud. Ja sellepärast ei tee Homeros ja idamaa kirjanikud, kes sarnasusi väga armastavad ja neid imetlusväärselt ja jõuliselt esile toovad, neid täpseks, sest nad ei pööra tähelepanu erinevustele.

Et aga kujutlusvõimele valmistab naudingut põhiliselt sarnasus, siis on kõik inimesed selles asjas võrdsed, niivõrd kui nad teavad neid asju, mida kujutatakse ja võrreldakse. See teadmine on juhuslik, sest see sõltub kogemusest ja tähelepanekutest, mitte mõne loomupärase võime tugevusest. Sellest teadmise erinemisest tulebki see, mida tavaliselt nimetatakse maitsete erinevuseks. Kui inimene puutub skulptuuriga esimest korda kokku, siis ka lihtsama kujukese juures rabab teda ja pakub naudingut sarnasus inimesega. Puudustele ta tähelepanu ei pööra. Kui ta nüüd kohtab täiuslikumat skulptuuri, siis ta hakkab põlgama seda, mida ta enne imetles. Ent ka enne ei imetlenud ta mittesarnasust, vaid üldist sarnasust. Muutunud on tema teadmine, kuid maitse on jäänud samaks. Võib juhtuda, et ta ei hakkagi eristama meistriteost keskpärasest teosest, sest ta ei ole inimese keha hoolega vaadanud. Kui kingsepp saab osutada vigadele maalil kujutatud kingade juures, siis kunstnikul, kes ei pööranud kõigile üksikasjadele tähelepanu, vaid maalis üldmulje järgi, ei olnud puudujääke maitses, vaid teadmistes. Tal ei olnud vähem maitset kui kingsepal. Erinevus selles, mis ei meeldi, tuleb teadmiste erinevusest, kõik aga naudivad looduslikku eset, niivõrd kui nad tajuvad seda õigesti jäljendatuna, tunnevad rahuldust meeldivast kujust ning tunnevad kaasa rabavale ja puudutavale sündmusele. Sarnane lugu on ka luule ja muude kujutlusvõime teostega.

Et maitse kuulub kujutlusvõime juurde, siis selle printsiip on kõigil inimestel sama. Neid mõjutatakse ühtemoodi ja seda teevad samad põhjused. Erinevus on ainult mõjutamise astmes, ja sellel on kaks põhilist põhjust – suurem loomupärane tundlikkus ning suurem ja pikaajalisem tähelepanu esemele. Illustratsiooniks olgu näide meelte vallast. Kaks inimest istuvad sileda marmorlaua taga. Mõlemad tajuvad selle siledust ja naudivad seda väga. Aga kui on kaks lauda, millest üks on siledam kui teine, siis võib kergesti tekkida lahkarvamus selles, kumb on siledam. Maitsetes ongi suur erinevus, kui võrreldakse (näiteks sileduse, heleduse, värvivarjundite) astmeid. Et neid ei saa mõõta, on võimalik asi kindlaks teha ainult juhul, kui erinevus on piisavalt suur. Sellepärast ongi matemaatiline teadmine suurem. Juhtudel, mil astmete erinevusi ei saa kindlaks teha, on eeldusel, et meelte teravus on võrdne, eelis sellel, kellel on rohkem tähelepanekuid ja harjumust. Laudade sileduse puhul on marmorilihvija kindlasti parem võrdleja. Ent kuigi meelte ja kujutlusvõime asjades paljudel juhtudel ühist mõõtu ei ole, on printsiibid alati samad ja lahkarvamus tekib alles siis, kui küsitakse asjade paremuse või erinevuse kohta. See toob meid otsustusvõime valda.

Kuni me tegeleme asjade meeltega tajutavate omadustega, siis on mängus vaevalt midagi enamat kui kujutlusvõime. Tundub ka, et kirgede kujutamise puhul on mängus vähe enamat, sest loomupärase kaastunde jõul tunnevad neid kõik inimesed ilma arutlusteta. Armastust, leina, hirmu, viha ja rõõmu on tundnud kõik; ja need ei mõjuta vaimu suvaliselt ega juhuslikult, vaid kindlate, loomupäraste ja ühtsete printsiipide järgi. Et aga paljud kujutlusvõime teosed ei piirdu meeltega tajutavate esemete ega kirgedega, vaid tegelevad ka kommetega, iseloomudega, tegudega ja plaanidega, suhetega, vooruste ja pahedega, siis jõuame otsustusvõime valda. Otsustusvõimet parandab tähelepanu ja arutlemisharjumus. Kõik need moodustavad väga suure osa neist asjadest, mida nimetatakse maitse esemeteks. Ja Horatius saadab meid õppima filosoofia ja maailma kooli. Täpselt nii palju selgust, kui meil on moraali ja eluteaduse vallas, on meil nende asjus jäljendusteoste puhul. See, mida nimetatakse maitseks eristuse teel, on enamalt jaolt vilumus kommetes, ajast ja kohast kinnipidamises ja üldse sündsuses, mida saab õppida ainult nendes koolides, kuhu Horatius meid saadab. See ei ole tegelikult mitte midagi muud kui peenem otsustusvõime. Burke'i arvates ei ole maitse kõige üldisemas mõttes lihtne idee, vaid koosneb osalt algsete meelenaudingute tajust, osalt teisestest kujutlusvõimenaudingutest, osalt arutlemisvõime järeldustest naudingutevaheliste suhete ning kirgede, kommete ja tegude kohta. Kõike seda on tarvis maitse kujundamiseks, ja kõikide nende vundament inimese vaimus on sama. Sest nii nagu meeled on kõikide meie ideede ning järelikult kõikide meie naudingute suured originaalid, kui need ei ole ebakindlad ja suvalised, on maitse kogu vundament kõigile ühine, ja sellepärast on olemas piisav alus järeldusteni viivaks arutlemiseks nende asjade üle.

Kui vaadata ainult maitse loomust ja liike, siis selle alged osutuvad täiesti ühesugusteks, aga see, kuivõrd need alged eri inimestel valitsevad, on erinev. Sest tundlikkus ja otsustusvõime, millest koosneb see, mida tavaliselt maitseks nimetatakse, on eri inimestel väga erinevad. Tundlikkuse puudujääk tekitab puuduliku maitse, otsustusvõime nõrkuses seisneb vale ehk halb maitse. Mõnel inimesel on nii nürid tunded, nii külmad ja flegmaatilised meeleolud, et vaevalt võib öelda, et nad on ärkvel. Niisugusele inimesele avaldavad kõige rabavamadki esemed nõrka ja hämarat muljet. Teised jälle on nii pidevalt jämedate ja puhtmeeleliste naudingute või ahnuse või auavalduste jahtimise kütkeis, et nende vaimu, mis on harjunud tormiliste kirgedega, saab kujutlusvõime peen mäng vaevalt liigutada. Sellised inimesed muutuvad sama rumalateks ja tundetuteks kui esimesed, aga kui kedagi neist juhtuks rabama mõni loomulik elegants või suurepärasus või need omadused kunstiteoses, siis paneb neid liikuma sama alge.

Vale maitse põhjus on otsustusvõime puudujääk. Ja see võib tulla kas aru sünnipärasest nõrkusest või – mis on palju tavalisem – korraliku õigesti suunitletud harjutamise puudumisest, sest ilma selleta ei saa otsustusvõime tugevaks ja käepäraseks. Teadmatus, tähelepanematus, eelarvamus, kangekaelsus ning teised kired ja pahed, mis otsustusvõimet muude asjade puhul rikuvad, teevad seda ka siin. Need põhjustavad erinevaid arvamusi iga asja kohta, millega aru tegeleb, aga me ei arva sellepärast, nagu mõistusel ei oleks kindlaid algeid. Võib koguni täheldada, et maitse asjades on rohkem üksmeelt kui paljast mõistusest olenevates asjades: mõne Vergiliuse kirjelduse suurepärasuse asjus rohkem kui mõne Aristotelese teooria tõesuse asjus.

Otsustusvõime õigsus kunstide vallas, mida võib nimetada heaks maitseks, sõltub suuresti tundlikkusest, sest kui vaimul pole kalduvust kujutlusvõime naudinguteks, siis ta ei tegele seda liiki teostega piisavalt, et nende pädevaks tundjaks saada. Ent kuigi hea otsustusvõime kujunemiseks on tarvis teatud määral tundlikkust, ei teki see elavast naudingutundlikkusest paratamatult: sageli tuleb ette, et väga halvale maitsekohtunikule avaldab väga halb teos tema suurema sünnipärase tundlikkuse tõttu rohkem muljet kui kõige paremale maitsekohtunikule täiuslik teos, sest kuna iga uus, erakordne, suur või kirglik asi avaldab talle muljet ja puudustest ta ei hooli, on tema nauding puhtam, ja kuna see on ainult kujutlusvõime nauding, on see palju suurem kui õigest otsustusvõimest saadav nauding. Otsustusvõime viskab suuremalt jaolt komistuskive kujutlusvõime teele, hajutab lummust ning allutab meid mõistuse ebameeldivale ikkele. Sest peaaegu ainus nauding, mida inimesed saavad sellest, et neil on parem otsustusvõime kui teistel, seisneb uhkuses ja üleolekutundes, mida õigesti mõtlemine tekitab. Aga see on kaudne nauding, mis ei tulene vaadeldavast esemest vahetult. Lapsepõlves, kui meeled on kulumata ja õrnad, inimene on tervenisti ärkvel ja kõigil asjadel on uudsuse võlu, on meie aistingud elavad, ent otsustused väärad ja ebatäpsed. Kõige geniaalsemadki teosed ei paku nii suurt naudingut kui lapsepõlves asjad, mida täiskasvanu otsustusvõime peab tühiseks ja põlgusväärseks. Sangviinikule võib naudingut pakkuda tühiseimgi põhjus, tema himu on liiga tungiv, et tema maitse võiks olla õrn. Ta ei saa olla peen maitsekohtunik. Teose suurepärasuse ja jõu üle ei saa kunagi täielikult otsustada selle järgi, kuidas ta mingile vaimule mõjub, kui me ei tea selle vaimu meeleolu ja iseloomu. Luulel ja muusikal on olnud ja võib-olla on seniajani väga suur mõju ka seal, kus need kunstid on vähearenenud. Jämedat kuulajat mõjutavad nendes kunstides toimivad alged kõige jämedamalgi kujul, ja tal ei ole vilumust puuduste tajumiseks. Aga sedamööda, kuidas kunstid täiustuvad, täiustub ka kriitikakunst, ja maitsekohtunike naudingut häirivad sageli puudused, mida leitakse kõige viimistletumatestki teostest.

Paljud arvavad, et maitse on eraldi vaimuvõime, mis erineb otsustusvõimest ja kujutlusvõimest, teatud liiki vaist, mis tabab meid loomupäraselt ja esimesel pilgul, ilma et me teose vooruste või puuduste üle eelnevalt arutleksime. Burke nõustub, et kujutlusvõime ja kirgede puhul mõistust palju appi ei võeta, kuid asjade puhul, mille poolest kõige parem maitse erineb kõige halvemast, on ta veendunud, et töötab ainult aru, ja kaugeltki mitte alati ühe hetkega, ja kui ta töötabki ühe hetkega, siis kaugeltki mitte alati õigesti. Kõige parema maitsega inimesed muudavad sageli pärast kaalumist oma esialgseid rutakaid otsustusi, mida vaim armastab kohe teha, sest neutraalsus ja kahtlus on talle vastumeelsed. On teada, et maitset saab parandada, nii nagu me parandame oma otsustusvõimetki, avardades teadmisi, hoides oma esemel püsivalt tähelepanu ja harjutades sageli. Kui selle vaim, kes seda pole teinud, otsustab kiiresti, siis alati ebakindlalt; ja kiirus tuleb ülbusest ja rutakusest, mitte äkilisest valgustusest, mis hajutab vaimust kogu hämaruse. Aga need, kes on kultiveerinud seda liiki teadmist, millega maitse tegeleb, jõuavad mitte ainult õige, vaid ka käepärase otsustusvõimeni, nagu ka teistes valdades. Nad peavad alguses veerima, aga lõpuks nad loevad soravalt. See soravus ei näita, et maitse on eraldi võime. Kes on näinud arutelu palja mõistuse vallas, peab tunnistama, et argumenteerimine, põhjendite ja vastuväidete leidmine ja neile vastamine ning järelduste tegemine toimub sama kiiresti, nagu maitse arvatakse töötavat, ja ometi ei saa kahtlustada, et seal töötaks midagi muud peale palja mõistuse. Algete paljundamine iga erineva nähtuse jaoks on kasutu ja väga ebafilosoofiline.

