1983. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised
 | |
|
| |
| Osavõtt | 89,09% |
|---|---|
|
| |
 Valimistulemused piirkonniti | |
 Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva X koosseis | |
Lääne-Saksamaa 1983. aasta parlamendivalimised olid 6. märtsil 1983 ennetähtaegselt toimunud Lääne-Saksamaa valimised, millega valiti välja Liidupäeva 10. koosseis. Valimised oleksid pidanud toimuma augustis-oktoobris 1984 (Saksamaa põhiseaduse kohaselt peavad Liidupäeva valimised normaaltingimustel toimuma 46-48 kuud peale viimaseid valimisi).
Valimiste eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Peale eelmiseid valimisi 1980. aastal jätkas SPD-FDP koalitsioon, mis oli olnud võimul juba 11 aastat, eesotsas Helmut Schmidtiga. Kuid parteid kasvasid järgneva aasta jooksul paljugi lahku majandusküsimustes. Seepeale palus Schmidt 5. veebruaril 1982 umbusaldushääletust, mille ta võitis 269-224. Seepeale lahkusid 17. septembril FDP ministrid valitsusest ja Schmidt moodustas SPD vähemusvalitsuse. FDP hakkas nüüd lähenema CDU-CSUle, juba 20. septembriks olid otsustatud uue võimaliku koalitsiooni tähtsamad osad.
1. oktoobril korraldas CDU-CSU konstruktiivse umbusaldushääletuse Schmidti tagandamiseks (varem oli partei nii püüdnud tagandada Willy Brandti 1972. aastal, kuid ebaõnnestunult), kantslerikandidaadiks nimetati CDU-CSU fraktsiooni juht Helmut Kohl. Konstruktiivne umbusaldushääletus õnnestub, kui selle poolt hääletab absoluutenamus Liidupäeva liikmetest (mitte hääletuses osalenute enamus, mittehääletamine loeb sama mis "ei"-hääletamine). Vajalik olnuks seega saada 250 häält 497st (Lääne-Berliini delegaadid ei omanud hääleõigust). Schmidt tagandatigi häältega 256-235-4, 4. oktoobril astus ametisse Kohli juhitud uus CDU-CSU-FDP valitsus.
Kuigi Kohli valimine ei olnud läinud põhiseadusega vastuollu, tekitas see siiski mõningast furoori. FDP oli kandideerinud 1980. aasta valimistel SPD poolel, senist kantsler Schmidti oli isegi kujutatud mõnedel nende valimisplakatitel. Samuti kaheldi, kas uuel valitsusel oli rahva enamuse toetus. Võimu legitiseerimiseks teataski Kohl, et kavatseb korraldada uued valimised varaseimal võimalikul kuupäeval, ka arvamusküsitluste järgi olnuks CDU-CSU-FDPl enamus käeulatuses. Kuna põhiseaduse kohaselt tohib Liidupäeva laiali saata ainult peale umbusaldushääletuse kaotamist, tegi Kohl järgmise vastuolulise sammu: kõigest kuu aega peale kantsleriks valimist palus ta umbusaldushääletust, mis toimus 17. detsembril ja mille ta kaotas meelega (8 poolt; 218 vastu; 248 ei hääletanud), olles palunud omaenda koalitsiooni liikmetel hääletuses mitte osaleda. Seepeale saatiski liidupresident Karl Carstens 6. jaanuaril 1983 Liidupäeva laiali ja korraldas varajased valimised.[1]
Kuigi Willy Brandt oli teinud samamoodi 1972. aastal, kutsus see esile mõnetise kriitika, kuna seeekord ei olnud koalitsiooni liikmed hääletanud sama mehe poolt, kelle nad olid just kuu aja eest kantsleriks valinud ja kelle nad plaanisid uuesti kantsleriks valida peale uusi valimisi.
FDP oli jagunenud koalitsioonipartnerite vahetuse tõttu: partei juhtkond Hans-Dietrich Genscheri ja Otto Graf Lambsdorffi all toetas uut poliitikat, kuid vähemus Günter Verheugeni juhtimisel oli selle vastu. Ka 26. septembril 1982 toimunud Hesse maapäeva valimistel, kus SPD kandideeris FDP reetmise vastu Bonnis ("Verrat im Bonn") jäi FDP alla valimiskünnise, samamoodi kaotas partei kõik oma kohad 10. oktoobril toimunud Baieri maapäeva valimistel.
Helmut Schmidt loobus kantslerikandidaadi kohast, SPD uueks kandidaadiks sai endine justiitsminister Hans-Jochen Vogel. SPD-le tekitas ka raskusi roheliste esiletõus, kes eelmistel Liidupäeva valimistel ei olnud ühtegi kohta võitnud, kuid olid juba pääsenud mitmete liidumaade maapäevadesse.
