Lepinguvälised võlasuhted

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lepinguväliste võlasuhete puhul on tegemist võlaõiguse eriosa instituudiga, mis reguleerib neid võlasuhteid, mis ei teki lepingu alusel. Lepinguväliste võlasuhetega seotud sätted leiduvad võlaõigusseaduse (VÕS)[1] 10. osas.

Tasu avalik lubamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tasu avaliku lubamise (TAL) (VÕS 49. ptk) instituudi eesmärgiks on võimaldada isikul teha avalikkusele tehinguline tahteavaldus ning võtta kohustusi isiku ees, kes tahteavalduses nimetatud teo teeb. Seega tekib antud võlasuhe tasu avalikult lubanud isiku ja tasutada lubatud teo teinud isiku vahel. See kehtib ka juhul, kui tasu lubatakse kolmanda isiku soodustamiseks või avalikes huvides. Õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks peab tasulubadus sisaldama lubatud tasu ning tegu, mille tegemise eest tasu lubatakse. TAL tehinguga ei ole tegemist, kui tasu lubatakse mitmele isikule, aga tehingus on määratletud isikute ring, kellele tasu lubatakse (küll aga on lubatud üldine piiritlemine, nt üliõpilased). TAL võlasuhte sisuks on tasu maksmise kohustus (VÕS § 1005), mille rikkumise korral kohalduvad VÕS üldosa sätted (VÕS § 100 jj). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) [2] § 67 lg 2 mõttes on TAL näol tegemist ühepoolse tehinguga. TAL-is sisalduva tahteavalduse näol on tegemist avalikkusele suunatud tahteavaldusega (TsÜS § 75 lg 2), mis on samas konkreetsele isikule suunamata (VÕS § 69 lg 1). NB!: erista ettepanekust teha oferte (VÕS § 16 lg 3). Tahteavalduse kehtima hakkamiseks piisab, kui avalikkusel tekib mõistlik võimalus tasulubadusest teada saada, st seda ei pea nt kellelegi isiklikult kätte toimetama. Tasu maksmise kohustuse tekkimiseks peab keegi olema teinud vastava teo (VÕS § 1005).[3] Kui soovitava teo tegemiseks ei ole vaja isiklikku pingutust, st tegu on nt meelelahutusliku iseloomuga, ei loeta sellise teo eest tasu avalikku lubamist üldjuhul TAL tehinguks (vt VÕS § 4 lg 1).

Tasulubaduse tagasivõtmise ja muutmise õigus on tasu lubanud isikul tulenevalt VÕS § 1006 lg-st 1. Peamiseks tingimuseks on, et seda tuleb teha enne tasustada lubatud teo tegemist ning samal viisil kui oli tasu lubatud (nt kui tasulubadus avaldati televisioonis, tuleb ka tagasivõtmine või muutmine teha televisiooni vahendusel). Põhjusel, et tasu lubanud isik ei ole tehtud teoga rahul, ei saa tasulubadust tagasi võtta. Kui tasulubadus võetakse tagasi, tekib vastavalt VÕS § 1006 lg-le 3 heauskselt tasulubadusele tuginedes kulutusi teinud isikul kulutuste hüvitamise nõue (seda ka tasulubaduse muutmise korral). VÕS § 1006 lg-st 3 tuleneb ka tasu lubanud isiku võimalus vabaneda heauskselt kulutusi teinud isiku kulutuse hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et nimetatud isik ei oleks saanudki tegu teha (nt objektiivselt on võimatu leida langevarjuhüppe ajal sõrmest kukkunud sõrmust).

Konkurss[muuda | muuda lähteteksti]