Esimene osa

Peatükk I: uudsus

Kõige esimene ja kõige lihtsam emotsioon, mis me inimese vaimust leiame, on uudishimu. Uudishimu on mis tahes uudsuse soov või nauding uudsusest. Lapsed jooksevad aina ringi, et leida midagi uut. Nende tähelepanu köidab iga asi, sest kõik on neile uus. Et aga asjad, mis huvitavad meid ainult uudsuse tõttu, ei saa meid kaua köita, on uudishimu kõige pealiskaudsem emotsioon. See aina vahetab oma eset. Selle himu on väga ablas, kuid seda on kerge rahuldada. See paistab alati kärsitu, rahutu ja ärev. Uudishimu on loomu poolest väga aktiivne alge. See jookseb suurema osa oma objektidest kiiresti läbi ning ammendab peagi mitmekesisuse, mis looduses tavaliselt ette tuleb. Samad asjad tulevad ühtelugu tagasi ja pakuvad üha vähem naudingut. Kui peale uudishimu ei oleks teisi kirgi, siis selleks ajaks, kui oleme maailma pisut tundma õppinud, ei saaks elus ettetulev enam tekitada muid aistinguid peale vastikuse ja tüdimuse, kui paljud asjad ei mõjutaks vaimu muude jõududega peale uudsuse ja muude kirgedega peale uudishimu. Ent mingil määral uudsust peab olema igas vahendis, mis vaimule mõjub, ja uudishimu on mingil määral segatud kõikidesse kirgedesse.

Peatükk II: kannatus ja nauding

Suurematel inimestel saavad esemed, mis on mingil määral uued, valmistada naudingut ja kannatust ka muudel põhjustel. Kannatus ja nauding on lihtsad ideed, mida ei saa defineerida. Inimesed ei saa eksida oma tunnetes, kuid eksivad sageli nendele nime andmisel ja nende üle arutlemisel. Paljud arvavad, et valu tekib paratamatult mõne naudingu eemaldumisest ning nauding mõne kannatuse vähenemisest või lakkamisest. Burke kaldub ette kujutama, et kannatus ja nauding oma kõige lihtsamal ja loomulikumal kujul mõlemad positiivse loomusega ja nende olemasolul ei ole paratamatut vastastikust sõltuvust. Inimese vaim on sageli, ja Burke'i arvates enamasti, ilma kannatuse ja ilma naudinguta olekus, mida ta nimetab ükskõiksuseks. Tundub, et sellest seisundist naudinguseisundisse üleminek ei nõua kannatusseisundist läbiminekut. Kui ükskõiksuse seisundisse sekkub näiteks kontsert, ilusa kujuga värviline asi, roosilõhn, või hea vein ilma eelneva januta, või magustoit ilma näljata, siis tekib kahtlemata nauding, aga sellele ei eelnenud kannatust. Ja kui ükskõiksusse sekkub tugev hoop, kibe jook või kriipiv heli, siis on küll selgelt eristuv valu, kuid pole naudingu eemaldumist. Võidakse ehk öelda, et valule eelnev nauding oli nii nõrk, et alles selle eemaldumine võimaldas seda tajuda. See tundub Burke'ile nii väikese asjana, et loodusest pole seda võimalik avastada. Kui ma naudingut ei taju, pole mul mingit alust otsustada, et ta olemas on, sest nauding on nauding ainult juhul, kui seda tuntakse. Sama võib samal põhjendiga öelda kannatuse kohta. Positiivseid naudinguid ja kannatusi saan ma aga selgelt tajuda, ja minu tunnetele ei ole miski kindlam. Pole midagi, mida ma saaksin oma vaimus selgemalt eristada kui ükskõiksust, naudingut ja kannatust. Igaüht neist saan ma tajuda ilma ideeta selle suhte kohta millegi muuga.

Peatükk III: erinevus kannatuse eemaldumise ja positiivse naudingu vahel

Burke väidab, et naudingu vähenemine või lakkamine ei toimi nagu positiivne kannatus ning kannatuse eemaldumine või lakkamine toimib väga erinevalt positiivsest naudingust. (John Locke arvab "Essees inimarust" vastupidist.) Burke arvab, et esimest ollakse palju kergemini valmis möönma, sest on väga ilmne, et nauding lõpeb, oleme väga lähedal kohale, kus olime enne naudingut. Nauding rahuldab kiiresti, ja kui see on läbi, siis oleme tagasi ükskõiksuses, või õigemini mingis pehmes rahulikkuses, millel on möödunud aistingu meeldiv varjund. Burke möönab, et esmapilgul ei ole nii ilmne, et suure kannatuse eemaldumine ei meenuta positiivset naudingut, aga soovitab meenutada meeleseisundit pärast otsesest ohust pääsemist või piinavast valust vabanemist. See on suur kainus, millel on õuduse pitser, jubeduse varjundiga rahulikkus. Seda on näha näoilmest ja kehahoiakust, nii et see, kes ei tea, milles asi on, ütleks pigem, et meil on hirm, mitte positiivne nauding. Ja kui see hirmu jääk on täiesti vaibunud, vaibub ka kogu kirg, ja ükskõiksus taastub. Nauding (seesmises aistingus või välises ilmingus) ei tulene kunagi kannatuse või ohu eemaldumisest.

Peatükk IV: heameelest ja naudingust vastandatuna

Aga Burke ei ütle, nagu kannatuse eemaldumine või vähenemine oleks alati lihtsalt kannatus ega naudingu lakkamine või vähenemine ise alati nauding. Tõsi küll, kannatuse eemaldumise või leevenemise tunde loomuses on midagi, mis on kaugel kannatusest ja ebameeldivusest. Sel sageli nii meeldival, kuid positiivsest naudingust nii erineval tundel pole Burke'i teada nime, kuid see on ikkagi väga reaalne tunne, mis kõigist teistest erineb. Igasugusel rahulduse või naudingu tundel, kui erinevad need ka ei oleks, on selle tundja vaimus positiivne loomus. Mõju on küll positiivne, kuid põhjus võib olla mingisugune ilmaolek, nagu sel juhtumil. Ja on väga mõistlik eristada mingi nimetusega kaks nii erineva loomuga asja kui see nauding, mis on selline lihtsalt, ilma mingi suhteta, ja see nauding, mida ei saa olla ilma suhteta, ja siin ilma suhteta kannatusega. Oleks veider need nii erineva põhjuse ja tagajärjega tunnet lihtsalt selle pärast, et lihtrahvas nimetab neid sama nimega. Burke hakkab nimetama seda suhtelist naudingut heameeleks (Delight). Seda sõna küll tavaliselt nii ei kasutata, kuid Burke'i meelest on parem võtta juba tuntud sõna ja selle tähendust kitsendada kui võtta kasutusele uus sõna, mis võib-olla nii hästi keelde ei sulanduks. Burke ei oleks iial söandanud sõnu muuta, kui keele loomus (keel ei ole kujunenud filosoofia tarbeks) ja uurimisaine loomus (see viib tavalistest jutuainetest välja) ei sunniks. Ta nimetab niisiis heameeleks tunnet, mis kaasneb kannatuse või ohu eemaldumisega, ja naudinguks, positiivset naudingut.

Peatükk V: rõõm ja kaotusvalu

Naudingu lakkamine mõjutab vaimu kolme moodi. Kui see lihtsalt lakkab, olles oma aja ära kestnud, siis tagajärjeks on ükskõiksus. Kui see järsku katkeb, on tagajärjeks ebamugavustunne, mida nimetatakse pettumuseks. Kui ese kaob nii täielikult, et seda ei saa enam uuesti nautida, tekib kirg, mida nimetatakse kaotusvaluks ehk leinaks. Ükski neist, isegi mitte kaotusvalu, mis on nendest kõige tugevam, ei sarnane Burke'i meelest kuidagi positiivse kannatusega. Kaotusvalus inimene laseb oma kirel kasvada, ta annab sellele järele, ta armastab seda. Seda ei juhtu kunagi tegeliku kannatusega, mida mitte keegi vabatahtlikult pikaks ajaks enda peale ei võta. Seda, et kaotusvalu vabatahtlikult talutakse, kuigi see ei ole kaugeltki meeldiv tunne, ei ole nii raske mõista. Kaotusvalu loomus on hoida oma eset jäädavalt silma ees, esitada seda kõige meeldivamal kujul, korrata kõiki asjaolusid, mis sellega kaasnevad, pisimateski üksikasjades, minna tagasi iga üksiku naudingu juurde, peatuda sellel ning leida tuhat uut täiust kõiges, mida varem ei mõistetud. Kaotusvalu puhul on nauding ikkagi pealpool ja meie häda ei sarnane absoluutse kannatusega, mis on alati vastumeelne ja millest me püüame lahti saada niipea kui võimalik.

Kui me saame terveks, kui me pääseme vahetust ohust, kas me siis tunneme rõõmu? Tunne, mis meil siis on, on kaugel sellest siledast ja lopsakast rahuldusest, mida annab kindel naudingu väljavaade. Heameel, mida tekitavad muutused kannatuses, tunnistab, et oksal, millest ta on võrsunud, on tihke, tugev ja karm loomus.

Peatükk VI: kirgedest, mis kuuluvad enesesäilitamise juurde

Enamik ideid, mis suudavad vaimule tugevat muljet avaldada, olgu need siis lihtsalt kannatuse või naudingu või nende muutumiste ideed, on väga suures lähenduses taandatavad enesesäilitamisele ja seltskonnale. Emma-kumma eesmärkidele on kõik meie kired mõeldud vastama. Kired, mis puudutavad enesesäilitamist, keerlevad enamasti kannatuse või ohu ümber. Kannatuse, haiguse ja surma idee täidavad vaimu tugevate hirmuemotsioonidega, aga elu ja tervis, kuigi nad annavad meile võimaluse naudingut tunda, ei avalda lihtsa naudinguga nii suurt muljet. Sellepärast keerlevadki indiviidi enesesäilitamisega tegelevad kired peamiselt kannatuse ja ohu ümber ja need on kirgedest kõige tugevamad.

Peatükk VII: ülevast

Kõik, mis kuidagi suudab tekitada kannatuse ja ohu ideed, st on kuidagi kohutav või tegeleb kohutavate esemetega või toimib kohutavusega analoogsel viisil, on üleva allikas, st tekitab kõige tugevamat emotsiooni, mida vaim on võimeline tundma. Burke ütleb nii, sest ta on veendunud, et kannatuse ideed on palju tugevamad kui need, mis kuuluvad naudingu valda. Kaheldamatult mõjuvad piinad kehale ja vaimule palju tugevamalt kui mis tahes naudingud, mida kõige kogenumgi hedonist võib ette panna või mida kõige elavamgi kujutlusvõime ja kõige tervem ja peenelt tundlikumgi keha võib nautida. Burke kahtleb, kas leidub kedagi, kes oleks nõus elama kogu elu ülitäiuslikus rahulduses selle hinnaga, et tema viimased elutunnid mööduvad nendes hirmsates piinades, mille kohus määras mehele, kes püüdis Prantsusmaa kuningat tappa.

