Vaikus

Allikas: Vikipeedia

Vaikus on heli puudumine.


Vaikus muusikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaikus on muusika loomuomane osa, mis täidab helide vahelist ruumi ja aega. See on vajalik, eristamaks helisid üksteisest ja andmaks neile rohkem reljeefi. Vaikus on helile vastanduv element, mis on muusikalise dünaamika ja väljendusjõu teenistuses. See avaldub muusikas mitmetel erinevatel tasanditel.

Noodikirjas on see pausimärk, mis tähistab heli ajutist katkestust. Igal standardsel noodiväärtusel on sellele vastav paus, mille ajalist väärtust võib - nagu ka noote - pikendada punkti või punktide lisamisega. Kasutatakse ka ladinakeelset mõistet tacet (“on vaikne”), mis on märk interpreedi vaikimiseks.

Vaikus on ka füüsiline ruum ja raamistus, milles muusika saab sündida. Selleks on kontserdisaali ruum, kuid ka laiem keskkond ja kultuurikontekst. Muusikateose siseselt võib vaikust käsitleda helide potentsiaalina. Helidena, mida ei ole parasjagu kuuldavale toodud. Vaikus märgib siin helilooja teadlikku valikut teatud helide kõlamise ja teiste vaikimise suhtes.

Vaikuse kui filosoofilise mõiste poleemika tõi muusikasse ameerika avangard-helilooja John Cage. Tema 1952. aastal loodud teos 4’33’’ koosneb nelja minuti ja kolmekümne kolme sekundi pikkusest täielikust vaikusest. Tema esimene raamat Silence (1961) koondas tema Wesleyan University's antud loenguid ning muid tekste erinevatel teemadel, milles paljud käsitlesid ka ideid vaikuse ja tühjuse kohta.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]