TAL eriliik, mis on reguleeritud VÕS §-des 1009-1013. Konkursiavaldus kujutab endas üldsusele tasu lubamist teatud teo parima tegemise või pakkumise (nt pakkumine asuda lepingueelsetesse läbirääkimistesse) eest. Soovitud pakkumus võib olla ka tegu, mis ei too endaga kaasa lepingu sõlmimist. Sellest tulenevalt ei teki konkursi korraldaja ja selles osaleja vahel alati lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhet (VÕS § 14) ning konkursi lõpuleviimine ei too endaga kaasa lepingulist võlasuhet. Konkursiavaldusega ei ole tegemist juhul, kui see on suunatud kindlaks määratud isikute ringi kuuluvatele isikutele. Konkursimenetluse olemusest tulenevalt ei piisa tasunõude tekkimiseks üksnes tasulubadusest ja teo tegemisest (nagu seda näeb ette TAl tehing, vt VÕS § 1005), vaid vaja on ka konkursi korraldaja otsustust võitja kohta ja tulemuste teatavaks tegemist. Juhul kui konkursi esemeks on lepingupakkumuste saamine (VÕS § 16 lg 3), rakendatakse ka enampakkumise teel sõlmitava lepingu regulatsiooni (vt VÕS § 10). Võitja väljavalimine korraldaja poolt on sel juhul käsitletav kui nõustumus ehk aktsept (vt VÕS § 20 lg 1). VÕS § 1009 lg-st 2 tuleneb konkursi korraldaja õigus muuta konkursitingimusi, kui ta on selle konkrusitingimustes ette näinud ning see tehakse teatavaks samal viisil, kui konkurss või selle tingimused (nt kui konkurss kuulutati välja ajalehes, tuleb ka loobumine/tingimuste muutmine ajalehe kaudu teatavaks teha). VÕS § 1009 lg 3 kohaselt hüvitab korraldaja loobumise või tingimuste muutmise korral osalejate heauskselt tehtud mõistlikud kulutused. Kulutuste hüvitamise nõue on piiratud konkursiavalduses lubatud tasu suurusega.

VÕS § 1012 lg 1 eristab korraldaja kahte otsustust: 1) kas tegu või selle pakkumine vastab konkursi tingimustele ja 2) missugune tegu või pakkumine on parim. Neid otsuseid võib teha konkursi korraldaja ise, kuid ta võib selleks volitada ka teisi isikuid (esindajad). Otsuse tegemist põhjendama ei pea - st viisi, mil võitja välja valiti. Konkursile mittelubamise ning parima teo või pakkumise väljavalimise otsus ei ole vaidlustatav (VÕS § 1012 lg 2) - konkursi korraldaja otsus kehtib sõltumata asjaolust, kas ta järgis konkursi tingimusi või ei. Kohustuste rikkumise korral peab konkursi korraldaja hüvitama kahju, mis osalejatel seoses rikkumisega tekkis (vt VÕS §-d 100, 101, 103, 105). Konkursi korraldaja võib vabaneda vastutusest vääramatu jõu korral (VÕS § 103) või kui vastutuse piirang on konkursiavalduses ette nähtud (nt tahtliku rikkumise korral). Kahju hüvitamise korral kohaldatakse VÕS-i üldosa sätteid (7. ptk).

Asja ettenäitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Asja ettenäitamise instituudi eesmärgiks on võimaldada isikul nõuda teise isiku valduses oleva vallasasja ülevaatamise lepinguvälist võimaldamist juhul, kui see on vajalik õigussuhete selgitamiseks. AEN sätted kehtivad VÕS § 1015 sätestatud erisustega ka dokumentide ettenäitamise suhtes. Asja või dokumendi ettenäitamist kohtuväliselt tulemuseta nõudnud, kuid selleks õigustatud isik võib AEN maksma panemiseks esitada hagi kohtusse. [4]

Käsundita asjaajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Käsundita asjaajamise (KAA) (VÕS §-d 1018-1026) puhul on tegemist olukorraga, kus üks isik (asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks tema soodustamise eesmärgil, ilma, et ta oleks selleks kohustatud. KAA institutsioon pärineb Rooma õigusest, kus tekkis vajadus äraolija vara kaitseks nii kiiret reageerimist nõudvates olukordades kui ka olukordades, kus muud õigusinstitutsioonid jäid liialt kitsaks. Selle institutsiooni eesmärk on ajendada isikuid üksteist aitama, olemata selleks kohustatud, andes neile võimaluse nõuda soodustatult kantud kulutuste ja kahju hüvitamist (teatud olukorras ka tasu maksmist). Teiselt poolt kaitseb KAA instituut soodustatud isikut juhtudel, kus ta ei soovi kõrvalist abi. Nimelt tuleneb VÕS § 1024 lg-st 4, et pahauskse asjaajaja kantud kulud ja tekkida võiv kahju on tema enda kanda ning et VÕS § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 kohaselt peab ta kõrvaldama asjaajamise tagajärjed ja hüvitama soodustatule tekitatud kahju. KAA mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma.[1] Asjaks KAA mõttes on huvi selle kõige laiemas mõttes, seega kujutab asjaajamine endast teise isiku huvides tegutsemist. KAA puhul eristatakse kahte liiki - ehtne ja mitteehtne. Tulenevalt KAA olemusest täiendada õiguskorras esinevaid lünki, tuleb arvestada erisätetega, mis võivaldavad kulutuste hüvitamist olukorras, kus kulutuste tegemine on oma olemuselt käsitletav asjaajamisena.

