Vinko Knežević

Allikas: Vikipeedia
Vinko Knežević

Vinko Knežević (30. november 175511. märts 1832) oli Kneževići aadlisuguvõsast pärit Horvaatia aadlik ja Austria väejuht, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vinko Knežević sündis 30. novembril 1755 Horvaatia sõjaväestatud piirialal Gračacis. Nooruses käis ta koolis Fiumes ja Gorizias. 17-aastaselt astus ta sõjaväkke. 1775. aastal oli ta jalaväerügemendis nr. 56 nooremleitnant. 1778. aastal liitus ta Wurmseri husaarirügemendiga nr. 8. Austria-Türgi sõja ajal rajas ta kohalikest vabatahtlikest üksuse.[1] Sõja ajal teenis ta majorina Josip Filip Vukasovići korpuses, hiljem sai Knežević selle üksuse juhatajaks. Peale sõja lõppu naasis ta Wurmseri husaarirügementi. 1792. aastal viidi ta üle Vécsey husaarirügementi nr. 34.[2]

1796. aastal ülendati Knežević ooberstleitnandiks ning järgmisel aastal ooberstiks.[1] 1797. aastal sai ta ka husaarirügemendi nr. 2 ülemaks.[3] 27. aprillil 1799 osales rügement Cassano lahingus, mille ajal korraldas Prantsuse vasakul tiival mitu rünnakut. Selle eest autasustati Kneževići Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[3] 19. juunil ründas tema rügement Calendasco juures Prantsuse korpust ning põhjustas sellele suuri kaotusi, võeti ligi 300 vangi.[4][5] Ta osales hiljem veel Novi lahingus ja Cuneo piiramisel. 1800. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Sellel aastal juhatas ta Radkersburgis brigaadi.[2]

1809. aastal ülendati Knežević feldmarssal-leitnandiks. Viiande koalitsiooni sõja algul võttis ta üle Andreas von Stoičevići korpuse. Samal aastal sai ta husaarirügemendi nr. 3 inhaberiks. 1813. aastal valiti ta Kolmikkuningriigi asehalduriks. 1815. aastal sai tast Veneetsia kuningriigi sõjaväekuberner. Sama aasta septembris läks ta ratsaväekindrali auastmes erru. Elu lõpuni elas ta Sveta Jelenal.

Vinko Knežević suri 11. märtsil 1832.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Knesevich de Szent-Helena, Vincenz Freiherr". Vaadatud 14.04.2024.
  2. 2,0 2,1 Lk 147 (Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich)
  3. 3,0 3,1 Lk 41-42 (Thürheim, 1862)
  4. Lk 108-109 (Duffy, 1999)
  5. Lk 33 (Thürheim, 1862)

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]