Viitamine

Viitamine ehk osutus ehk viiteseos ehk viitesuhe ehk referents (ingl reference) on keeleteaduses keeleüksuse vastavusse viimine tegeliku või kujuteldava maailma referendiga. Referent võib olla mis tahes terviklikuna käsitletav olend, ese, sündmus, omadus või tekst, millele viidatakse. Viitamisvahendina kasutatakse sõnakordust, leksikaalset asendust, pronoomeneid või ellipsit. Viitesuhete loomise eesmärk on kujundada teksti infostruktuuri ja tugevdada teksti sidusust ehk kohesiivsust.

Viitamise tüübid

Traditsiooniliselt peetakse viitamise põhitüüpideks ekso- ja endofoorset viitamist:

• Eksofoorne ehk deiktiline viitamine on viitamine kõnehetke ruumis ja ajas kõneaktis osalejale (esimese või teise isiku referendile).
• Endofoorne ehk tekstisisene viitamine on viitamine muule referendile (kolmanda isiku referendile) diskursuses (tekstis, vestluses vms).

Endofoorne viitamine jaguneb omakorda anafooriks ja katafooriks:

• Anafoor ehk tagasiviide viitab tekstis varem esinenud referendile (viitamisvahend on tekstis eespool). Näiteks lauses Õpetaja hakkas rääkima ja õpilane jäi teda kuulama esineb referent õpetaja enne asendavat pronoomenit teda.
• Katafoor ehk edasiviide viitab tekstis hiljem esinevale referendile (viitamisvahend on tekstis tagapool). Näiteks lauses Oma õpilastest hoolib Anu väga on viitamisvahendiks pronoomen oma ja referendiks nimi Anu.

Viitamise tüüpe eristatakse ka selle järgi, kas referent esineb tekstis esimest või mitmendat korda:

• Esmaviitamine ehk esmamainimine on viitamine uuele referendile. Esmaviitamiseks kasutatakse üldjuhul deiktilise viitamise korral demonstratiivpronoomeneid ja tekstisisesel viitamisel nimisõnafraase (sh tihti pärisnimesid).
• Kordusviitamine ehk kordusmainimine on samale referendile korduvalt viitamine. Selleks kasutatakse peamiselt pronoomeneid ja leksikaalseid nimisõnafraase.

Kordusviitamine jaguneb omakorda samaviitelisuseks ja ühisviitelisuseks:

• Samaviitelisus ehk koreferentsiaalsus on samale referendile viitamine teksti eri lausetes, moodustades diskursuses viiteahelaid. Näiteks lõigus Mulle tuli vastu üks punaste juustega poiss. Tal oli käes suur sinine õhupall. Poiss komistas ja lasi palli kogemata lahti. See tõusis taevasse. Poiss hakkas nutma ja ka mina kurvastasin on viidatud referendile poiss nii asesõnaga tal kui ka sõna poiss kordusega.
  • Lausesisene samaviitelisus ehk lausesisene asendus on samale referendile mitmekordne viitamine lihtlauses. Lausesisest samaviitelisust on kahte tüüpi: refleksiivne ehk enesekohane ja retsiprookne ehk vastastikune.
    • Refleksiivne samaviitelisus on tegevussubjekti referendile viitamine mis tahes isikus ainsuses või mitmuses. Näiteks lauses Peeter ostis endale uue auto on referendiks Peeter ja asendajaks refleksiivpronoomen endale.
    • Retsiprookse samaviitelisuse korral asendatakse referent pronoomeniga üksteise ja teineteise. Näiteks lauses Peeter ja Jüri aitavad teineteist on referentideks Peeter ja Jüri ning asendajaks pronoomen teineteist.

• Ühisviitelisus on olukord, kus lauses erinevatele referentidele viitavatel sõnadel on mingi ühine nimetaja. Ühisviitelised võivad olla näiteks antonüümid (must – valge), hüponüümid (koerad – kassid), osa ja terviku suhet väljendavad sõnad (koer – käpad, koon, saba), sisaldussuhteid väljendavad sõnad (lill – roos), võrdlused (ilus – ilusam) jms. Ühisviitelisuse eelduseks on see, et kirjutaja ja lugejaga saavad tekstis kasutatud sõnade tähendustest ja nende seostest teiste sõnadega ühtviisi aru.

Esma- ja kordusviitamine loovad tekstis referentsi- ehk viiteahelad. Viiteahelad võivad aga omavahel põimuda ja moodustada viitevõrgustikke. Mida tihedam on lausetevaheline viitesuhete võrgustik, seda sidusam on tekst.