Kromaatika

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib muusika mõistest, värviõpetuse mõiste kohta vaata artiklit kromaatilisus.

Kromaatika (kreeka keeles chrōmatikos, ‘värvitud’) on muusikas oktavipõhine helisüsteem, mis koosneb 12 pooltoonist. Kromaatika kontseptsioon pärineb Vana-Kreeka kromaatilise tetrakordi kontseptsioonist.

Meloodia ja harmoonia analüüsis kasutatakse ka mõistet kromatism, mille all mõistetakse diatoonilise helirea väliste altereeritud helide kasutamist.

Diatoonikat ja kromaatikat vastandati juba keskaja ja vararenessansi muusikateoorias, kasutades mõisteid musica recta ja musica ficta. Erinevalt hilisematest diatoonilistest süsteemidest, sisaldas musica recta lisaks seitsmele "muutmatule" helile A-st G-ni ka b-d.

Kromaatika tõeline õitseng saabus 16. sajandi teisel poolel itaalia madrigalides (Rore, Marenzio and Gesualdo), kus see muutus põhiliseks ekspressiivseks väljendusvahendiks.

Baroki ajal oli kromaatika tihedalt seotud afektideteooriaga.

18. sajandil, kui hakkas levima võrdtempereeritud häälestus, muutusid kromaatikal põhinevad intervallid võrdseteks diatoonikal põhinevatega ning võimalikuks muutus ka enharmonism.

Kromaatika õitseng kestis 19. sajandi lõpuni - 20. sajandi alguseni.

20. sajandi alguses arenes kromaatikast välja dodekafoonia.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]