Aga nii nagu kannatus mõjub tugevamini kui nauding, on surma idee üldiselt palju mõjuvam kui kannatuse idee, sest on väga vähe kannatusi, mida ei eelistataks surmale. Kannatuse enda teebki üldiselt valusamaks see, et teda peetakse selle õuduste kuninga saadikuks. Kui oht või kannatust tulevad liiga lähedale, ei saa nad tuua mingit heameelt, vaid on lihtsalt kohutavad. Kuid teatud kaugustel ja teatud teisendustega nad saavad valmistada heameelt ja valmistavadki, nagu me iga päev kogeme.

Peatükk VIII: kirgedest, mis kuuluvad seltskonna juurde

Seltskonna rubriiki kuuluvad kired võib jagada kaheks: sugupoolte seltskond, mis vastab paljunemise eesmärgile, ja üldisem seltskond, mis meil on inimeste ja loomadega ning mingis mõttes isegi elutu maailmaga. Sigimise juurde kuuluvad kired pärinevad rahuldustest ja naudingutest. Selle otstarbe juurde kõige otsesemalt kuuluv nauding on elav, maruline ja ülitugev, seda peetakse suurimaks meelte naudinguks. Kuid selle nii suure naudingu puudumine tekitab väikest rahutust ja Burke'i arvates sedagi ainult mõnikord. Kui kirjeldatakse kannatuse ja ohu tunnet, siis ei peatuta tervise naudingul ja turvalisuse rahuldusel, et seejärel kaevata nende puudumise üle; kogu jutt keerleb selle kannatuse ja õuduse ümber, mida nad tunnevad. Aga kui kuulata mahajäetud armastaja kaebusi, siis ta räägib aina naudingutest, mida ta koges ja lootis kogeda ning oma ihade objekti täiuslikkusest. See kaotus on tema vaimus alati pealpool.

Tugevad tagajärjed, mida tekitab armastus, mis vahel küünib hulluseni, ei ole vastuväiteks seadusele, mida me tahame kindlaks teha. Kui mingi idee on kellegi kujutlusvõimet kaua vallanud, võtab see teda nii täielikult oma võimusesse, et ületab kaugelt kõik teised ideed ega lase vaimul killustuda. Selleks sobib mis tahes idee, nagu on näha lõputult mitmekesistest põhjustest, mis tekitavad hullumeelsust. Ega see saab äärmisel juhul tõestada ainult seda, et armastuse kirel võivad olla väga veidrad tagajärjed, mitte seda, et nendel veidratel emotsioonidel on mingi seos positiivse kannatusega.

Peatükk IX: enesesäilitamise juurde kuuluvate kirgede ja sugupoolte seltskonda puudutavate kirgede erinevuse lõpp-põhjusest

Enesesäilitamist puudutavate ja liigi paljunemisele suunatud kirgede iseloomu erinevuse lõpp-põhjus illustreerib eelnevaid märkusi veelgi, ja see on ka iseenesest tähelepanuväärne. Et meie igapäevakohustuste täitmine sõltub elust ja selle tegemine jõuliselt ja tõhusalt sõltub tervisest, siis meid mõjutab väga kõik, mis ähvardab emba-kumba hävitada. Et aga me ei ole loodud rahulduma elu ja tervisega, siis nende lihtsa nautimisega ei kaasne tõelist naudingut, et me sellega rahuldudes ei muutuks laisaks ja tegevusetuks. Inimkonna sigimine on aga suur eesmärk, ja on tarvis, et inimesi innustaks seda järgima mõni suur stiimul. Sellepärast kaasneb sellega väga suur nauding. Et aga see ei ole mõeldud olema meie alaline tegevus, siis ei ole sobiv, et selle naudingu puudumisega kaasneks suurem kannatus. Tundub, et inimestel ja loomadel on selles asjas suur erinevus. Inimesed on enam-vähem kõigil aegadel võrdselt valmis armastuse naudinguteks, sest mõistus näitab kätte nendele allumise aja ja viisi. Kui selle rahulduse puudumisega kaasneks suur kannatus, oleks mõistusel kardetavasti väga raske seda ülesannet täita. Aga loomadel, kes alluvad seadustele, mille täitmises nende oma mõistusel on väike osa, on kindlad ajad. On usutav, et nendel aegadel on naudingu puudumise tunne väga vaevav, sest eesmärk tuleb täita siis, muidu see võib-olla jääbki täitmata.

Peatükk X: ilust

Kirg, mis kuulub ainult sigimisele kui niisugusele, on ainult himu. See on näha loomade puhul, kelle kired on puhtakujulisemad ja kes järgivad oma eesmärke otsesemalt. Ainuke erinevus, mida nad oma partnerite puhul tunnistavad, on sugupoole erinevus. Tõsi küll, nad hoiavad igaüks oma liigi poole, eelistades seda kõigile teistele. Aga Burke'i arvates ei tule see eelistus sellest, et nad leiavad oma liigist ilu, nagu arvab Joseph Addison, vaid teist laadi seadusest, millele nad alluvad. Seda saab järeldada sellest, et nad ei vali partnereid. Aga inimene, kes on kohanenud suhete suurema mitmekesisuse ja keerukusega, seob üldise kirega idee mõnedest seltskondlikest omadustest, mis suunavad ja suurendavad himu, mis tal on ühine loomadega, ja kuna inimene ei ole mõeldud elama ula, siis on kohane, et tal oleks midagi, mille põhjal luua eelistus ja kinnistada valik. See peaks üldiselt olema mingi meeltega tajutav omadus, sest teised omadused ei saa nii kiiresti, jõuliselt ja kindlalt tulemuseni viia. Selle pärast on sellel segakirel, mida me kutsume armastuseks, esemeks naiste ilu. Mehi tõmbavad naised üldiselt, kuivõrd need on naised, ja looduse üldise seaduse järgi, kuid nad kiinduvad konkreetsetesse naistesse isikliku ilu tõttu. Burke nimetab ilu seltskondlikuks omaduseks, sest kui naiste ja meeste ning ka loomade vaatamine tekitab rõõmu ja naudingu tunde, siis nad tekitavad enda vastu õrnus- ja armastustunde. Meile meeldib, kui nad on meie lähedal, ja me astume nendega heameelega mingit laadi suhtesse, isegi kui meil on tugev põhjend seda mitte teha. Aga milleks see on paljudel juhtudel mõeldud, seda Burke ei oska öelda, sest ta ei näe põhjust, miks peaks mees siduma end loomadega, olgu nad ilusad või mitte. Tõenäoliselt me lihtsalt ei näe siin kaitselmuse eesmärki läbi.

Peatükk XI: seltskond ja üksindus

Seltskonnakirgede teine haru puudutab seltskonda üldiselt. Seltskond lihtsalt kui seltskond ei paku positiivset naudingut, aga täielik ja jäädav üksindus on peaaegu nii suur positiivne kannatus, kui üldse saab ette kujutada. Sellepärast on üldise seltskonna naudingu ja täieliku üksinduse kannatuse bilansis valdav idee kannatus. Aga iga üksik seltskonnanauding kaalub kaugelt üle rahutuse selle konkreetse naudingu puudumise pärast. Hea seltskond, elavad vestlused ja kallis sõprus täidavad vaimu suure naudinguga. Ajutine üksindus aga on ise meeldiv. See näitab võib-olla, et me oleme mõeldud nii tegevuseks kui ka kontemplatsiooniks, sest nii üksindusel kui ka seltskonnal on oma naudingud. Kogu elu üksinduses on vastuolus olemise eesmärkidega, sest surm ise on vaevalt hirmsam idee.

Peatükk XII: kaastunne, jäljendamine ja auahnus

Seltskonna rubriigi all olevad kired on keerulised ja hargnevad mitmekesisteks vormideks, mis vastavad mitmesugustele eesmärkidele suures seltskonna ahelas. Kolm põhilist lüli selles ahelas on kaastunne, jäljendamine ja auahnus.

Peatükk XIII: kaastunne

Selle esimese kire kaudu puudutavad meid teiste mured. Me oleme liigutatud, kui nemad on liigutatud. Nad ei jää kunagi peaaegu kõige ükskõikseteks pealtvaatajateks, mida inimesed teevad ja kannatavad. Kaastunne on otsekui asendus, millega me paigutume teise inimese kohale ja tunneme paljus seda, mida tema tunneb. Nii et see kirg võib kas osa võtta nende kirgede loomusest, mis puudutavad enesesäilitamist, ja valu ümber keerlemine võib olla üleva allikas, ja see võib keerelda naudingu ümber, ja siin on rakendatav kõik, mis öeldud seltskonnatunnete kohta, olgu siis seltskonna kohta üldse või konkreetse seltskonna kohta. Peamiselt selle alge abil valavad luule, maalikunst ja teised kunstid kirgi ühest südamest teise ning suudavad sageli pookida heameelt häda, viletsuse ja surma enda külge. Asjad, mis tegelikkuses vapustaksid, on tragöödiates ja sarnastes kujutustes väga suure naudingu allikas. Seda on palju arutatud. Rahuldus on pandud tavaliselt selle arvele, et meid lohutab, et kogu see kurb lugu on kõigest väljamõeldis, ja me kontempleerime, et me oleme vabad sellest kurjast, mida kujutatakse. Burke leiab, et ei ole õige panna tundeid, mis tulevad keha mehaanilisest ehitusest või vaimu sünnipärasest konstitutsioonist, arutlusvõime järelduste arvele kujutatavate asjade kohta, sest ta ei usu, et mõistusel oleks meie kirgede tekkimises kaugeltki nii suur osa, kui tavaliselt arvatakse.

Peatükk XIV: teiste hädadele kaasatundmise mõju

Enne kui uurida, kuidas toimib tragöödia, tuleb vaadelda, kuidas tegelikult hädas olevate kaasinimeste tunded meid mõjutavad. Burke on veendunud, et me tunneme teiste tegelikest õnnetustest ja kannatustest mingil määral heameelt, ja mitte vähe. Sest kuidas see tunne ka ei tunduks, kui ta ei tõuka meid neist asjust eemale, vaid teeb need ligitõmbavaks ning paneb nendel peatuma, siis peab nende kontempleerimine pakkuma mingit liiki heameelt või naudingut. Me ju loeme tõestisündinud traagilisi lugusid samasuguse naudinguga kui kirjandusteoseid, kus need on väljamõeldud. Eriti suurt heameelt tunneme siis, kui suurepärane inimene kannatab ebaõnne käes, mida ta pole ära teeninud, sest õudus on kirg, mis valmistab alati heameelt, kui ta ei tule liiga lähedale, ja haletsus on kirg, millega kaasneb nauding, sest see tuleb armastusest. Kui loodus kujundab meid mingiks aktiivseks eesmärgiks, siis kirega, mis meile selleks jõudu annab, kaasneb mingit laadi heameel või nauding. Ja kuna Looja on ette näinud, et meid ühendaks kaastunne, siis ta on seda ühendust tugevdanud proportsionaalse heameelega. Ja meie kaastunnet ongi kõige rohkem tarvis teiste inimeste kannatuste puhul. Kui see kirg tekitaks lihtsalt kannatust, siis me väldiksime väga hoolega kõiki inimesi ja kohti, mis võiksid seda kirge tekitada, nii nagu need laisad, kes hoiduvad tugevatest muljetest. Aga suurem osa inimesi on teistsugused: kõige ligitõmbavam vaatepilt on mõni ebatavaline ja kurb õnnetus; olgu see nende silme ees või ajaloos, ikka valmistab see heameelt. See ei ole puhas heameel, vaid on segatud suure ebamugavusega. See heameel ei lase meil vältida viletsuse vaatepilte. Ja kannatus, mida me tunneme, paneb meid otsima leevendust sellest, et pakume kannatajatele leevendust. Ja kõike seda põhjustab enne igasugust arutlemist instinkt, mis järgib meis omaenda eesmärke ilma meie kaasabita.

