Õhumass

Õhumass on ulatuslik ning horisontaalselt suhteliselt homogeensete füüsikaliste omadustega osa atmosfäärist.

Meteoroloogilisel kaardil käsitletakse õhumassi iseseisva üksusena, mille liikumist on võimalik päev-päevalt jälgida. Õhumassi omadused määravad kohaliku ilma iseärasused, näiteks õhutemperatuuri ja sademetehulga. Õhumassi pindala võib ulatuda miljonitesse ruutkilomeetritesse. Vertikaalselt võib õhumass ulatuda maksimaalselt troposfääri ülemise piirini, kuid ulatub enamasti vähem kui pooleni troposfääri vertikaalsest ulatusest. Õhumassi piiri teistsuguste omadustega õhumassiga nimetatakse frondiks.

Õhumasside omadused sõltuvad peamiselt tekkepiirkonnast. Madalatel laiuskraadidel tekivad sooja ning kõrgetel laiuskraadidel jahedama õhuga õhumassid. Ookeanide kohal tekkinud õhumassid kannavad enam niiskust ning tekitavad seega suuremal hulgal sademeid. Mandrite kohal tekkinud õhumassid on kuivemad. Pikk teekond mere kohal võib aga algselt kontinentaalse õhumassi muuta mereliseks ning vastupidi.

Eestis on valitsevaks läänekaartetuuled, mistõttu kujundavad meie ilma peamiselt Põhja-Atlandil tekkinud tsüklonid ehk niisked ja jahedad õhumassid. Ida poolt tulevad õhumassid toovad Eestisse suvel palava ja kuiva ning talvel krõbeda pakasega ilma.

Klassifitseerimine

Õhumasse eristatakse termodünaamilise ja geograafilise klassifikatsiooni alusel.

Termodünaamiline

• labiilne ehk ebastabiilne – tavaliselt niiske õhumass, mis on antitsükloni servaalal või mõne frondi läheduses, suvel maismaal, sügisel ja talvel avatud veekogude kohal. Väliseks tunnuseks konvektsioonipilved, hoogsajud, äike ja pagi
• stabiilne – tavaliselt külma aluspinna kohal, näiteks soe või väga kuiv õhk külma vee kohal. Väliseks tunnuseks kihtpilved ja udu.
• indiferentne ehk ükskõikne – kohaliku päritoluga, sel võib olla nii labiilse kui stabiilse õhumassi tunnuseid.

Geograafiline

Sageli eristatakse nelja tüüpi õhumasse:

• Ekvatoriaalne õhumass
• Troopiline õhumass
• Parasvöötme õhumass
• Polaarne (arktiline õhumass ja antarktiline õhumass).

Lisanduvalt jaotatakse peaaegu kõiki geograafilise jagunemisega õhumasse merelisteks ja mandrilisteks.

Õhumasside liikumise käigus uue aluspinna kohale need muutuvad ehk transformeeruvad, võttes osaliselt üle uusi omadusi.