Volksgesetzbuch

Volksgesetzbuch (VGB, Rahva Seaduseraamat) oli rahvussotsialistliku valitsuse aegsel Saksamaal luua üritatud tsiviilseadustik, mis oleks välja vahetanud senise Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB).

15. mail 1938 Münchenis peetud kõnes püstitas riigiminister Hans Frank Volksgesetzbuchi koostamiseks järgmised põhimõtted:

• ta peab sisaldama kõigi rahvuskaaslaste kohta kehtivad üldised sätted
• ta peab vältima õigusteadlaste kunstlikku keelt (Kunstsprache)
• ta peab eelistama rahvusterviku huve üksikisiku omadele
• individuaalsust võib tunnustada niivõrd, kuni see üldkasu teenib
• seaduse keel peab olema rahvalik, et iga rahvuskaaslane seda saaks kodus omada, sellest aru saada ja seda järgida; jaotus paragrahvidesse tuleb kaotada ja asendada loomuliku jaotusega (Bücher, Abschnitte, Stücke und Sätze)
• seaduse lähema jaotuse määrab vastav komisjon

Volksgesetzbuchi eelnõu koostamine toimus Saksa Õiguse Akadeemias kuni augusti lõpuni 1939 Hermann Lange, seejärel Wilhelm Hedemanni juhtimisel. See pidi koosnema kaheksast raamatust:

• I raamat. Rahvuskaaslane (Der Volksgenosse).
• II raamat. Perekond (Die Familie).
• III raamat. Pärandus (Die Erbe).
• IV raamat. Lepingu- ja vastutusõigus (võlaõigus) [Vertrags- und Haftungsordnung (Schuldrecht)].
• V raamat. Omandiõigus (Die Eigentumsordnung).
• VI raamat. Töö (Die Arbeit).
• VII raamat. Ettevõte (Unternehmen).
• VIII raamat. Ühingud (Die Vereinigungen).

Tööd Volksgesetzbuchi koostamisel pandi lõplikult seisma augustis 1944. Osa materjali hävis 1944. ja 1945. aastal sõjategevuse tagajärjel. Seaduseelnõu valminud osad, tööprotsessi kajastavad tekstid, ettekanded, artiklid ja aruanded avaldati 1988. aastal.

Kirjandus

• Akademie für Deutsches Recht 1933-1945 : Protokolle der Ausschüsse. Band III, 1, Volksgesetzbuch : Teilentwürfe, Arbeitsberichte und sonstige Materialen herausgegeben von Werner Schubert Berlin ; New York : de Gruyter, 1988