Peatükk XV: tragöödia mõju

Jäljendatud hädade puhul on vahe ainult sellest, et lisandub jäljendamisest tulenev nauding. Mõnikord pakub jäljendus sama palju või isegi rohkem naudingut kui asi ise. Aga siis me eksime väga, kui paneme olulise osa naudingust, mida pakub tragöödia, selle arvele, et tragöödia on pettus, mis ei kujuta reaalsust. Mida lähem on ta reaalsusele, seda täielikum on tema mõju. Aga kunagi ei ole tema mõju nii suur nagu selle mõju, mida ta kujutab. Kui täiuslik tragöödiaetendus ka lavale toodaks, kui hetkel, kui see on algamas, teatataks, et kohe hukatakse kõrval väljakul tähtis kurjategija, oleks saal kohe tühi, sest jäljendavad kunstid on nõrgad võrreldes reaalse kaastundega. Burke arvab, et see ettekujutus, et reaalsuse puhul on meil lihtne kannatus, selle kujutamise puhul aga heameel, tuleb sellest, et me ei tee piisavat vahet sellel, mida me mingil juhul teha ei tahaks, ja sellel, mida me tahaksime näha, kui seda tehtaks. Me tunneme heameelt niisuguste asjade nägemisest, mille tegemisest me oleme kaugel ja mille tagasipööramist me väga sooviksime. Keegi ei tahaks, et tulekahju või maavärin Londoni hävitaks, isegi kui see teda üldse ei ohustaks. Aga kui see oleks juhtunud, vooriksid inimesed kokku varemeid vaatama, kusjuures paljud oleks rahumeeles elanud oma elupäevade lõpuni ilma Londonit nägemata. Ei reaalsete ega väljamõeldud hädade puhul ei valmista meile heameelt mitte see, et need meid ei ole tabanud: Burke seda enda puhul ei tähelda. Burke arvab, et see viga tuleb sellest, et me ei tee vahet sellel, mis on üldine tarvilik tingimus, et me midagi üldiselt teeme, ja sellel, mis on mingi konkreetse teo põhjus. Kui keegi mind mõõgaga tapab, siis selle tarvilik tingimus on see, et me peame enne seda mõlemad elus olema; aga ometi oleks absurdne öelda, et see, et me olime mõlemad elus, oli minu kuriteo ja minu surma põhjus. Samamoodi on küll tõsi, et mu elu ei tohi vahetult ohus olla, et teiste reaalsed või väljamõeldud kannatused või ülde miki saaks mulle heameelt valmistada. Sofism oleks sellest järeldada, et väljaspool ohtu olemine põhjustab minu heameelt. Burke ei usu, et keegi leiaks endast niisuguse põhjuse oma rahuldusele. Vastupidi, kui meil ei ole väga suurt kannatust või vahetut ohtu elule, siis me saame teistele kaasa tunda, ja sageli siis kõige rohkem, kui häda meid härdaks teeb; me tunneme kaasa isegi hädadele, millest me enda puhul ei hooliks.

Peatükk XVI: jäljendamine

Teine seltskonnakirg on jäljendamine – soov jäljendada ning järelikult selle nautimine. Sellel kirel on suuresti sama põhjus nagu kaastundel. Nii nagu kaastunne paneb hoolima sellest, mida inimesed tunnevad, paneb see tunne jäljendama seda, mida nad teevad. Ja järelikult me naudime jäljendamist ja kõike selle juurde kuuluvat lihtsalt kui niisugust, ilma et arutlusvõime sekkuks, lihtsalt oma sünnipärase konstitutsiooni tõttu, mille kaitselmus on niimoodi kujundanud, et meile pakuks naudingut. Me õpime kõike palju rohkem jäljendades kui üldistest käskudest, ja nii me ei õpi mitte ainult tõhusamalt, vaid ka nauditavamalt. See kujundab meie kombeid, arvamusi ja elu. See on üks seltskonna tugevamaid lülisid. Inimesed annavad üksteisele järele, ilma ennast piiramata, ja see on kõigi jaoks väga meelitav. See on üks maalikunsti ja paljude teiste kunstide jõu üks põhilisi aluseid. Et selle mõju meie kommetele ja kirgedele on nii suur, siis sõnastab Burke reegli, mis ütleb suure kindluse astmega, millal panna kunstide jõud ainult jäljendamise ning jäljendaja oskuse nautimise arvele, ja millal kaastunde või mõne muu sellega seotud põhjuse arvele. Kui luules või maalikunstis kujutatakse asja, mida me tegelikkuses näha ei saa soovida, siis võib olla kindel, et selle jõud tuleb jäljendamise jõust, mitte asjas eneses toimivast jõust. Nii on enamiku natüürmortidega. Nende puhul saavad hütt, sõnnikuhunnik ning kõige viletsamad ja tavalisemad kööginõud meile naudingut pakkuda. Aga kui maal või luuletus kujutab asja, mida me tormaksime vaatama, kui see oleks reaalne, ükskõik mis tunde see teos meil ka ei tekitaks, siis võib olla kindel, et luuletuse ja pildi jõud tuleb rohkem asja enese loomusest kui pelgast jäljendamise mõjust või jäljendaja oskustest. Aristoteles on teoses "Luulekunstist" sellest nii palju rääkinud, et rohkem pole tarvis rääkida.

Peatükk XVII: auahnus

Kuigi jäljendamine on üks tähtsamaid vahendeid, mida kaitselmus meie loomuse täiustamiseks kasutab, on kerge näha, et kui inimesed anduksid täielikult jäljendamisele, ei saaks täiustumist olla. Nad jääksid nagu loomad samasugusteks nagu alguses. Selle ärahoidmiseks istutas Jumal inimesse auahnustunde ning rahulduse selle kontempleerimisest, et ta on kaasinimestest üle milleski, mida nad peavad väärtuslikuks. See kirg panebki inimesed püüdma endast märku anda ning teeb väga meeldivaks kõik, mis tekitab niisuguse väljapaistvuse idee. See on olnud nii tugev, et suures viletsuses olevad inimesed on leidnud lohutust sellest, et see on ülim viletsus, ja kui me ei saa välja paista milleski suurepärases, siis me hakkame kiitlema veidrate haiguste, narruste ja puudustega. Sellepärast ongi meelitamine nii valdav: see tekitab vaimus idee eelisest, mida tegelikult ei ole. Mis tahes asi, mis, olgu siis õigustatult või mitte, kaldub inimese arvamust endast tõstma, tekitab väga meeldiva võidutunde, ja kõige tajutavam ja jõulisem on see siis, kui me ilma ohuta tegeleme hirmsate asjadega, sest vaim omistab alati endale osa nende asjade väärtusest ja tähtsusest, mida ta kontempleerib. Sellest tuleb see, mida Longinos täheldas selle seesmise suurustunde kohta, millega lugeja täidavad ülevad kohad luules ja kõnedes.

Peatükk XVIII: kokkuvõte

Enesesäilitamise juurde kuuluvad kired keerlevad ümber kannatuse ja ohu. Need tekitavad lihtsalt kannatust, kui nad tabavad meid vahetult. Need tekitavad heameelt, kui meil on kannatuse ja ohu idee, ilma et viimased tegelikult kohal oleks. Seda heameelt ei nimetanud Burke naudinguks, sest see keerleb kannatuse ümber ning on küllaltki erinev igasugusest positiivse kannatuse ideest. Seda, mis niisugust heameelt tekitab, nimetab Burke ülevaks. Enesesäilitamise juurde kuuluvad kired on kõikide kirgede seas kõige tugevamad.

Teine rubriik, mille alla kired suhte poolest oma lõpp-põhjusega arvatakse, on seltskond. Seltskonda on kahte laadi. Esimene on sugupoole seltskond. Selle juurde kuuluvat kirge nimetatakse armastuseks, ja sellesse on segatud himu. Selle objekt on naiste ilu. Teine on inimeste ja kõigi teiste olendite seltskond. Sellele alluvat kirge nimetatakse samuti armastuseks, aga sellesse ei ole segatud himu, ja selle objekt on ilu. Seda nimetust hakkab Burke kasutama asjade kõigi omaduste kohta, mis tekitavad meil armastuse ja õrnuse tunde või mõne muu kire, mis on neile väga sarnane. Armastuse kirg pärineb positiivsest naudingust. Nagu kõik naudingust väljakasvavad asjad, saab see olla segatud teatud laadi rahutusega, nimelt kui selle objekti idee tekib samaaegselt ideega, et see on päästmatult kaotatud. Seda segatud naudingutunnet ei nimetanud Burke kannatusest, sest ta keerleb tegeliku naudingu ümber ning selle põhjusel ja enamikul tagajärgedel on hoopis teistsugune loomus. Selle üldise kire kõrval, mis meil on seltskonna vastu, selle valiku kõrval, mis on suunatud naudingule, mida objekt pakub, on suurim partikulaarne kirg selles rubriigis see, mida nimetatakse kaastundeks. Selle kire loomus on panna meid teise inimese kohale, mis ei olukorras ta ka ei oleks, ja selle mõju on sarnane. Nii et see kirg võib vastavalt olukorrale keerelda kas kannatuse või naudingu ümber, kuid II peatükis mainitud modifikatsioonidega mõnedel juhtudel. Jäljendamise ja eelise kohta pole tarvis midagi rohkem öelda.

Peatükk XIX: lõpetus

Mõnede juhtivamate kirgede esitamine ja analüüs oleks hea ettevalmistus järgnevaks uurimuseks. Mainitud kired on peaaegu kõik, mida selleks on tarvis vaadelda, kuigi kirgede mitmekesisus on suur ja väärib mõlemas harus tähelepanelikku uurimist. Mida tähelepanelikumalt inimese vaimu uurida, seda tugevamaid jälgi võib kõikjal leida selle looja tarkusest. Kui juttu kehaosade kasulikkusest võib pidada hümniks Loojale, siis kirgede, vaimu elundite kasulikkus ei saa jätta Jumalat kiitmata ega jätta tekitamata seda üllast ja ebatavalist teadmise ja imetluse ühendust, mida saab mõistuspärasele vaimule anda ainult lõpmatu tarkuse tööde kontempleerimine. Kõige selle Jumala arvele panemine, mida me leiame endas õiget, head või õiglast, Jumala tugevuse ja tarkuse leidmine isegi omaenda nõrkusest ja ebatäiuslikkusest, nende austamine seal, kus me neid selgelt näeme, ja nende sügavuse jumaldamine seal, kus me oleme niidiotsa kaotanud, võimaldab meil olla teadmishimulised ilma jultumuseta ja tõstetud ilma uhkuseta. Jumala töid vaadeldes saame osa tema nõust. Vaimu ülendamine peaks olema kõigi meie uuringute eesmärk, sest muidu oleks neist vähe kasu.

Aga peale selle suure eesmärgi tundub meie kirgede otstarbe vaatlemine väga vajalikuna kõigile, kes tahavad rajade neid kindlatele algetele. Ei piisa nende üldisest teadmisest. Selleks et kirgi tundlikult mõjutada või otsustada õigesti iga teose üle, mis on mõeldud neid mõjutama, tuleb teada nende algete kehtivusalade täpseid piire. Tuleb vaadelda kogu nende toimingute mitmekesisust ja tungida nende südamesse ning meie loomuse osadesse, mis näivad ligipääsmatud.

