Łahojsk

Łahojsk
	[ lah'oisk ]
valgevene	Лагойск * / Łahojsk *transkriptsioon: Lagoisk
vene	Логойск (Łogojsk)
	Łahojski vapp
	Elanikke: 15 565 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 54° 12′ N, 27° 51′ E

Łahojsk (transkribeerituna Lagoisk, poola keeles Łohojsk, leedu keeles Lahoiskas) on linn Valgevenes Minski oblastis, Łahojski rajooni ja Łahojski külanõukogu halduskeskus.

Łahojskis on gümnaasium, kunstikool, spordikool ja kaks põhikooli. Linnas asuvad ka kultuurimaja ja kaks raamatukogu. Łahojskis on toiduainetetööstus ja seal töödeldakse puitu. Łahojski ümbruskonnas on kaks suusaspordikeskust.

Linnas asub koduloomuuseum. Łahojskis oli XI–XIII sajandil kasutusel linnamägi, varasemast ajast on linna territooriumil veel kaks linnust. Suurimaks vaatamisväärsuseks on aga XIX sajandi alguses rajatud Tyszkiewiczite suguvõsa lossikompleks koos selle juures asuva pargiga.

Ajalugu

Łahojskit mainitakse esimest korda aastal 1078 nime all Логоско, asulat nimetas oma teoses Kiievi suurvürst Vladimir Monomahh. Kuni XI sajandi lõpuni kuulus asula Polotski vürstiriiki. Aastal 1127 rüüstas Mstislav Suur Polotskit ründama minnes tee peal ka Łahojski. Aastast 1180 sai asula Łahojski vürstiriigi pealinnaks.

XIV sajandi algul liitus Łahojsk Leeduga. Aastal 1387 andis suurvürst Jogaila asula oma vennale Skirgailale, aga aastast 1392 kuulus see Vytautasele. Aastast 1413 kuulus Łahojsk Vilniuse vojevoodkonda. Kazimierz IV andis linna Czartoryskite suguvõsa valdusse. Linna varasema ajaloo lõpetas krimmitatarlaste rüüsteretk, mille käigus linn aastal 1505 maani maha põletati.

XVI sajandi algul hakkas Łahojsk kuuluma Tyszkiewiczite suguvõsale. Tyszkiewiczid valisid aleviks muudetud Łahojski oma residentsiks ja sellest sai samanimelise krahvkonna keskus. Aastal 1532 ehitati tatarlaste poolt maha põletatud linnuse asemele õigeusu kirik, selle juurde rajati aga klooster. Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas asula kuuluma Minski vojevoodkonda ja Minski maakonda. Alevi okupeerisid korduvalt (aastail 1519, 1535, 1654) Moskva väed.

Aastal 1609 ehitasid Tyszkiewiczid alevisse esimese katoliku kiriku, millest sai ka suguvõsa matmispaik. Aastal 1673 sai alev õiguse pidada kaks korda aastas laata turuplatsil iga nädal turgu.

Põhjasõja ajal põletasid alevi hõivanud rootslased aastal 1708 sealse lossi maha. Aastal 1752 ehitasid Tyszkiewiczid hävinud lossi asemele uue õigeusu kiriku, selle juurde aga katoliikliku kloostri. Aastal 1787 alustasid nad ka uue kivist katoliku kiriku rajamist, mis pühitseti sisse aastal 1793.

Poola jagamisel hakkas Łahojsk aastal 1793 kuuluma Venemaa Keisririigi koosseisu. Alev asus Minski kubermangus. Aastail 1814–1819 ehitasid Tyszkiewiczid alevisse uue lossi. Aastal 1837 hakkas Łahojskis tööle tikandeid tootev vabrik, samuti ka väike põllutööriistade vabrik koos selle juures asuva töökojaga. Konstanty Tyszkiewicz asutas alevisse ka panga. Aastal 1842 asutas ta Łahojskissse koduloomuuseumi, selle kollektsioonid panid aastal 1855 aluse Vilniuse ajaloomuuseumile. Aastast 1861 hakkas alevis tegutsema vaske töötlev vabrik. Aastast 1897 on teada, et alevis oli vesiveski, ka peeti seal kolm korda aastas laata.