2011. aasta terrorirünnakud Norras

Allikas: Vikipeedia
Røyk frå Statsministerens Kontor.jpg
Oslo bomb blast July 22 2011 Image 01.JPG
Utøya 2.jpg
Mourners in Oslo 25 July 2011 Horiz 01.JPG

2011. aasta terrorirünnakud Norras olid 22. juulil 2011. aastal Norras toime pandud kaks terroriakti, milles hukkus kokku 77 inimest.

Norra pealinnas Oslos toimus (umbes kell 15.26 kohaliku aja järgi) pommiplahvatus Norra peaministri büroo ning nafta- ja energiaministeeriumi vahetus läheduses. Hukkus kaheksa inimest. Kuigi varsti pärast uudiste avaldamist terroriteost väitis terrorirühmitus Anşār al-Jihād al-‘Alāmī, et terrorirünnaku eest vastutavad nemad[1], teavitades, et rünnak oli vastuseks "Norra vägede kohalolekule Afganistanis ning prohvet Muhamedi solvamise eest"[1], tunnistas end hiljem pommirünnaku korraldajana süüdi Anders Behring Breivik, kes võttis omaks ka samal päeval toimunud teise massimõrva.

Kaks tundi hiljem tappis Utøya saarel, kus toimus Norra Töölispartei noortekogu kokkutulek, politseinikuks maskeerunud Anders Behring Breivik 69 laagris olnud inimest[2][3], kasutades suurema purustusjõu saavutamiseks illegaalseid dum-dum-kuule, mille killud paiskuvad tulistatu kehas laiali ning tekitavad suurt kahju kudedele ja siseorganitele[4]. Breivik peeti kohapeal politsei poolt kinni ja ta ei osutanud vastupanu.[5]

Norra ajalehe Aftenposten teatel tahtis Breivik tappa endise Norra peaministri ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni juhi Gro Harlem Brundtlandi, kes külastas noortelaagrit Utøya saarel mõni tund enne massimõrva. Plaan luhtus viivituse tõttu. Breivik on kritiseerinud Brundtlandi ka varem.[6]

Soome uudisteportaali MTV3 teatel finantseeris Breivik oma tegevust 25 krediitkaardi abil, mille oli saanud 12 firmalt. Algselt kavatses ta rahastada oma poliitilist tegevust börsil mängides.[7]

Vastukaja Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma kaastundekirjad saatsid Norrale president Toomas Hendrik Ilves[8] ja välisminister Urmas Paet[9].

Terroriaktide järelekajana on Eesti avalikkuses tõstatatud ka küsimus, kuidas ja mil määral tuleks selliseid sündmusi ajakirjanduses kajastada. Ilmar Raag rõhutas probleemi ambivalentsust: veretööst rääkimine justkui näitaks, et ühiskond aktsepteerib meetodit, kuidas Breivik teema ühiskonna tähelepanu keskmesse tõi, teisalt aga riskitaks teemat maha vaikides ja Breiviki motiive tähelepanuta jättes sellega, et sarnased sündmused toimuvad uuesti.[10] Rain Kooli nimetas Breiviki peamiseks motiiviks tähelepanuvajadust: "Avaldades haige inimese manifesti või videopöördumise, andes talle avalikul kohtuprotsessil võimaluse avalike avaldustega esineda ning käivitades tema teo põhjal diskussiooni teemadel, mida ta on soovinud, õilistame me tema poolt korda saadetud veretöö moel, mis solvab kõiki selle ohvreid."[11]

Samuti kritiseeris Kooli Eesti ajakirjanduse aeglust sündmuste kajastamisel, mistõttu nii Postimees kui ka Eesti Päevaleht nimetasid järgmisel päeval süüdlaseks ennast sündmuste eest vastutavaks kuulutanud islamirühmitust Ansar al-Jihad al-Alami ("Ülemaailmse džihaadi abistajad"): "Samal ajal kui Eesti ajalehed rääkisid veel islamistide rünnakust ning kokku kümnestkonnast ohvrist, teadis Helsingin Sanomat juba, et arreteeritud on 32-aastane norralane ning et tema tegudel ei ole mingit pistmist rahvusvahelise terrorismi või Afganistani sõjaga."[11]

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani Jaan Ginteri hinnangul lisavad Norra sündmused enesekindlust surmanuhtluse pooldajatele. Tema ise seda küll ei poolda, ent tema sõnul õigustab end Breiviki näitel Norra karistusjärgne kinnipidamissüsteem.[12]

Endine turvatöötaja ja nüüdne poliitik Jaanus Rahumägi nimetas Norra politsei reageerimist käpardlikuks: "Kui kiirreageerimine olnuks oma nime vääriline, oleks suudetud päästa palju rohkem inimelusid."[13]

Breiviki tegevuse üldise hukkamõistu taustal eristus Eesti Iseseisvuspartei esimehe Vello Leito sõnavõtt uudisteportaalile Delfi antud intervjuus. Leito väitel pressiti Breivikilt välja alusetu ülestunnistus, et "paremäärmuslaste nime kaudu mustata riigi patrioote". Leito nimetas Norra politseid terroriakti kaasosaliseks ning viitas rahvusvahelisele vandenõule "kõikide Euroopa maade ja riikide patrioootide vastu, seejuures ka Eesti Iseseisvuspartei patriootide vastu".[14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Terrorirühmitus Ansar al-Jihad al-Alami võttis vastutuse Oslo pommirünnaku eest, Delfi, 22. juuli 2011.
  2. Katrin Jüriso, Sven Randlaid. Norra noortelaagris toimunud veresaunas tapeti 84 noorukit. ERR, 22. juuli 2011
  3. Norra hukkunute arv langes 76-le
  4. Utøya veresauna ohvritel on kohutavad haavad, Breivik kasutas dum-dum kuule" EPL, 25. juuli 2011 (vaadatud 27. juulil 2011)
  5. Norway Killing Suspect’s Postings Offer Clues, bloomberg.com, Jul 24, 2011
  6. Lauri Laugen "Breivik tahtis tappa endise peaministri Gro Harlem Brundtlandi" Delfi, 25. juuli 2011 (vaadatud 27. juulil 2011)
  7. Nataly Koppel "Breivik kasutas 25 krediitkaarti" Õhtuleht, 26. juuli 2011 (vaadatud 27. juulil 2011)
  8. "President Ilves avaldas Norrale kaastunnet" Vabariigi Presidendi Kantselei, 23. juuli 2011
  9. "Välisminister Urmas Paet avaldas Norra kolleegile kaastunnet seose plahvatusega Oslos" Välisministeerium
  10. "Ilmar Raag: meedia peab kaaluma, kuidas Norra sündmusi kajastada" Postimees, 25.07.2011 (vaadatud 27. juulil 2011)
  11. 11,0 11,1 "Meediakommentaar: Norra terrorist ei vääri multikultuursusdiskussiooni" Rain Kooli blog/Vikerraadio, 25. juuli 2011
  12. Kadri Ratt "Professor: Norra sündmused tõstatavad uuesti surmanuhtluse küsimuse" Postimees, 25.07.2011 (vaadatud 27. juulil 2011)
  13. "Rahumägi peab Norra politsei reageerimist šokeerivalt käpardlikuks" Postimees, 25.07.2011 (vaadatud 27. juulil 2011)
  14. Triinu Laan "Eesti Iseseisvuspartei juht: Breivik oli pisike ettur" Delfi, 26. juuli 2011

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pildid[muuda | redigeeri lähteteksti]