Zahhar Prilepin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Zahhar Prilepin (2012)

Zahhar Prilepin (õieti Jevgeni Nikolajevitš Prilepin; vene keeles Захар Николаевич Прилепин; sündinud 7. juulil 1975 Rjazani oblastis Skopini rajoonis) on vene kirjanik, publitsist ja poliitik, Natsionaalbolševistliku Partei liige.[1]

Prilepin sündis õpetaja ja meditsiiniõe peres. Ta lõpetas Nižni Novgorodi riikliku ülikooli ja avaliku poliitika kooli. Töötas juhutöölise ja turvamehena, seejärel osales 1996 ja 1999 OMONi üksuse komandörina Tšetšeenia sõjas ja Dagestanis.[2]

Esimesed teosed avaldas ta 2003 ajalehes Den Literaturõ. Seejärel avaldas ta artikleid ja muid teoseid umbes 13 varjunime all paljudes väljaannetes, sealhulgas ajalehtedes Literaturnaja Gazeta, Limonka, Na Kraju, Generalnaja Linija ning ajakirjad Sever, Družba Narodov, Roman-gazeta, Novõi Mir, Snob, Russki Pioner" ja "Russkaja Žizn". Ta oli Nižni Novgorodi natsionaalbolševike ajalehe Narodnõi Nabljudatel peatoimetaja.

Prilepin toetas koalitsiooni "Teine Venemaa" ja osales 24. märtsil 2007 Nižni Novgorodis toimunud mittenõustujate marsi organiseerimises.

Samal aastal sai Prilepinist rahvuslik-demokraatliku liikumise Rahvas kaasasutaja. 23. ja 24. juunil 2007 toimus Moskvas selle asutamiskonverents. Liikumise kaasesimeesteks valiti Sergei Guljajev, Aleksei Navalnõi ja Prilepin. Edaspidi kerkis päevakorda "Rahva" ja "Teise Venemaa" ühinemine, mis aga ei teostunud.

10. märtsil 2010 hakati koguma allkirju üleskutsele "Putin peab lahkuma", millele on alla kirjutanud kümned tuhanded inimesed. Prilepin kirjutas sellele alla juba esimesel päeval, üldjärjekorras 17.-na. Selle kohta avaldati juba 16. märtsil intervjuu, milles ta rääkis: "Putin on süsteem ja muuta on tarvis kogu süsteemi. Vajalik on avatud poliitiline ruum. Eelkõige on tarvis maa välja tuua poliitilise hangumise olukorrast. Selleks on vajalikud vaba parlamenti ja arutelu ning sõltumatu ajakirjandus."[3]

2014. aasta Krimmi kriisi järel mõtestas Prilepin oma suhtumise Venemaa võimudesse ümber, kuulutades oktoobrikuus antud intervjuus, et on sõlminud võimuga vaherahu, sest ühel või teisel moel toimub Venemaal nii ehk naa just see, millest ta on üheksakümnendatest saadik kirjutanud.[4] Ühtlasi on ta toetanud aktiivselt Ida-Ukraina separatiste, organiseerides vahendite kogumist humanitaarabi saatmiseks tsiviilelanikele, ent ka võitlejate varustamiseks sõjamoonaga. 2015. aasta detsembrist on ta Donetski Rahvavabariigi juhi Oleksandr Zahhartšenko nõunik.[5]

2016. aasta sügisel oli Prilepin kutsutud esinema Krakówis toimuvale Conradi kirjandusfestivalile, mille üheks teemaks oli natsionalism kui kollektiivset kujutlusvõimet mõjutav tegur, kuid korraldajad tühistasid kutse pärast ukraina kirjanike avaldust, milles Prilepini osalemist võrreldi esinemiskutse saatmisega Anders Breivikile.[6]

Prilepin on abielus. Tal on 4 last.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Патологии" (romaan "Hälbiv", 2004)
  • "Санькя" (romaan, 2006)
  • "Грех» (romaan "Patt", 2007)
  • "Ботинки, полные горячей водкой" (jutukogu, 2008)
  • "Я пришёл из России" (essee "Ma tulin Venemaalt", 2008)
  • "Война" (jutustustekogumik "Sõda", 2008)
  • "Terra Tartarara. Это касается лично меня" (2009)
  • "Именины сердца. Разговоры с русской литературой" (kogumik intervjuudest kirjanike ja luuletajatega, 2009)
  • "Революция" (jutustustekogumik "Revolutsioon", 2009)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Захар Прилепин - Поколение Р. www.zaharprilepin.ru. Vaadatud 27.12.2016.
  2. Захар Прилепин
  3. "Путин должен уйти?" Собеседник, 16. märts 2010.
  4. Захар Прилепин: «В России происходит то, о чем я мечтаю с 90-х». portal-kultura.ru. Vaadatud 27.12.2016.
  5. Захар Прилепин представил в Донецке книгу о событиях в Донбассе. НТВ.
  6. Conradi festivali korraldajate avaldus Zahhar Prilepini kohta. 14.09.2016. Vaadatud 27.12.2016.