Vääramatu jõud
Vääramatu jõud (prantsuse keeles force majeure [/ˌfɔːrs mɑːˈʒɜːr, -məˈʒɜːr/]; ladina keeles vis maior) on ettearvamatu asjaolu, mis ei sõltu kokkulepet sõlmivate poolte tahtest, mida ei saanud pooled mõjutada ega ära hoida ja mis ei võimalda täita kokkuleppejärgseid kohustusi.[1] Mõistet kasutatakse lepinguliste suhete, lepinguväliste kohustuste tekkimisel ja ka eellepingute puhul.[2] Tsiviilõiguslikes tehingutes on vääramatu jõud asjaolu, mis vabastab võlgniku lepingujärgsest kohustuse rikkumisest. Õigusliku tagajärjena on rikkumine sel juhul vabandatav.[1] Kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas.[3]
Vääramatu jõu mõiste Eesti õiguses vastab sisult vääramatu jõu mõistele rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiibis (PICC art-s 7.1.1.), Euroopa lepinguõiguse printsiibis (PECL art-s 8. 108) ja ÜRO konventsioonis kaupade rahvusvaheliste müügilepingute kohta (CISG-i art-s 79). Vääramatu jõu definitsiooniga on hõlmatud üldises õiguses (common law) tehingualuse äralangemise ja täitmise võimatuse doktriinid ning Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemides force majeure ning täitmise võimatuse doktriinid. Definitsioonid kahes õigussüsteemis ei ole täies ulatuses identsed. Võlaõigusseaduses kasutatud vääramatu jõu mõiste on üldtuntud rahvusvahelises kaubandusõiguses kui force majeure’i klausel.[4]
Vääramatuks jõuks peetakse loodusjõude, mida ei saa ette näha (üleujutused, maavärinad, orkaanid jms), sõjaolukordi, ootamatut karantiini, tööseisakuid, boikotte, streike, seaduslikke ja ebaseaduslikke keelde jms.[5]
Vääramatu jõu teooriad
[muuda | muuda lähteteksti]Ajapikku on kujunenud vääramatu jõu käsitlemise teooriad, mis on aegade jooksul toimunud arengu tulemusel üksteisele lähenenud.[6] Esineb ka eriarvamus vääramatu jõu käsitlemisel.
Subjektiivne vääramatu jõu teooria
[muuda | muuda lähteteksti]Subjektiivne vääramatu jõu teooria aktsepteerib, et mingi vastutus võlgnikul siiski säilib ja teatud asjaolude esinemise riski peab võlgnik kandma isegi siis, kui need asjaolud on tekkinud temast sõltumatutel põhjustel.
Näited:
- käendaja kannab tulenevalt käenduslepingu olemusest ja eesmärgist riski, et võlgnik muutub maksejõuetuks;
- rentnik kannab saagi ikaldumise riski;
- kaupmees ostjate tarbimisharjumuste või maitse-eelistuste muutumise riski.[6]
Objektiivne vääramatu jõu teooria
[muuda | muuda lähteteksti]Objektiivse vääramatu jõu teooria järgi peetakse põhjendatuks vabastada võlgnik vastutusest, kui kohustuse täitmine on muutunud liiga koormavaks, piirates võimatust kõikide jaoks võimatusega konkreetse isiku jaoks, kui seda õigustavad konkreetset võlasuhet iseloomustavad asjaolud.[6]
Vääramatu jõu defineerimine lepingutes
[muuda | muuda lähteteksti]Vääramatu jõuga on tegemist siis, kui lepingupoole kohustuse täitmine on (vähemalt ajutiselt) muutunud võimatuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 näol ei ole tegemist imperatiivse sättega, pooled võivad kokku leppida, mida mõista vääramatu jõuna konkreetses lepingus, see definitsioon võib erineda VÕS §-s 103 sätestatust. Pooled võivad lepingus muuta ka näiteks seda, kes peab kandma täitmise võimatuse riski ning seda nii ühe konkreetse asjaolu suhtes kui ka üldiselt.[7]
Kindlustuslepingutes fikseeritakse vääramatu jõu mõiste võimalikult konkreetselt, et töötada välja kindlustusandja ja kindlustusvõtja konsolideeritud positsioonid. See on vajalik, et välistada olukorrad, kus kindlustuslepingu alusel ootab kahju kandnud pool kindlustuselt kahju hüvitamist, kuid kindlustus ei pea olukorda vääramatuks jõuks, mille tõttu kahju hüvitamist ei toimu.[8]
Vääramatu jõu mõiste kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) kehtimise ajal mõisteti vääramatu jõu all eelkõige inimtahtele allumatuid loodusjõude, tänapäeval võlaõigusseaduses sisalduv definitsioon lubab vääramatu jõuna käsitleda ka mitmeid muid asjaolusid või sündmusi.
VÕS § 103 lõike 1 kohaselt vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui rikkumine on vabandatav. VÕS § 103 lõike 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav siis, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Võlaõigusseaduses on vääramatu jõu tähendus ning kasutusala laiem kui tsiviilkoodeksis. Tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaande järgi mõistetakse vääramatu jõu all tavaliselt loodusnähtuste purustavat toimet ning seda iseloomustab objektiivne vältimatus. Vääramatu jõud on sündmus, mida ei ole võimalik ette näha ega ära hoida. Samas rõhutatakse, et vääramatut jõudu tuleks käsitleda suhtelise mõistena: asjaolu muutub vääramatuks jõuks mitte temale omaste sisemiste omaduste tõttu vaid sõltuvalt mitmete konkreetsete asjaolude ja tingimuste kokkusattumisest. See, mis ühes kohas on kergesti kõrvaldatav, võib teises kohas muutuda vältimatuks.
