Vikipeedia:GLAM/Universitas Vasallorum/VII
Suhted maahärraga: Saksa ordu[muuda lähteteksti]
1343. aastal, ööl vastu püha Jüri mälestuspäeva, 23. aprilli, vallandus Harjumaal ülestõus, mis levis peagi ka väljapoole Taani kuninga võimualasid. Kuna Taani kuninga vasallid näisid olevat kaotanud sündmuste üle kontrolli, surus ülestõusu maha Saksa ordu, mis tungis oma vägedega Harjumaale. Vangistanud juba varasemalt Taani kuninga asehalduri, kehtestas jõupositsiooni saavutanud Saksa ordu end kohalike läänimeeste üle, kellelt hangitud legitimatsiooni najal võeti Harju- ja Virumaa oma kaitse alla ning hõivati kuninglikud linnused. Keerulises olukorras jäi Taani kuninga jaoks parimaks lahenduseks oma läänemere idakalda valdused 1346. aasta suvel Saksa ordule maha müüa, mida oli tegelikult plaanitud juba enne ülestõusu. Harju-Viru vasallide jaoks tähendas see peamiselt muresid oma seniste privileegide ning üsnagi autonoomse positsiooni säilitamise pärast. Läänimeeste kergenduseks kinnitati siiski pärast Põhja-Eesti müüki nende varasemad privileegid ning kehtima jäi Valdemar-Eriku lääniõigus.
Saksa ordu oli vaimulik organisatsioon ja erines loomulikult mitmel moel kuningavõimuga. Selle liikmed olid omamoodi sõdurmungad, kes elasid kloostrireeglite järgi, mis ühest küljest ei soodustanud alati suurte valduste valitsemist, aga teisalt tagas distsiplineeritud ja tsentraliseeritud võimukorralduse ning üsna muljetavaldava haldusliku suutlikkuse. Muuhulgas polnud ulatuslik läänistamine Saksa ordu maadel tavapärane, sest orduvennad moodustasid ise tõhusa sõjajõu ning ei vajanud suurt vasalliväge. Harju-Viru oli seetõttu ebatavaline piirkond, kus ordu pidi esimest korda korraldama suhteid mõjuka ning küllalt solidaarse vasalkonnaga.
Läänimeeste senjööriks ei saanud sealjuures mitte Saksa ordu kohaliku haru Liivimaa meister, vaid hoopis kõrgmeister Preisimaal, kes oli kuni 1525. aastani Põhja-Eesti maahärra ning vasallide läänihärra. Kõrgmeister loovutas küll juba aasta pärast Harju-Viru ostu kohapealse halduse Liivimaa orduharu kätesse, mis tegelikkuses edaspidi maad valitses. Läänistusi ning muid suhteid vasallidega korraldas Liivimaa meister formaalselt siiski kõrgmeistri esindajana.
Põhja-Eesti valitsemise juures jäi keskne roll jätkuvalt vasallide seast nimetatud maanõukogu kätesse. Tallinna komtuur oli üks Saksa ordu Liivimaa haru tähtsamaid käsknike ja mitu neist valiti ka kohalikuks maameistriks. Seega oli Harju-Viru vasallidel otseseid sidemeid mõjuvõimsa orduametnikuga, mis võisid püsida ka pärast viimase Liivimaa meistriks tõusmist.
Sõjalist koostööd olid Harju-Viru vasallid teinud ordurüütlitega varemgi, kuid sellest sai nüüd otsene kohustus. Korporatiivse isanda ja läänimeeste suhe jäigi aga eeskätt poliitiliseks: vaid üksikute suguvõsade esindajad astusid Saksa ordu vaimuliku organisatsiooni liikmeks. Samas tugevdas lahkumine Taani kuninga võimu alt Põhja-Eesti läänimeeste juba niigi tihedaid suhteid ülejäänud Liivimaaga. Mitmetel võimsamatel vasallidel oli läänivalduseid ja mõisaid kohalike maahärrade võimualadel.