Ilma selleta võib inimene küll ebamääraselt veenda omaenda vaimu oma töö tõesuses, kuid ei saa luua kindlat reeglit, millest juhinduda, ega teha oma väiteid teistele piisavalt selgeks. Luuletajad, kõnemehed, maalikunstnikud ja teised kunstnikud on ilma selle kriitilise teadmiseta omal alal edu saavutanud ja teevad seda tulevikuski, nii nagu käsitöölised on valmistanud ja isegi leiutanud palju masinaid, teadmata täpselt printsiipe, millele need alluvad. Sageli eksitakse teoorias, kuid ollakse praktikas õigel teel, ja see on hea. Sageli toimitakse tunnete põhjal õigesti ning tegude üle printsiipide alusel mõeldes eksitakse. Aga kuna püüd printsiipide alusel järele mõelda ning printsiipide mõju praktikale on vältimatu, siis tasub vaeva printsiibid kindla praktika alusel paika panna. Võiks oodata, et kunstnikud ise on kõige kindlamad teejuhid, aga kunstnikud on praktikaga liiga hõivatud olnud. Filosoofid on vähe teinud, ja peamiselt oma skeemide ja süsteemide järgi. Kriitikud on kunstide reeglit otsinud üldiselt valest kohast – kunstiteostest enestest. Kunst ei saa anda kunsti reegleid. Sellepärast on kunstnikud üldiselt ja põhiliselt luuletajad jäänud kitsasse ringi, milles nad on jäljendanud üksteist, mitte loodust, ja seda nii ühtemoodi ja nii erinevalt antiikajast, et on raske öelda, kes andis esimese eeskuju. Kriitikud järgivad neid ning seetõttu ei saa teejuhtidena palju teha. Kui ma võtan asja mõõdupuuks asja enda, siis ma ei saa tema üle asja üle hästi otsustada. Kunstide tõeline mõõdupuu on igaühe võimuses, ja kõige tavalisemate, mõnikord labasemate asjade lihtne vaatlemine looduses näitab kõige tõelisemat valgust seal, kus suurimgi tarkus ja usinus, mis säärast vaatlust põlgab, jätab meid hämarusse, või mis veel halvem, lõbustab ja eksitab võltsvalgusega. Uurimuses peab peaaegu iga asi olema kohe õigel kohal.

Burke on veendunud, et ta on nende vaatluste eneste poolest vähe teinud. Ja ta poleks hakanud neid töötlema, rääkimata avaldamisest, kui ta poleks olnud veendunud, et miski ei riku teadust rohkem kui stagneerumine. Seisvasse vette tuleb kivi visata. See, kes töötab asjade pinna all, võib küll eksida, kuid ta teeb teed teistele, ja võib juhtuda, et ka tema vead on tõe teenistuses.

Teine osa

Peatükk I: kired, mida põhjustab ülev

Kirg, mida põhjustab suursugune ja ülev looduses, kui need põhjused kõige jõulisemalt mõjuvad, on hämmastus. See on hingeseisund, milles kõik hingeliigutused peatuvad, koos mõningase õudusega. Vaim on objektist vallatud, ta ei saa mõelda millelegi muule, seetõttu ka mitte arutada selle objekti üle. Ülev ei lase tekkida arutlustel, ennetab neid ja kiirustab meid vastupandamatult edasi.

Kui ülev esineb vähemal määral, siis tekivad imetlus, aukartus ja austus.

Peatükk II: hirm

Ükski kirg ei röövi nii tõhusalt vaimult tegutsemis- ja arutlemisvõimet kui hirm. Et hirm on kannatuse või surma ennetamine, sarnaneb selle mõju tegeliku kannatus mõjuga. Sellepärast on see, mis on silmale hirmus, ka ülev, tulgu siis hirm suurtest mõõtmetest mitte, sest asja peale, mis võib olla ohtlik, ei saa vaadata, nagu see oleks tühine või põlgusväärne. Paljud väikesed loomad tekitavad ülevuse idee, sest neid peetakse hirmsateks, näiteks maod ja peaaegu igasugused mürgised loomad. Ja kui suurte mõõtmetega asjadele lisada hirmu idee, muutuvad palju suuremateks. Tohutu tasandik võib välja näha sama suur kui ookean, kuid ei täida vaimu millegi nii suurega. Sellel on palju põhjusi, kuid peamine on see, et ookean on väga hirmus. Hirm ongi kõikidel juhtudel kas ilmsemalt või peidetumalt ülevuse juhtiv printsiip. Mitmes keeles kasutatakse hämmastuse või imestuse ja hirmu viiside kohta sama sõna.

Peatükk III: pimedus

Tundub, et selleks et teha midagi väga hirmsaks, on üldiselt tarvis pimedust. Kui me teame ohu täit ulatust, kui me saame silmi sellega harjutada, siis suur osa kartusest kaob. Need despootlikud riigid, mis rajanevad kirgedel, eriti hirmul, hoiavad valitsejat avalikkuse eest varjul, nii palju kui võimalik. Sama poliitikat on sageli kasutatud usuasjades. Peaaegu kõik paganlikud templid olid pimedad. Tänapäeva indiaanlasedki hoiavad oma ebajumalat hüti pimedas osas. Kõik druiidide tseremooniad toimusid kõige hämaramas metsas kõige vanemate ja laiavõralisemate tammede varjus.

Peatükk IV: selguse ja hämaruse kirgede erinevusest

Üks asi on teha mingi idee selgeks, teine asi teha see kujutlusvõimele muljet avaldavaks. Kui ma joonistan lossi, pühakoja või maastiku, annan ma nende kohta väga selge idee. Aga siis (kuigi tuleb möönda jäljenduse mõju) saab see pilt parimal juhul mõjuda ainult nii, nagu loss, pühakoda või maastik oleks reaalsuses mõjunud. Teiselt poolt, kõige elavamgi sõnaline kirjeldus annab neist väga hämara ja ebatäiusliku idee. Aga siis saab kirjeldusega äratada tugevama emotsiooni kui kõige paremagi maaliga. Tundeid on sobiv edasi anda sõnadega. Teised suhtlusviisid on väga küündimatud. Kirgedele mõjumise tarbeks ei ole pildi selgus hoopiski mitte täiesti vajalik. Seda saab suurel määral teha täiesti ilma pildita, näiteks teatud helidega, nagu piisavalt tõestab instrumentaalmuusika mõju. Suur selgus aitab kirgede mõjutamisele vähe kaasa, sest see on igasuguse vaimustuse vaenlane.

Peatükk V: sama teema jätk

Horatiuse teoses "De arte poetica" on kaks värssi, mis paistavad olevat selle arvamusega vastuolus: "aeglasemalt mõjutavad inimeste tundeid kõrva kaudu heidetud asjad kui need, mis on heidetud ustavate silmade ette." Abee Dubos omistas selle põhjal kirgede äratamise asjas maalikunstile luule ees eelise, põhiliselt sellepärast, et kujutatavad ideed on selgemad. Burke'i arvates viis selle suurepärase maitsekohtuniku eksitusse (kui see on eksitus) tema süsteem, millega see sobib paremini kokku kui Burke'i kogemusega. Burke teab mitut inimest, kes imetlevad ja armastavad maalikunsti, ent innustuvad siiski luulest ja kõnekunstist rohkem. Tavaliste inimeste kirgedele maalikunst suurt mõju ei avalda. Tõsi küll, kõige paremat laadi maalikunstist, nagu ka kõige paremat laadi luulest, nad suurt aru ei saa. Kindlasti aga mõjutab nende kirgi väga tugevasti mõni fanaatiline jutlustaja või "The Ballad of Chevy Chase". Burke ei tea ühtki maali, halba ega head, millel oleks niisugune mõju. Nii et luulel kogu oma hämarusega on nii üldisem kui ka tugevam mõju kirgedele kui maalikunstil. Ja Burke'i arvates on loomupärased alused, miks õigesti edasi antud hämar idee avaldab tugevamad mõju kui selge idee. See, et me asju ei tea, põhjustabki kogu meie imetluse, ja äratabki põhiliselt meie kired. Teadmine ja tutvus põhjustavad selle, et kõige rabavamadki põhjused avaldavad vähe muljet. Selline lugu on lihtrahvaga, ja kõik inimesed on nagu lihtrahvas selles, millest nad aru ei saa. Igaviku ja lõpmatuse idee on ühed kõige muljetavaldavamad, ja ometi ei ole võib-olla midagi, millest me tegelikult sama vähe aru saame.

Pildid, mida tekitab luule, on alati hämarad, kuigi üldiselt ei tule luule mõju panna nende piltide arvele, mida see tekitab. Aga maalikunst, mööndes naudingut jäljendusest, saab muljet avaldada ainult piltidega; ja isegi maalikunstis aitab mõnedel juhtudel pildi mõjule kaasa tark hämarus; sest maalikunstis on pildid alati sarnased piltidega looduses; ja looduses on hämaratel ebamäärastel kujudel alati suurem võim kujundada suuremaid kirgi kui selgematel ja selgepiirilisematel kujudel. Aga see, kus ja millal seda tähelepanekut saab rakendada ja kui kaugele seda saab laiendada, tuleb paremini välja asja loomusest ja olukorrast kui mis tahes reeglitest.

Aga vaevalt saab miski vaimule oma suurusega muljet avaldada, kui ta ei lähene kuidagi lõpmatusele. Aga seda ei saa teha miski, mille piire me suudame tajuda. Aga eseme selgepiiriline tajumine on sama mis selle piiride tajumine. Sellepärast on selge idee sama mis väike idee.

Peatükk VI: vägevus

Peale nende asjade, mis otseselt sisendavad ohu ideed ja nende, mis mõjuvad sarnaselt mehaanilisel põhjusel, ei tea Burke midagi ülevat, mis poleks vägevuse modifikatsioon. Ja see haru tuleneb sama loomupäraselt nagu teised kaks haru hirmust, kõige üleva ühisest allikast. Vägevuse idee tundub esmapilgul olevat üks nendest ükskõiksetest ideedest, mis võivad võrdselt kuuluda kannatuse või naudingu juurde. Aga tegelikult on tohutu vägevuse ideest tulenev tunne neutraalsusest väga kaugel. Sest esiteks on kannatuse idee oma kõrgeimal astmel palju tugevam kui naudingu kõrgeim aste ning säilitab ülimuse kõigil alamatel astmetel. Sellepärast peab seal, kus võrdsel astmel kannatuse või naudingu võimalused on mingis mõttes võrdsed, kannatuse idee olema alati ülekaalus. Ja kannatuse ning eelkõige surma idee on nii tugeva mõjuga, et kuni meie kõrval on midagi, mis on nii vägev, et ta võib emma-kumma kaasa tuua, on võimatu olla hirmust täiesti vaba. Me teame kogemuse järgi, et naudingu nautimiseks ei ole tarvis suuri vägevuse jõupingutusi; niisugused jõupingutused jõuaksid lähedale meie rahulduse rikkumisele: sest nauding tuleb varastada, seda ei tule meile peale sundida; nauding järgneb tahtele; ja sellepärast kutsub selle meis üldiselt esile jõud, mis on meie enda jõust palju väiksem. Aga kannatuse toob alati mingis suhtes suurem jõud, sest me ei allu kannatusele kunagi meelega. Nii et tugevus, jõud, kannatus ja hirm tabavad vaimu korraga. Vaadake tohutu jõuga inimest või looma, mis idee teil enne järelemõtlemist on? Kas idee, et see tugevus hakkab teid teenima, teenime teie heaolu, naudingut, kasu? Ei, te tunnete: et ainult seda tohutut jõudu ei kasutataks rüüstamiseks ja hävitamiseks... See, et vägevus saab kogu oma ülevuse hirmult, mis sellega üldiselt kaasneb, ilmneb selle mõjust neil väga vähestel juhtudel, mil on võimalik selle võimet haiget teha tunduvalt vähendada. Sel juhul kaotab see igasuguse ülevuse ning muutub kohe põlgusväärseks. Härg on tohutult tugev; aga ta on süütu olend, väga kuulekas üldse mitte ohtlik; sellepärast ei ole härja idee üldse idee üldse suursugune. Pull on ka tugev, aga tema omadused on vastupidised; sellepärast on pulli idee suursugune ning esineb sageli ülevates kirjeldustes ja võrdlustes. Hobust võib vaadata kasuliku loomana, kelles ei ole midagi ülevat, või siis ülevana ja üldse mitte kasulikuna, nagu Iiobi raamatus. Meie juures on tugevad loomad, kes pole ohtlikud. Nendelt me ei otsi kunagi ülevat: see tuleb meie juurde hämaras metsas lõvi, tiigri, pantri, jõehobu kujul. Kui tugevus on ainult kasulik ja seda kasutatakse meie kasuks või naudinguks, siis ei ole ta kunagi ülev; sest miski ei saa toimida meile meeldivalt, kui see ei toimi meie tahte kohaselt; aga selleks et toimida meie tahte kohaselt, peab see meile alluma; ja sellepärast ei saa see kunagi olla suursuguse ja käskiva mõiste põhjus. Metsiku eesli kirjeldus Iiobi raamatus on ülev ainult sellepärast, et rõhutatakse tema vabadust ja seda, et ta trotsib inimkonda. Ülevad on ka ükssarviku ja Leviatani kirjeldus. Lühidalt, igal pool, kus me leiame tugevuse, täheldame, et hirmuga kaasneb ülevus ning kuuleka ja kahjutu tugevusega põlgus. Meie armastus koerte vastu on lähemal põlgusele, kui üldiselt arvatakse; "koer" on kõige põlglikum sõimusõna. Hundid ei ole tugevamad kui mõnd tõugu koerad, kuid nende juhitamatu metsikuse tõttu ei ole hundi idee põlgusväärne. Nii et meile avaldab muljet tugevus, mis on loomulik vägevus.