Ehtne KAA (VÕS §-d 1018-1025) tähendab, et üks isik soodustab teist, teades, et tegemist on teise isiku asjaga ja tal on soov teist isikut soodustada. See jaguneb veel omakorda kaheks: õigustatud ja õigustamata KAA. Õigustatud KAA-ga on tegemist, kui esinevad kõik VÕS §-s 1018 toodud eeldused. VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eelduste puudumisel on tegemist õigustamatu KAA-ga VÕS § 1024 mõttes (muud VÕS § 1018 eeldused peavad esinema). Õigustamatu KAA võib olla kas heauskne ehk asjaajaja ei tea, ega ei peagi teadma, et puuduvad VÕS § 1018 lg 1 p 1-3 eeldused, või pahauskne ehk tegemist on teise isiku soodustamisega VÕS § 1018 lg 2 mõttes. Mõlemal juhul kohaldub aga VÕS § 1019, millest tuleneb, et kui asjaajaja ei tea, kes on soodustatud või kui ta peab selleks ekslikult vale isikut, tulenevat asjaajamisest õigused ja kohustused tegelikult soodustatule.

Mitteehtsa KAA-ga (VÕS § 1026) on tegemist siis, kui üks isik ajab teise isiku asju, kuid tal puudub soodustamise tahtlus, st ta tegutseb enda huvides. Ka siin eristatakse kahte liiki: teise isiku asja ekslik ajamine enda huvides (VÕS § 1026 lg 1) ja teise isiku asja lubamatu ajamine enda huvides (VÕS § 1026 lg 2). Eesti õiguskorras lahendatakse taolised olukorrad enamasti alusetu rikastumise sätete alusel.

KAA võlasuhte subjektid saavad olla nii füüsilised kui ka juriidilise isikud. Kui käsundita asjaajajaks on aga avaliku võimu kandja, kes realiseerib oma avalik-õiguslikku pädevust, ei tulene nõuded mitte KAA sätetest, vaid avalikust õigusest (nt liiklusseadusest). VÕS § 1022 lg-st 5 tuleneb, et ka piiratud teovõimega isik võib olla käsundita asjaajajaks, kuid tekitatud kahju eest vastutab ta deliktiõiguse sätete alusel. Seadusest tulenevalt võib üks isik sõlmida lepinguid kolmandate isikutega, soodustamaks teist isikut (nt tööandja oma töötajal puhastada ära teisele isikule kuuluv kõnnitee). KAA võlasuhet ei teki tehingust või lepingust tulenevat kohustust täitva kolmanda isiku ja soodustatu vahel, sest sellisel juhul on olemas õiguslik alus. Samuti ei teki KAA-d juhul, kui juriidilise isiku juhtorgani liige teeb midagi teise isiku soodutamiseks (TsÜS § 31 lg 5).[5]

Alusetu rikastumine[muuda | muuda lähteteksti]

Alusetu rikastumise (AR) õiguse juured ulatuvad tagasi Rooma õiguse aega (3. saj. e.m.a). Selle üldeesmärk on täiendada lepinguõigust, käsundita asjaajamise õigust ning deliktiõigust, see tähendab tagada isikute vahel varakuste väärtuste õiglane ümberjagamine juhtudel, kus muud instituudid seda ei võimalda. Kõige üldisemalt öeldes on AR tegemist siis, kui üks isik saab varalist kasu, mis õiguse järgi peaks kuuluma teisele isikule. Isikul, kelle arvel alusetult rikastuti, on õigus nõuda, et alusetult rikastunud isik annaks talle välja AR teel saadu või hüvitaks saadu väärtuse. „Saaduks“ võib olla omand, valdus, mingi nõue, kinnisraamatu kandest nähtuv õiguslik seisund, kohustusest vabanemine, kulutuste kokkuhoidmine, kasu saamine teise isiku arvel, maa või ehitise erastamisõigus jne.[6]

Soorituskondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Soorituskondiktsiooni (SK) põhisisuks on soorituse alusel üleantud eseme tagastamine või selle väärtuse hüvitamine soorituse tegijale. Üldised eelduset tulenevad VÕS § 1028 lg 1. Eraõiguslikust sooritusest tuleb eristada avalik-õiguslikku sooritust, mida tehkse eelkõige mini haldusakti või halduslepingu täitmiseks. Soorituskondiktsioon on kohaldatav juhul, kui üks isik on andnud teisele isikule midagi (varaliselt väärtuslikku) üle või teeb midagi teise isiku kasuks, olles eksiarvamusel, et ta on selleks kohustatud. SK võlasuhte poolteks on üldjuhul isik, kes tegi soorituse ja isik, kellele sooritus tehti. Sooritus tähendab teise isiku vara tahtlikku ja eesmärgipärast suurendamist. Juhul kui üks isik nõuab teiselt isikult midagi SK sätete alusel ning teine isik leiab, et see nõue on põhjendamatu võib ta keelduda väidetavast alusetust sooritusest tuleneva nõude täitmisest. SK-st tuleneva nõude puudumine võib olla tuvastushagi esemeks.[7]

Mittesoorituskondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks rikastumisele alusetu soorituse kaudu võib üks isik rikastuda alusetult teise isiku arvel muul viisil. Seadusandja on osa neist juhtumitest välja valinud ning sätestanud oma olemuselt väga erinevad väljaandmis- ja hüvitisnõuded VÕS § 1036 ja 52. ptk kolmandas ja neljandas jaos. Hõlpsama käsitluse huvides nimetatakse kõiki muid alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid, mis ei ole soorituskondiktsioon mittesoorituskondiktsiooniks (MSK). [8]

Rikkumiskondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS § 1037 lg 1 reguleerib hüvitisenõuet, mis tuleneb teise isiku õiguste rikkumisest ja selle tõttu alusetust rikastumisest. See sätestab et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.[9]

Regressikondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS § 1041 reguleerib regressikondiktsiooni, see sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi.[10]

Kulutuste kondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS § 1042 lg 1 esimene lause sätestab, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata Tegemist on kulutuste kondiktsiooniga.[11]

Mitteõigustatud isiku käsutusest tulenev kondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS § 1037 lg 2 sätestab erijuhtumi: kui õigustatud isiku omandi või muu õiguse rikkumine seisneb selle käsutamises rikkuja poolt, võib õigustatud isik käsutustehingu kehtetuse korral nõuda rikkujalt saadu hariliku väärtuse hüvitamist juhul, kui ta kiidab käsutustehingu vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lõikes 2 sätestatule heaks.[9] Käsutuse all mõeldakse eseme juriidilist staatust määravat tehingut (võõrandamine, koormamine piiratud asjaõigusega).

Mitteõigustatud isiku tasuta käsutusest tulenev kondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS § 1040 sätestab, et eseme tasuta käsutamisel selleks õigustamata isiku poolt peab käsutuse alusel esemele õiguse saanud isik saadu õigustatud isikule välja andma, isegi kui käsutus on kehtiv. Tasuta käsutuse teel saadud asi tuleb VÕS § 1040 alusel esialgsele omanikule tagasi anda[12], see tähendab, et õigustamata isik peab tegema käsutuse. Vaidluse korral saab esitada hagi kohtusse ja nõuda tahteavalduse asendamist kohtulahendiga. See nõue täiendab asjaõiguslikku väljaandmisnõuet.[13]

Õigustatud isiku tasuta käsutusest tulenev kondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS § 1036 sätestab, et Kui saaja annab saadu tasuta üle kolmandale isikule ja saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, peab kolmas isik saadu välja andma.[14] VÕS § 1036 kohaldatakse juhul, kui soorituse saajalt ei ole vaatamata soorituskondiktsiooni eelduste esinemisele võimalik midagi nõuda.[15] Nii nagu VÕS § 1040 puhul on nõue ka VÕS § 1036 puhul suunatud eseme väljaandmisele, seega täiendab ta asjaõiguslikku väljaandmisnõuet. Antud paragrahvi sõnastusest võib järeldada, et eseme väljaandmise nõuet ei ole isiku vastu, kellele tasuta käsutuse alusel eseme saanud isik sama eseme tasuta edasi võõrandab. [16]