TsK kasutas vääramatu jõu mõistet üksnes kahel juhul, kus võlgniku suhtes kohaldati kõrgendatud vastutust.
- TsK § 425 lg 2 – kõrgendatud vastutus hoiuleantud asja mittesäilimise korral.
- TsK § 458 – suurema ohu allika valdajad on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel.
Tulenevalt TsK sätetest tuletas Riigikohus, et vääramatu jõu kriteeriumid on järgmised:
- Sündmus peab olema erakordne.
- Sündmus peab olema antud asjaolude juures objektiivselt vääramatu.
- Sündmus peab olema väljaspool võlgniku mõjupiirkonda.
Juhtudel, kus TsK järgi tuli võlgnikul vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta on olnud piisavalt hoolas ja tema süü puudub, peab võlgnik praegu VÕS järgi näitama, et tema lepingu rikkumise tingis vääramatu jõud.
Võlaõigusseaduse järgi peab vääramatule jõule tuginev isik tõendama, et see asjaolu vastab järgmistele tunnustele:
- Asjaolu asub väljaspool võlgniku mõjusfääri (võlgnik ei saanud seda mõjutada).
- Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud võlgnikult oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks.
- Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saa võlgnikult oodata, et ta seda asjaolu väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.[9]
Riigikohtu seisukoht
[muuda | muuda lähteteksti]RKTKo 3-2-1-111-03 p 11
Vääramatu jõuna saab käsitleda erakordset ja asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei sõltu sellest, kas kostja teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte.[5]
RKTKo 3-2-1-2-04 p 12
VÕS § 103 lg 1 kehtib üldiselt nii lepingutest kui ka lepinguvälistest võlasuhetest tulenevate kohustuste rikkumise puhul, muuhulgas ka eellepingust tulenevate kohustuste rikkumise kohta.[2]
RKTKo 3-2-1-138-01
Töölepingu järgi kohustus töövõtja tegema karjääris lõhketöid. Tööandja saatis töötaja läheneva äikese eel lagedale platoole lõhkamist valvama, kust viimane oma töökohustuste tõttu ei võinud lahkuda ega saanud peavarju otsida. Tööandja süü seisneb selles, et ta ei näinud ette lahtises karjääris teostatavate lõhketööde ohtlikkust äikese ajal, kuigi võis ja pidi seda ette nägema (nt ilmateade, tormihoiatus annab indikatsiooni lähenevast ohust). Vääramatu jõud on erakorraline ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatu sündmus. Välgulöögid äikesevihma ajal ei ole erakorralised, nende esinemist on võimalik ette näha, ja äikese hävitavat toimet on võimalik vältida või kahjustava toime tõenäosust miinimumini viia, näiteks lükates edasi tööd, mille ajal töötaja satub äikesevihma ohtlikku tsooni.[5]
Vääramatu jõu tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]VÕS § 103 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu, siis ta rikkumise eest ei vastuta. Defineerimaks mõistet "ei vastuta" tuleb vaadata, missuguste võlaõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamine on vääramatu jõu korral välistatud (VÕS § 101). VÕS §-st 105 sätestab, et võlausaldajal säilib, sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda. Kui võlgnik ja võlausaldaja tegutsevad majandus- või kutsetegevuses, võib võlausaldaja nõuda ka viivist sellest sõltumata, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Vääramatu jõu korral jäävad võlausaldajale alles kõik muud õiguskaitsevahendid peale õiguse nõuda kahju hüvitamist või leppetrahvi (teatud juhtudel ka viivist) ning seega tähendab väljend "võlgnik ei vastuta oma kohustuse rikkumise eest" eelkõige kahju hüvitamise nõude välistamist.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Võlaõigusseadus § 103 lg 2- RT I, 22.03.2018, 4
- ↑ 2,0 2,1 P. Varul jt (2006). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura. Lk 484.
- ↑ Võlaõigusseadus § 103 lg 3- RT I, 22.03.2018, 4
- ↑ I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve (2004). Võlaõiguse üldosa I. Tallinn: Juura. Lk 195.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 5,0 5,1 5,2 I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. (2004). Võlaõiguse üldosa I. Tallinn: Juura. Lk 196.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 6,0 6,1 6,2 I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. (2004). Võlaõiguse üldosa I. Tallinn: Juura. Lk 182.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 7,0 7,1 K. Sein. Mis on vääramatu jõud? – Juridica 2004/8. lk 518-519
- ↑ А.П. Архипов, С.Б. Богоявленский, Ю.В. Дюжев и др. Основы страховой деятельности: Учебник / Отв. ред. проф. Т.А. Федорова. — Москва: БЕК, 1999. — С. 679. — 757 с. — ISBN 5-85639-261-2.
- ↑ K. Sein. Mis on vääramatu jõud? – Juridica 2004/8. lk 512-514