Vägevus, mis tuleb kuningate ja väejuhtide institutsioonist on samamoodi hirmuga seotud. Noori inimesi, kes pole võimumeestega harjunud, tabab tavaliselt hirm ja aukartus, mis ei lase neil oma võimeid vabalt kasutada. See argus võimu ees on nii loomupärane, et väga vähesed suudavad sellest üle saada, kui nad võimumeestega palju ei suhtle või oma loomulikku hoiakut palju ei vägista.

Paljud arvavad, et vägevuse ideega ei kaasne mingit hirmu, sest me võime isegi Jumala ideed ilma hirmuta kontempleerida. Kui me vaatleme Jumalat ainult abstraktselt, nii, nagu aru teda võtab, ühendades meie haaramisvõimet ületava vägevuse, tarkuse, õigluse ja headuse, siis puudutab see meie kujutlusvõimet ja kirgi vähe või üldse mitte. Et me aga oma loomuse tõttu peame nende puhaste ja intellektuaalsete ideedeni jõudma meelekujutluste kaudu ning otsustama Jumala omaduste üle nende tajutavate avalduste järgi, siis on väga raske lahutada meie ideed põhjuse kohta tagajärgedest, mille kaudu me põhjusi teame. Nii et kui me Jumalust kontempleerime, siis tulevad koos silme ette tema atribuudid ja nende toimimine, kujundavad omamoodi meelekujutluse, ja nii saavad nad kujutlusvõimet mõjutada. Kuigi adekvaatses idees Jumaluse kohta pole võib-olla ükski tema atribuut ülekaalus, avaldab kujutlusvõimele kaugelt kõige suuremat muljet tema vägevus. Selleks et veenduda tema tarkuses, õigluses ja headuses, on tarvis järelemõtlemist ja võrdlemist; selleks et veenduda tema vägevuses, tuleb lihtsalt silmad lahti teha. Aga kui me kontempleerime nii tohutut objekti otsekui tema kõigeväelisuse käe all, ümbritsetuna tema kõikjalolekust, siis me kahaneme omaenda loomuse väiksusesse ja muutume tema ees otsekui olematuks. Ja kuigi tema teiste atribuutide vaatlemine meie kartusi teatud määral leevendab, ei saa see täielikult ära võtta hirmu, mida loomupäraselt tekitab jõud, millele ei saa vastu seista. Kui me rõõmustame, siis me väriseme; ja isegi kui saame kasu, ei saame mitte judiseda vägevuse ees, mis saab meile nii vägevat kasu tuua. Kui Taavet kontempleeris tarkuse ja vägevuse imesid inimeses, siis nähtavasti tabas teda õudus, ja ta hüüab: Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Horatiusel on sarnane tunne, kui ta peab filosoofilise julguse viimseks pingutuseks vaadata ilma hirmu ja hämmastuseta sellele maailma tohutule ja hiilgavale raamistikule: "seda päikest, ja tähti, ja teatud hetkedel kaduvaid aegu vaadaku need, kes pole mingist kartusest läbi imbunud." Isegi Lucretius, kellel me ei kahtlusta ebausklikku hirmu, kontempleerib maailma salajase hirmu ja õuduse varjundiga. Aga ainult Pühakiri saab anda ideid, mis vastavad selle aine majesteetlikkusele. Iga kord, kui Pühakirjas kujutatakse Jumala ilmumist või kõnelemist, tuletatakse meelde loodust, et suurendada Jumala kohaloleku aukartustäratavust ja pidulikkust: Jumal, kui sa läksid välja oma rahva ees, kui sa sammusid kõrbeteed, sela, siis värises maa ja taevadki tilkusid Jumala ees. Jumalat ei kujutata nii mitte ainult siis, kui ta kätte maksab, vaid isegi siis, kui ta inimestele head toob: Issanda palge ees värise, maa, Jaakobi Jumala palge ees, kes muudab kalju veejärveks, ränikivi veeallikaks! Ja kui panna tähele, missugust lõputut tähelepanu, hävivatest objektidest mittehoolimist, pikka vagaduse ja kontemplatsiooni harjutamist on tarvis, et inimene hakkaks Jumalust armastama, siis on näha, et armastus ei ole esimene, kõige loomulikum Jumala idee tagajärg.

Peatükk VI: ilmaolek

Kõik üldised ilmaolekud on suursugused, sest need on kõik kohutavad: tühjus, pimedus, üksindus ja vaikus. Vergilius toob põrgusuu ees need kõik mängu.

Peatükk VII: tohutus

Suured mõõtmed on üks üleva võimas põhjus. Pikkus mõjub kõige vähem. Sada jardi tasast maad ei mõju kunagi nii tugevalt nagu saja jardi kõrgune torn, kalju või mägi. Kuristikku alla vaatamine avaldab võib-olla tugevamat muljet kui sama kõrgusega asjale üles vaatamine. Vertikaalne tekitab ülevust rohkem kui kaldu olev, sakiline pind rohkem kui sile pind.

Ka äärmine väiksus on mingil määral ülev. Kui me mõtleme mateeria lõputule jagatavusele, kui mõtleme mikroskoopilistele loomadele, ja kujutame ette veel palju väiksemaid loomi ning viime mõtted üha väiksemale mastaabile, kus kujutlusvõime on jõuetu, siis meid hämmastab väiksus samamoodi nagu tohutus. Sest jagamine peab olema lõputu nagu liitminegi, sest täieliku ühtsuse idee on sama saavutamatu nagu täielik tervik, millele ei saa midagi lisada.

Peatükk VIII: lõpmatus

Veel üks üleva allikas on lõpmatus, kui ta ei kuulu hoopis tohutute juurde. Lõpmatus kaldub täitma vaimu seesuguse heameelt täis õudusega, mis on üleva kõige ehtsam toime ja kõige usaldatavam test. Vaevalt me saame meeltega tajuda midagi, mis on reaalselt ja loomu poolest lõpmatu. Et aga silm ei suuda paljude asjade piire tajuda, siis need tunduvad olevat lõpmatud ja mõjuvad nii, nagu nad oleksidki lõpmatud. Sama pettus tekib siis, kui mõne suure asja osad aina jätkuvad, nii et kujutlusvõime võib selle kujutleda kui tahes suureks.

Kui mingit ideed sageli korratakse, siis vaim kordab seda mingi mehhanismi tõttu pikalt pärast seda, kui põhjus on lakanud toimimast. Kui me pärast keerlemist istume, siis asjad tunduvad ikka veel keerlevat. Kosk müriseb ja sepahaamrid taovad kujutluses veel kaua, kuigi helisid enam ei kosta; kujutluse helid vaibuvad järk-järgult vaevukuuldavaks. Kui meeled on mingil ühel viisil tugevalt mõjutatud, siis nad ei saa oma käiku kiiresti muuta ega teiste asjadega kohaneda, vaid jätkavad samas vooluängis, kuni põhjuse jõud ammendub.

Peatükk IX: järgnevus ja ühetaolisus

Osade järgnevus ja ühetaolisus moodustavad tehisliku lõpmatuse. Järgnevust on tarvis, et osad jätkuksid nii pikalt ja niisuguses suunas, et nende sagedased impulsid meeltele tekitaksid kujutlusvõimes idee, et need jätkuvad oma tegelikest piiridest kaugemale. Kui osade kujud ei oleks ühetaolised, vaid muutuksid, siis leiaks kujutlusvõime iga muutuse juures piiri.

Sellepärast mõjubki ümmargune nii suursuguselt, et seal ei ole kuskile piiri panna. Aga osad peavad olema ühetaolised, et ümarus täielikult mõjuks.

Sama põhimõte seletab antiiktemplite suursugusust. Need olid tavaliselt piklikud, kummalgi küljel rida ühetaolisi sambaid. Sama kehtib paljude vanade kirikute külglöövide kohta.

Peatükk X: suurus hoone puhul

Tundub, et selleks, et hoone oleks ülev, peab ta olema suurte mõõtmetega. Sest vähesed ja väikesed osad ei tekita kujutlusvõimes lõpmatuse ideed. Suuruse puudumist ei saa korvata mingi muu suursugusus.

Pole ohtu, et selle pärast kavandataks liiga pikki hooneid, sest perspektiiv kahandaks hoone kõrgust ning muudaks vaate kolmnurgakujuliseks, mis mõjub väga halvasti. Burke on tähele pannud, et mõõduka pikkusega sammastikud ja puiesteed on võrreldamatult suursugusemad. Tõeline kunstnik peab vaatajaid heldelt petma ning looma hõlpsate vahenditega kõige õilsamaid kavandeid. Kavandid, kus on ainult tohutud mõõtmed, annavad alati tunnistust labasest kujutlusvõimest. Selleks et kunstiteos oleks suurepärane, peab ta petma; petmata jätmine on looduse eesõigus. Hea silm peab leidma kesktee ülemäärase pikkuse või kõrguse ja väiksuse vahel.

Peatükk XI: lõpmatus meeldivate esemete puhul

Lõpmatus, kuigi teist laadi, põhjustab ka suure osa meie naudingust meeldivate kujutiste puhul. Kevad on kõige meeldivam aastaaeg, ja enamiku loomade pojad tekitavad meeldivama tunde kui täiskasvanud loomad, sest kujutlusvõime tegeleb millegi enama tõotusega, jäämata pidama käesoleva objekti peale. Burke on sageli täheldanud, et lõpetamata visandid on meeldivamad kui viimistletud joonistused, ning paneb selle sama põhjuse arvele.

Peatükk XII: raskus

Kui tundub, mõni teos on nõudnud tohutut vaeva, siis idee on suurepärane. Stonehenge'is ei ole kompositsiooni ja kaunistuste poolest midagi imetlusväärset, aga need tohutud toored kivimassid, mis on püsti pandud ja üksteise peale pandud, viivad mõtte tohutule jõule, mida selleks tarvis ei ole. Teose toorus suurendab seda suurepärasuse põhjust, sest see välistab kunsti ja osavuse idee; sest osavus tekitab teistsuguse mulje.