Vastuvõtmiseks õigust mitteomavale isikule kohustuse täitmisest tulenev kondiktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS § 1037 lg 4 puudutab eelkõige juhtumeid, kus isik teeb soorituse oma võlausaldajale, teadmata, et nõue on loovutatud (teeb soorituse valele inimesele). Võlgnik on sellisel juhul täitnud kohustuse õigele isikule ning kohustus on lõppenud, kuigi uus võlausaldaja ei ole midagi saanud. Nõude loovutanud ja võlgnikult alusetu soorituse saanud isik peab andma saadu välja nõude saanud isikule.[17]

Delikti üldkoosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Võlaõigusseaduse 53. ptk-st leiab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni ehk deliktõiguse sätted. Deliktiõiguse eesmärgiks on tekkinud kahju heastamine ja sarnaste juhtumite välistamine tulevikus. Ilma deliktiõiguse regulatsioonita oleks üsna tõenäoline, et ühiskondlikes suhetes kohaldataks taliooni printsiipi. Seaduses on sätestatud kolm põhilist liiki: delikti üldkoosseis (DÜK), riski- (RV) ja tootjavastutus (TV). Kusjuures RV ja TV sätteid kohaldatakse üksnes kolme kindla õigushüve kahjustamise juhtudel: elu, tervis ja asi. Tekitatud kahju eest väljamõistetava hüvitise suurus on reguleeritud VÕS üldosa sätetega.

Deliktiõiguse subjektideks on kannatanu ning kahju tekitanud isik. Tulenevalt TsÜS § 7 lg 1 ja § 26 lg 1 alusel peab tegemist olema õigusvõimeliste isikutega. Füüsiline isik peab VÕS § 1052 kohaselt olema ka deliktivõimeline, st peab mõistma oma tegude tähendust ja suutma neid juhtida. Deliktivõimetus välistab kahju tekitaja süü, kuid mitte teo õigusvastasuse.

Delikti üldkoosseis (VÕS § 1043 – 1055) reguleerib kahju süülisest põhjustamisest tekkivat vastutust. Nende sätete alusel vastutab üldjuhul isik, kes pani toime selle teo, mis kahju tekitas. Erandkorras võib üks isik vastutada ka teise isiku delikti eest (vt nt TsÜS § 31 lg 5). Esmalt tuleb teha kindlaks, kas ühe isiku tegu on põhjustanud teisele kahju. Põhjusliku seose juures tuleb kontrollida nii vastutust tekitavat kui ka vastutust täitvat kausaalsust, st see on kahetasandiline.[18] Viimasena tuleb kontrollida teo õigusvastasust ja isiku süüd. DÜK sätetes on kombineeritud ka kaks teooriat: tagajärje (VÕS § 1045 lg 1 p 1-5) ja teo (VÕS § 1045 lg 6-8) õigusvastasuse teooriad.[19]

Riskivastutus[muuda | muuda lähteteksti]

Riskivastutus (VÕS § 1056 – 1060) reguleerib kahju põhjustaja süüst sõltumatut ehk suurema ohu allika (SOA) valitseja vastutust. Üldiselt on riskivastutuse sisuks olukord, kus isikul lubatakse saada kasu mingisuguse ohtliku asja omamisest. Ühiskonna poolt on sellise olukorra loomiseks kehtestatud vastutus raskematel tingimustel. VÕS § 1056 lg-st 2 tuleneb, et asja loetakse SOA-ks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete/vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse korral tekkida suur kahju või tekib see kahju sageli (nt auto või koer[20]). RV sätete kohaldamiseks ei ole vajalik tuvastada SOA valitseja tegu kui kahju põhjust, piisab kui realiseerub SOA-le iseloomulik oht.[21] RV sätted on kohaldatavad ka siis, kui üks SOA valitseja põhjustab kahju teisele SOA valitsejale. Sellisel juhul ei ole kahju hüvitamise kohustuse eelduseks süü, ning kui kahju tekitamine on olnud samaaegne, võidakse VÕS § 139 järgi väljamõistetava varalise ning VÕS § 134 lg-te 2 ja 5 järgi mittevaralise kahju hüvitist vähendada.[22]

Tootjavastutus[muuda | muuda lähteteksti]