Valimised[muuda | muuda lähteteksti]
Valimisõiguslikke kodanikke Lääne-Saksamaal oli kokku 44 088 935. Valimas käis 39 279 529 inimest ehk 89,09% valijaskonnast.
| Partei[2] | Valimisnimekirja hääled | % | Kohad | Ühemandaadilised hääled | % | Kohad | Kokku kohti | Võrreldes eelmisega | Lääne-Berliini delegaadid | |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei | SPD | 14 865 807 | 38.18 | 125 | 15 686 033 | 40.38 | 68 | 193 | -25 | 9 |
| Kristlik-Demokraatlik Liit | CDU | 14 857 680 | 38.15 | 55 | 15 943 460 | 41.04 | 136 | 191 | +17 | 11 |
| Kristlik-Sotsiaalne Liit | CSU | 4 140 865 | 10.63 | 9 | 4 318 800 | 11.12 | 44 | 53 | +1 | |
| Vaba Demokraatlik Partei | FDP | 2 706 942 | 6.95 | 34 | 1 087 918 | 2.80 | 0 | 34 | -19 | 1 |
| Rohelised | GRÜNE | 2 167 431 | 5.57 | 27 | 1 609 855 | 4.14 | 0 | 27 | +27 | 1 |
| Muud | 201 962 | 0.52 | 0 | 199 287 | 0.52 | 0 | 0 | |||
| Kokku kehtivaid sedeleid | 38 940 687 | 100 | 250 | 38 845 353 | 100 | 248 | 498 | +1 | 22 | |
| Kehtetuid sedeleid | 338 841 | 0.86 | 434 176 | 1.11 | ||||||
Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:
| Liidumaa | Kokku | CDU/CSU | SPD |
|---|---|---|---|
| Baden-Württemberg | 37 | 36 | 1 |
| Baieri | 45 | 44 | 1 |
| Bremen | 3 | 3 | |
| Hamburg | 7 | 7 | |
| Hessen | 22 | 17 | 5 |
| Alam-Saksi | 31 | 21 | 10 |
| Põhja-Rein-Vestfaal | 71 | 39 | 32 |
| Reinimaa-Pfalz | 16 | 11 | 5 |
| Saarimaa | 5 | 3 | 2 |
| Schleswig-Holstein | 11 | 9 | 2 |
| Kokku | 248 | 180 | 68 |
| Liidumaa | Kokku | SPD | CDU/CSU | FDP | Rohelised |
|---|---|---|---|---|---|
| Baden-Württemberg | 37 | 22 | 3 | 7 | 5 |
| Baieri | 44 | 25 | 9 | 6 | 4 |
| Bremen | 2 | 2 | |||
| Hamburg | 6 | 5 | 1 | ||
| Hessen | 26 | 15 | 4 | 4 | 3 |
| Alam-Saksi | 32 | 16 | 8 | 4 | 4 |
| Põhja-Rein-Vestfaal | 75 | 31 | 26 | 10 | 8 |
| Reinimaa-Pfalz | 15 | 7 | 5 | 2 | 1 |
| Saarimaa | 3 | 2 | 1 | ||
| Schleswig-Holstein | 10 | 7 | 1 | 1 | 1 |
| Kokku | 250 | 125 | 64 | 34 | 27 |
Valimiste tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
CDU-CSU esines vägagi hästi, absoluutenamusest jäi puudu vaid kuus kohta. Valimiste tulemusena jätkus Helmut Kohli juhitud CDU-CSU ja FDP koalitsioon. Rohelised pääsesid esimest korda parlamenti, lõpetades 22 aastat kestnud CDU-CSU, SPD ja FDP triopoli.
SPD kritiseeris Kohli tegevust ja palus föderaalsel konstitutsioonikohtul valimisteni viinud protsess kuulutada põhiseadusevastaseks. Kohus otsustas, et Kohl ei olnud põhiseadust rikkunud, kuid seadis sisse kindlad reeglid tulevikus selliste juhtumite puhuks.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "(No) Confidence Vote: the 1983 Prequel – DW – 07/22/2005". dw.com (inglise). Vaadatud 14. märtsil 2023.
- ↑ "Bundestag election 1983 - The Federal Returning Officer". www.bundeswahlleiter.de. Vaadatud 14. märtsil 2023.
- ↑ "Deutscher Bundestag seit 1949 - Wahl zum 10. Bundestag am 6.3.1983". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 14. märtsil 2023.
- ↑ "Bundestagswahl 1983 - Zweitstimmen und Sitze in den Bundesländern". www.election.de. Vaadatud 2. märtsil 2023.
- ↑ "DFR - BVerfGE 62, 1 - Bundestagsauflösung I". www.servat.unibe.ch. Vaadatud 14. märtsil 2023.