Peatükk XIII: toredus

Ka toredus on üleva allikas. Iseenesest hiilgavate või väärtuslike asjade suur küllus on tore. Tähistaevas tekitab alati suursugususe idee, kuigi me näeme seda nii sageli. See ei saa tulla tähtedest eraldi võetuna. Põhjus on kindlasti arv. Korratus suurendab suursugusust, mulje hoolitsemisest on meie toreduseideedele väga vastandlik. Tähed asetsevad nii segamini, et tavaliselt on võimatu neid üle lugeda. See teeb need lõpmatuse taoliseks. Kunstiteoste puhul saab hulgas seisnevast suurepärasusest rääkida suure ettevaatusega, sest suurepäraste asjade küllus ei ole saavutatav või on liiga raskesti saavutatav. Ja paljudel juhtudel teeks hiilgav segadus asja kasutamise võimatuks. Pealegi, kui lõpmatuse muljet ei õnnestu luua, tekib toreduseta segadus. On siiski mõned tulevärgid ja mõned muud asjad, mis on tõesti suurepärased. Luuletajatel ja kõnemeestel on ka palju kirjeldusi, mille ülevus tuleb kujundite rikkusest ja küllusest, mis läheb nii kirjuks, et läheb võimatuks vihjete seoseid täpselt jälgida; igal muul juhul me nõuame seda.

Peatükk XIV: valgus

Kõik värvused sõltuvad valgusest. Selleks et valgust saaks tekitada ülevust, on peale selle, et tal on võime näidata teisi esemeid, on tarvis veel midagi, sest ülevust ei saa olla ilma tugeva muljeta. Aga otse silma langev päikesevalgus on väga suursugune idee. Sama mulje tekitab väiksema tugevusega valgus, kui see liigub väga kiiresti, (välk). Veel suurem mõju on kiirel üleminekul valguselt pimedusele ja pimeduselt valgusele. Aga pimedus tekitab rohkem ülevaid ideid kui valgus. John Milton mainib Jumala kohalolekuga kaasnevat valgust ja hiilgust kirjeldades, et väga tugev valgus on omamoodi pimedus. Asi on selles, et silm ei suuda sellises valguses midagi näha. Kui mõnda aega päikesesse vaadata, hakkavad silme ees tantsima kaks musta laiku. Mõlemad vastandid koos loovad ülevuse. See ei ole ainuke juhtum, kus vastandlikud äärmused võrdselt loovad ülevust, mis kõikides asjades põlgab keskpärasust.

Peatükk XV: valgus hoone puhul

Kõik ehitised, mis on mõeldud tekitama üleva ideed, peaksid olema pimedad ja hämarad, esiteks sellepärast, et kogemusest on teada, et pimedus ise mõjub kirgedele rohkem kui valgus, ja teiseks sellepärast, et selleks et teha objekti rabavaks, tuleb see teha võimalikult erinevaks esemetest, millega me äsja kokku puutusime. Sellepärast peab ereda valguse käest tulev siseneja jõudma nii pimedasse ruumi, kui arhitektuuri otstarve võimaldab. Öösel aga peab siseneja jõudma väga valgesse ruumi.

Peatükk XVI: värvus ülevuse tekitajana

Pehmed, rõõmsad värvid ei tekita suursuguseid pilte. Tohutu mägi, mida katab särav roheline rohi, ei ole selles suhtes midagi võrreldes pimeda hämara ja sünge mäega. Pilves taevas suursugusem kui sinine, öö ülevam ja pidulikum kui päev. Sellepärast ei mõju ajaloomaalil hästi eredavärviline taust, ja hoonetel, millega taotletakse väga ülevat muljet, ei tohi materjalid ega kaunistused olla valged, rohelised, kollased, sinised, roosad, tähnilised ega kurbades toonides, nagu must ja pruun. Rohke kuldamine, mosaiigid, maalid ja kujud ülevusele eriti kaasa ei aita.

Peatükk XVII: heli ja valjus

Suur valjus üksinda võib hinge vallata, tema tegevuse peatada ja täita ta hirmuga. Suurte jugade, tormi, müristamise, suurtükkide müra tekitab hirmu ja aukartuse tunde, kuigi selles muusikas pole kenadust ega kunsti. Rahvahulkade karjumisel on sarnane mõju. Juba hääle tugevus ise tekitab kujutlusvõimes nii suure hämmastuse ja segaduse, et kõige kindlameelsemadki inimesed vaevalt suudavad karjumisega mitte ühineda.

Peatükk XVIII: äkilisus

Tugeva heli järsk algamine või lõppemine mõjub samamoodi. See tõmbab tähelepanu ja tekitab valveloleku. Kui üleminek ühest äärmusest teise on nähtava vallas või helide puhul sujuv, siis ei teki hirmu ega järelikult ka suursugusust. Iga järsk või ootamatu asi võib panna meid võpatama: me tajume ohtu ja meie loomus valmistub meid kaitsma. Tugev lühike heli, mis teatud ajavahemike järel kordub, tekitab ülevust. Vähesed asjad on nii õudsed kui suure kella löömine, kui öövaikus ei lase tähelepanul hajuda. Sama kehtib üksikute trummilöökide kohta, mida pausidega korratakse, ja järjestikuste suurtükipaukude kohta kauguses. Kõigil nendel toimetel on enam-vähem ühesugune põhjus.

Peatükk XIX: vaheldumine

Ka tasane, kõhklev, vahelduv heli tekitab ülevust. Öö suurendab hirmu võib-olla rohkem kui miski muu. Oma loomuse tõttu kardame kõige halvemat, kui me ei tea, mis võib juhtuda. Teadmatus on nii hirmus, et me sellest lahtisaamiseks oleme valmis kahjuga riskima. Mõned tasased, segased, ebakindlad helid tekitavad samasuguse kartliku ärevuse nagu pimedus või ebakindel valgus. Valgus, mis kord ilmub, kord kaob, on isegi hirmsam kui täielik pimedus.

Peatükk XX: loomade karjed

Helid, mis jäljendavad valus või ohus inimeste või loomade hääli, võivad tekitada ülevuse ideid, kui tegu ei ole mõne niisuguse looma tuttava häälega, keda me oleme harjunud põlgama. Ka metsloomade vihased hääled võivad tekitada hirmsa tunde.

Võib arvata, et nendel helimodulatsioonidel on mingi seos nende asjade loomusega, mida nad kujutavad, nii et need pole suvalised, sest me saame aru ka meile võõraste loomaliikide loomupärastest karjetest, erinevalt keelest.

Helimodifikatsioone, mis võivad ülevust tekitada, on peaaegu lõputult.

Peatükk XXI: lõhn ja maitse, kibe ja lehkav

Ka lõhnadel ja maitsetel on ülevuse ideedes mingi osa, kuid see on väike, nõrk ja piiratud. Suursugust tunnet saab luua ainult liiga kibe maitse ja talumatu lehk. Kui kibe ja lehkav on täies jõus ja mõjuvad vahetult meeltele, siis nad tekitavad lihtsalt kannatust ja nendega ei kaasne mingit heameelt, aga kui nad on mõõdukad, nagu kirjelduses või jutustuses, siis nad on ülevuse allikad mõõduka kannatuse põhimõtte järgi.

Kibe ja lehkav ei tekita ülevust, kui nad on pandud kokku põlgusväärsega, aga see kehtib ka teiste ülevuse allikate kohta.

Hirmsad asjad on alati ülevad. Aga kui asjadel on ebameeldivad omadused või sellised, mis ongi mingil määral ohtlikud, aga niisugused, et see oht on kergesti ületatav, siis nad on lihtsalt jälgid, nagu kärnkonnad ja ämblikud.

Peatükk XXI: kompimine, valu

Igasugune kehaline valu tekitab ülevust, aga miski muu seda kompimise puhul ei tekita.

Kui nüüd üleva põhjused on meelte kaupa läbi käidud, siis osutub enam-vähem tõeseks, et ülevus on enesesäilitamise juurde kuuluv idee. Sellepärast on see üks kõige tugevamaid, mis meil on, ja selle tugevaim emotsioon on häda emotsioon, ja ükski nauding positiivsest ideest ei kuulu siia.

Kolmas osa

Peatükk I: ilust

Arvamusi ilu kohta saab vaevalt taandada mingitele kindlatele printsiipidele, sest ilust on harjutud rääkima kujundlikult, st väga ebakindlalt ja ebamääraselt. Ilu all peab Burke silmas kehade seda omadust või neid omadusi, millega nad põhjustavad armastust või mõnd sarnast kirge. Ta piirab selle definitsiooni asjade meeltega tajutavate omadustega, et säilitada äärmine lihtsus asjas, mis alati hajutab tähelepanu, kui me võtame arvesse need mitmesugused kaastunde põhjused, mis panevad meid asjadesse või inimestesse kiinduma teisestel kaalutlustel, mitte jõu tõttu, mis toimib juba ainult sellepärast, et neid vaadatakse. Burke eristab ka armastust, mille all ta mõtleb rahuldust, mis vaimul tekib millegi ilusa vaatamisest, ihast ehk himust, mis on vaimu energia, mis kannustab meid omama meid teatud objekte, mis ei avalda meile muljet mitte ilu tõttu, vaid hoopis teistel põhjustel. Me võime tugevasti ihaldada mõnd naist, kes ei ole eriti ilus, sellal kui inimeste ja loomade suurim ilu põhjustab küll armastust, kuid ei tekita üldse iha. See näitab, et ilu ja kirg, mida ilu esile kutsub, mida Burke nimetab armastuseks, erineb ihast, kuigi iha võib esineda koos armastusega; ent need ägedad ja tormilised kired ja neist tulenevad kehalised emotsioonid, mis kaasnevad sellega, mida nimetatakse armastuseks ühes selle tavatähendustest, tuleb panna iha arvele, mitte ilu kui niisuguse mõju arvele.

Peatükk II: proportsioon ei ole ilu põhjus taimede puhul

Tavaliselt on öeldud, et ilu seisneb osade teatud proportsioonides. Burke kahtleb selles, kas ilu ideel on üldse mingit pistmist proportsioonidega. Proportsioon tundub olevat peaaegu täielikult seotud mugavusega, nagu igasugune korra idee, ning sellepärast tuleb seda pidada aru sünnitiseks, mitte meeltele ja kujutlusvõimele mõjuvaks esmaseks põhjuseks. Ese ei tundu meile ilusana pikaajalise uurimise tõttu; ilu ei vaja arutluse abi; isegi tahe ei puutu asjasse; ilu nägemine põhjustab meis mingil määral armastust sama tõhusalt, nagu jää või tuli põhjustab sooja või külma ideed.

Selleks et selgust saada, oleks hea uurida, mis asi on proportsioon. See on suhtelise kvantiteedi mõõt. Igal eraldi osal, milleks mingi kvantiteet on jagatud, peab olema mingi suhe teiste osadega või tervikuga. Nendest suhetest pärinebki proportsiooni idee. Neid avastatakse mõõtmisega ja neid uuritakse matemaatiliselt. Aga vaim on selle vastu ükskõikne, kui suure osa mingi osa mingist määratletud tervikust või mõnest teisest osast moodustab; vaimu niisuguse täielik ükskõiksus annabki matemaatilistele arutlustele mõned kõige suuremad eelised; sest seal pole midagi, mis kujutlusvõimele huvi pakuks; sest otsustus saab asja vabalt ja kallutatuseta uurida. Kõik proportsioonid on aru jaoks üheväärsed.

Aga ilu ei ole idee, mida mõõdetakse, ja sel pole pistmist arvutamise ega geomeetriaga. Muidu me saaksime mõnede mõõtude kohta tõestada, et need on kas eraldi või üksteise suhtes ilusad; ja me saaksime nende loodusesemete puhul, mille ilu tagavad ainult meeled. viidata sellele mõõdupuule, kinnitades kirgede häält mõistusliku kindlakstegemisega. Et see aga puudub, vaatame, kas proportsiooni saab mingis mõttes pidada ilu põhjuseks, nagu on üldiselt kinnitatud ja nagu mõned on kindlalt uskunud. Kui proportsioon on ilu koostisosa, peab ta selle väe saama kas mõnedelt mehaaniliselt toimivatelt omadustelt, mis on teatud mõõtudele seesmiselt omased, harjumusest või mõnede mõõtude sobivusest mingiteks mugavuse eesmärkideks.

