Vilma Trummal

Vilma Juliane Trummal (neiupõlvenimi Õunroos; 21. november 1924 Harjumaa – 18. oktoober 2022 Tartu) oli eesti ajaloolane ja arheoloog.

1950 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna, ajalookandidaat aastast 1955.

Samal aastal algas ka tema töö õppejõuna ülikoolis. Ta oli üks arheoloogia õppetooli taasrajajatest Tartu Ülikoolis. Aastakümneid oli ta ainus arheoloogiaõppejõud Eestis.

Looming ja teaduslik pärand

Teadustöös keskendus ta esmajoones Tartu uurimisele. Teadustöid ja populaarteaduslikke kirjutisi on üle 50.

Aastail 1956–1958 ja 1960 juhendas ta arheoloogilisi kaevamisi Tartu linnusel, mille uuringutulemused avaldas 1964. aastal eraldi raamatuna. 1966–1988 juhatas ta mitmeid arheoloogilisi uurimistöid Tartu vanalinnas, misläbi esmakordselt saadi ülevaade vanalinna kultuurkihi stratigraafiast ja iseloomust.

Tema kaevamistel kogutud leidudega pandi alus Tartu Linnamuuseumi arheoloogiakogule. Pensionile jäädes annetas ta põhiosa kogutud erialaraamatutest Tartu Ülikoolile ning pani sellega aluse arheoloogia õppetooli ja kabineti raamatukogu taastamisele.

Tunnustus

• 2010 Tartu medal
• 2018 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Isiklikku

Tema abikaasa on olnud kirjandusteadlane Albert Trummal, nende poeg on arhitekt Tiit Trummal.

Kirjandus

• Ain Mäesalu. Tartlase juubel. Vilma Trummal 90. Tartu Postimees, 23. november 2014