Vikipeedia:GLAM/Universitas Vasallorum/VI
Suhted maahärraga: Taani kuningas[muuda lähteteksti]
Meretaguse valitseja kauguse tõttu kujundasid Harju-Viru võimupilti peamiselt läänimehed ise. Paikselt esindas Taani krooni Toompeal resideeriv kuninga asehaldur, kelleks oli tavaliselt mujalt Eestimaale läkitatud suurnik. Asehaldur pidi aga arvestama läänimeestest koosneva maanõukogu seisukohtadega, kelle kaasistumisel ta otsuseid langetas. Asehalduri eesistumisel moodustas maanõukogu Eestimaa hertsogkonna kõrgeima kohtuorgani ning nõunikud tegutsesid ka administratiivsetes ülesannetes. Lisaks maanõunikele tuli Harju-Viru poliitikas arvestada kogu vasalkonna kui mõjuka tervikuga. Läänimeeste huviks oli säilitada oma suur autonoomia ja staatus kroonivasallidena: vastustati iga katset anda Eestimaa hertsogkond lääniks mõnele teisele senjöörile.
Mõne Harju-Viru läänimehe surma korral pidi tema pärija hiljemalt aasta ja ühe päeva jooksul üle mere sõitma, et ise monarhile truudust vanduda ning lään vastu võtta. Kui suri aga kuningas, pidid vasallid gruppidena reisima Taani uuele senjöörile ustavust tõotama kolme järjestikkuse aasta vältel. Igal aastal läks vaid kolmandik läänimehi, et vältida Eestimaa tühjaks jäämist sõjajõududest. Need sätted leiduvad Harju-Virus kehtinud Valdemar-Eriku lääniõiguses.
Läänimeeste kohustuseks oli kaitsta Eestimaa hertsogkonda, mis eeskätt tähendas vajaduse korral sõjapidamist nii lähialade veel paganlike rahvaste kui õigeusklike Vene naabrite vastu. Lisaks võisid Taani võimule ohtu kujutada kohalikud eestlased. Liivimaa teiste maahärradega – Riia peapiiskopi, Eestimaa piiskoppide ning eriti Saksa orduga – sidus Harju-Viru vasalle valdavalt pigem koostöö. Väljaspool Läänemere idakalda piirkonda siinsed läänimehed Taani kuningale relvateenistust ei võlgnenud.
Kõrgeim vaimulik võimukandja Põhja-Eestis oli Tallinna piiskop, kes erinevalt näiteks Tartu ja Saare-Lääne ametivendadest polnud lisaks ühtlasi ilmalik valitseja, vaid evis autoriteeti ainult kirikuasjades. 13. sajandil oli Harju-Viru vasallidel vaimuliku isandaga korduvalt tülisid seoses maksudega, kuna kirikule oli määratud kümnendik läänimeeste kogutud kümnisest (ehk kümnisekümnis), mille tasumine polnud aga sugugi regulaarne.