Tuleb niisiis uurida, kas ilusaks peetavate taimede või loomade või nende elundite osad on alati kujundatud kindlate mõõtude järgi, nii et see veenab meid, et nende ilu tuleb nendest mõõtudest mingi loomuliku mehaanilise põhjuse tõttu, harjumuse tõttu või sobivuse tõttu teatud otstarbeks.

Burke lähtub järgmistest printsiipidest.

1. Kui kaks keha mõjuvad vaimule ühtemoodi või sarnaselt ning nad on ühtede omaduste poolest sarnased ja teiste poolest erinevad, siis ühine tagajärg tuleb panna nende omaduste arvele, milles nad sarnanevad, mitte nende arvele, milles nad erinevad.
2. Loodusliku eseme tagajärge ei tule seletada tehisliku eseme tagajärjega.
3. Loodusliku eseme tagajärge ei tule seletada mõistuse järeldusega selle kasutamise kohta, kui saab omistada loodusliku põhjuse.
4. Teatud tagajärje põhjuseks ei tule pidada mingit kindlat kvantiteeti või kvantiteetide suhet, kui seda tagajärge kutsuvad esile erinevad või vastandlikud mõõdud või suhted või kui need mõõdud või suhted on olemas, aga seda tagajärge ei pruugi olla.

Taimede juures on kõige ilusamad õied. Õied on peaaegu igasuguse kujuga ja igasuguse kompositsiooniga ning neil on lõputult mitmesugused kujud. Mis proportsioon on õierootsude ja -lehtede või õielehtede ja emakate vahel? Kuidas on roosiõie peenike roots kooskõlas raske õiega, mille all ta paindub? Aga roos on ilus lill, ja kas me söandame öelda, et ta ei võlgne suurt osa oma ilust just sellele disproportsioonile? Roosiõis on suur, aga ta kasvab väikesel põõsal; õunapuu õis on väga väike ja kasvab suurel puul; roosi- ja õunapuuõis on mõlemad ilusad, ja taimed, millel need kasvavad, on väga ilusad hoolimata sellest disproportsioonist. Tõsi küll, paljudel lilledel on korrapärane kuju ja lehtede metoodiline asetus. Roosil puudutab see kroonlehtede kuju ja asendit. Ent roos on ilus ka vaates, milles need ei ole korrapärased; roos on isegi ilusam, kui õis on alles nupp; ja see ei ole ainus näide, kus metoodilisus ja täpsus on ilule kahjulikud.

Peatükk III: proportsioon ei ole ilu põhjus loomade puhul

Ka loomade puhul on ilmne, et proportsioonil on ilu kujundamises ainult väike osa. Ilu ideega sobivad kokku kõige erinevamad kujud ja osade paigutused. Luik on ilus, aga tema kael on pikem kui ülejäänud keha ning saba on väga lühike; peab tunnistama, et see proportsioon on ilus. Paabulinnul on suhteliselt lühike kael, aga saba on pikem kui kael ja ülejäänud keha koos. Need ja paljude teistsuguste proportsioonidega linnud on väga ilusad.

Lindude ja lillede värvuses pole mingit proportsiooni.

Paljud neljajalgsedki on väga ilusad, aga proportsioonid on eri liikidel erinevad.

Burke'i arvates võib järeldada, et ilu tekitamiseks pole tarvis kindlaid loomupäraseid mõõte, vähemalt loomade puhul.

Peatükk IV: proportsioon ei ole ilu põhjus inimliigi puhul

Inimeste kehaosade mõned proportsioonid on enam-vähem ühesugused olenemata sellest, kas inimene on ilus. Sellised kehaosade paarid on sageli asendi, loomuse ja otstarbe poolest nii erinevad, et pole arusaadav, kuidas neid saab võrrelda ning järelikult kuidas nende proportsioon saab mõju avaldada, kui ilusal kehal peab näiteks kaela pikkus olema pool sääremarja pikkust ja kaks korda suurem randme ümbermõõdust. Kui maalikunstnik mingitest etteantud proportsioonidest kinni peab, võib ta ikkagi maalida väga inetu figuuri; ta võib neist kõvasti kõrvale kalduda ja maalida väga ilusa figuuri. Mõned skulptuuri meistriteosed kalduvad proportsioonidest väga kõrvale.

Proportsionaalse ilu pooldajad ei jõua ideaalsete proportsioonide asjus omavahel üksmeelele. Ka ilusatel meestel ei ole proportsioonid kõigil ühesugused, ja ilusatel naistel on teistsugused proportsioonid. Nii mehed kui ka naised võivad olla ilusad, ja naised rohkem. Aga vaevalt tuleb see sellest, et naistel on täpsemad proportsioonid.

Eri liiki loomade ilusad isendid on erinevate proportsioonidega. Sellepärast ei ole mingeid kindlaid ilusaid proportsioone. Oponendid väidavad, et igal liigil on oma proportsioonid, ilma milleta selles liigis ei saa ilu olla. Aga kogemus näitab, et ilusal isendil võivad olla mis tahes proportsioonid, mida selle liigi vorm võimaldab.

Ornamentide tegijatel ei ole kindlaid vorme, missugused peavad mingit liiki loomade proportsioonid olema.

Ammu on öeldud, et hoone proportsioonid tuleb võtta inimkeha proportsioonidest. Nad kujutavad meest, kes seisab, käed püsti, ning saavad ruudu, mille külgi mehe jäsemed puudutavad. Aga arhitektid ei ole kunagi sellest juhindunud, sest see asend ei ole loomulik ega meenuta ruutu, vaid risti, ning on väga hästi kavandatud hooneid, millel pole niisuguse ruudu kuju. Ja oleks seletamatult tujukas, kui arhitekt jäljendaks inimese keha, sest inimesel ja majal on väga vähe sarnasust ja nende otstarve on täiesti erinev. Burke kahtlustab, et need analoogiad on välja mõeldud selleks, et anda kunstiteostele rohkem kaalu, näidates nende vastavust looduse kõige õilsamate teostega, mitte ei olnud inimene arhitektuuri täiuslikkuse eeskuju. Seda enam on ta veendunud, et proportsioonide pooldajad kandsid oma kunstlikud ideed üle loodusele, mitte ei laenanud loodusest. Inimestel on õnnetu kalduvus teha iseennast, oma vaateid ja oma teoseid kõikide asjade suurepärasuse mõõdupuuks. Kui nad leidsid, et nende eluasemed on kõige mugavamad ja vastupidavamad, kui neil on korrapärane ja proportsionaalne kuju, kandsid nad need ideed üle oma aedadesse ning tegid puudest sambad, püramiidid ja obeliskid ning hekkidest rohelised müürid ja tegid jalgrajad ruutude, kolmnurkade ja teiste matemaatiliste kujundite kujulisteks, arvates, et täiustavad ning õpetavad loodust. Aga loodus on lõpuks vabanenud nende distsipliinist ja ahelatest ning meie aiad kuulutavad, et matemaatilised ideed ei ole ilu tõeline mõõdupuu. Muidugi mitte ka loomade puhul.

Armastusluules ei ole sõnagi öeldud proportsioonide kohta, paljusid teisi omadusi aga väga sageli ja soojalt.

Peatükk V: veel proportsioonist

Burke arvab, et eelarvamus proportsiooni kasuks tuli suuresti mitte sellest, et ilusatel kehadel leiti teatud kindlad mõõdud, vaid väärast ideest, et inetus on ilu vastand. Sellest järeldati, et kui inetuse põhjused kõrvaldada, peabki tekkima ilu. Aga inetus ei vastandu mitte ilule, vaid täielikule, tavalisele vormile. Kui üks jalg on lühem kui teine, selg on küürus või kael on ebatavaliselt pikk või lühike, siis inimene on inetu. Aga see, et jalad on ühepikkused ja muuski suhtes sarnased, kael on paraja pikkusega ja selg on sirge, ei tee veel ilusaks.

Ilu on nii kaugel harjumuse ideest, et ilus on tegelikult väga haruldane ja ebatavaline. Ilus on sama uudne nagu inetu. See on nii meile tuttavate loomaliikide puhul. Ja uue liigi puhul me ei jää ootama, et harjumus otsustaks õige proportsiooni, enne kui saame otsustada, kas isend on ilus või inetu. See näitab, et üldine ilu idee ei tule ka harjumuslikust proportsioonist.

Kuigi me soovime väga uudsust, oleme sama kiindunud harjumusse. Harjumuspärased asjad avaldavad väga vähe muljet, kui nad meil on, ja avaldavad väga palju muljet, kui meil neid pole. Harjumus iseenesest ei ole naudingu põhjus: see teeb mis tahes asjad täiesti mittemuljetavaldavaks. Harjumus võtab küll paljudelt asjadelt ära kannatust tekitava toime, kuid samamoodi vähendab paljude asjade nauditavust ning kutsub esile ükskõiksuse. Väga õigesti nimetatakse harjumust teiseks loomuseks, ja meie loomupärane ja tavaline seisund ongi täielik ükskõiksus, mis on ühtviisi valmis nii kannatuseks kui ka naudinguks. Aga kui meid sellest seisundist välja paisatakse või jäetakse ilma millestki, mida selle säilitamiseks tarvis on, ning seda ei põhjusta nauding mingist, mis tuleb mingist mehaanilisest põhjusest, siis me saame alati haiget. Sama lugu on ka harjumusega. Kui inimesel või loomal pole harjumuslikke proportsioone, siis nad tekitavad kindlasti vastikust, kuigi nende proportsioonide olemasolu ei põhjusta sugugi reaalset naudingut. Proportsioon ja ilu ei ole sama loomuga ideed.

Ilu tõeline vastand ei ole mitte proportsioonitus ega inetus [deformity], vaid koledus [ugliness]. Ilu ja koleduse vahel on keskpärasus, milles ilule omistatud proportsioonid kõige sagedamini leiduvad, aga sellel pole kirgedele mingit mõju.

Peatükk VI: sobivus ei ole ilu põhjus

Öeldakse et sobivuse idee, või see, et osa on oma eesmärgile kohane, on ilu põhjus või koguni ilu ise. Kui seda arvamust ei oleks olnud, ei oleks ilu proportsiooniteooria nii kauaks püsima jäänud. Idee, mida inimesed proportsiooni all kõige sagedamini all mõistavad, on vahendi sobivus teatud eesmärkideks, ja kui selles ei ole küsimus, murtakse harva pead, kuidas asjade erinevad mõõdud mõjuvad. Sellepärast pidi see teooria väitma, et ka loodusesemed saavad ilu sellest, et osad sobivad igaüks oma otstarbeks. Aga see teooria ei võtnud kogemust piisavalt arvesse. Muidu peaks sea kärss, mis nii hästi kaevamiseks sobib, olema väga ilus. Sama lugu on kotiga pelikani noka all. Siil ja okassiga oleksid ilusad. Ahvi kehaosad on ühed otstarbekamad loomade seas, aga ta on üks koledamaid. Elevandi lont on mitmeti kasulik, kuid ei tee teda sugugi ilusamaks. Hunt ja lõvi on hästi kohased, aga keegi ei nimeta selle pärast elevanti, hunti ja lõvi ilusaks. Inimese jalg on ilusam kui hobuse, koera ja hirve jalg, kuigi need loomad jooksevad paremini.

Kui vormi ilu tuleks osade sobivusest, siis nende tegelik rakendamine suurendaks nende ilu, aga see ei ole alati nii, või kui, siis teise printsiibi tõttu. Lendav lind ei ole nii ilus kui istuv.