Tootjavastutust (TV) reguleerib VÕS 53. ptk, mis põhineb Euroopa Liidu Nõukogu 25. juuli 1985. a direktiivil nr 85/374. Tootja vastutuse eelduseks on tootja või tootjaga võrdsustatud isiku (vt VÕS § 1062) poolt puudustega toote turule laskmine, mis põhjustab toote tarbija või tarbimisega kokkupuutuvale isikule surma, kehavigastuse või tervisekahjustuse.[23] Tarbijavastutus kaitseb toodet tarbivaid või toote tarbimisega kokku puutuvaid isikuid puudustega toote poolt põhjustatud kahju eest tõhusamalt kui deliktiline üldvastutus. Kahju hüvitamist võib TV sätete alusel nõuda ka isik, kes ei ole ise toodet ostnud, kuid kes toodet kasutab. TV sätete alusel saab nõuda kahju hüvitamist ka isik, kes ise toodet ei kasuta, kuid kes saab tootelt kahjulikke mõjutusi. Vaieldav on see, kas TV sätteid saab kohaldada ka neile isikutele, kes puutuvad puudustega tootega kokku selle müümisel, sest tulenevalt VÕS § 1061 järgi peab kannatanu olema asja kasutanud peamiselt väljaspool majandus- ja kutsetegevust[24]. Ka tekib TV ainult juhul, kui kahju suurus ületab 500 € piiri (VÕS § 1061 lg 1 p 3).[25]

Vastutus teise isiku tekitatud kahju korral[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS §-d 1053 ja 1054 reguleerivad vastutust teise isiku õigusvastaselt tekitatud kahju eest. Seadus näeb ette 4 võimalust: vastutus alla 14-aasta vanuse lapse eest (VÕS § 1053 lg 1), 14-18 aasta vanuse lapse eest (VÕS § 1053 lg 2), vastutus vaimse puude tõttu eestkoste alla antud deliktivõimetu isiku eest (VÕS § 1053 lg 5) ja teise isiku teenust kasutava isiku vastutus teenuse osutaja eest (VÕS § 1054 lg 1). Tegemist on süüta vastutusega, v.a vastutav isik ei tõenda, et ta on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et hoida ära kahju tekkimist (VÕS § 1053 lg 2 ja 5).[26]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Võlaõigusseadus[1]
  2. Tsiivilseadustiku üldosa seadus[2]
  3. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010, lk 238 ja 240.
  4. Tambet Tampuu (2012). Lepinguvälised Võlasuhted. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 36. 
  5. Tambet Tampuu (2017). Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 45-81. 
  6. Tambet Tampuu (2012). Lepinguvälised Võlasuhted. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 73. 
  7. Tambet Tampuu (2012). Lepinguvälised Võlasuhted. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 77;78. 
  8. Tambet Tampuu (2012). Lepinguvälised Võlasuhted. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 94. 
  9. 9,0 9,1 "Võlaõigusseadus §1037". Riigi Teataja. Kasutatud 18.04.2018.
  10. "Võlaõigusseadus". Riigi Teataja. Kasutatud 18.04.2018.
  11. "Võlaõigusseadus §1042". Riigi Teataja. Kasutatud 18.04.2018.
  12. "Võlaõigusseadus §1040". Riigi Teataja. Kasutatud 18.04.2018.
  13. Tambet Tampuu (2012). Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 112, 113. 
  14. "Võlaõigusseadus §1036". Riigi Teataja. Kasutatud 18.04.2018.
  15. RKTKo 3-2-1-136-05 20.12.2005 p30
  16. Tambet Tampuu (2012). Lepinguvälised võlasuhted. Tallin: Kirjastus Juura. Lk 114. 
  17. Tambet Tampuu (2012). Lepinguvälised Võlasuhted. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 115. 
  18. RKTKo 09.12.2008, 3-2-1-103-08.
  19. Tambet Tampuu (2017). Lepinguvälised Võlasuhted. Tallinn: Juura. Lk 170-282. 
  20. RKTKo 24.09.2007, 3-2-1-75-07.
  21. RKTKo 18.04.2007, 3-2-1-27-07 ja RKTKo 10.04.2013, 3-2-1-21-13.
  22. Tambet Tampuu (2017). Lepinguvälised Võlasuhted. Tallinn: Juura. Lk 282-297. 
  23. "Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/34/EÜ". EUR-Lex. Kasutatud 18.04.2018.
  24. "Võlaõigusseadus §1061". Riigi Teataja. Kasutatud 18.04.2018.
  25. Tambet Tampuu (2017). Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 298-299. 
  26. Tambet Tampuu (2017). Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Juura. Lk 307-326. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]