Mine sisu juurde

Videokujundus

Allikas: Vikipeedia
Foto autor: Gabriela Urm, „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater)[1]

Videokujundus (inglise keeles video design või projection design)[2] etenduskunstide kontekstis on performatiivse sündmuse jaoks videotehnika ning projektsioonitehnoloogia vormis loodud kujundus. Videokujunduse loob videokujundaja, kes töötab koos lavastaja, etendaja või kunstnikuga.[3]

Videokujundus teatris

[muuda | muuda lähteteksti]

Teatris on videokujundus muutnud traditsioonilisi ruumi ja lavakujunduse käsitlusi. Staatilised taustad muutuvad maastikeks, lavad detailsemateks stseenideks ning tegelased saavad keskkonnaga suhelda viisil, mis videokujunduse kasutuselevõtuni polnud teostatav. Videokujundus võimaldab luua reaalajas visuaalefekte, mis annavad teatrielamusele dünaamilise mõõtme.[2]

Peamised töövahendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Videokujunduse tehnoloogiline ja kunstiline areng on lahutamatult seotud varjumängu, gobode ja slaidiprojektorite evolutsiooniga. Need varasemad vahendid moodustavad vundamendi, millele tuginevad tänapäeval kasutatavad digitaalsed projitseerimistehnikad.

Varjuprojektsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui inimesed kuulevad sõna „projektsioon“, seostavad nad seda sageli kaasaegsete digitaalsete videoprojektsioonidega. Tegelikult ulatuvad projektsioonide juured üle 2000 aasta tagasi, kaugesse aega enne kaasaegse teatritehnoloogia teket. Varjunukukunst, mida peetakse kaasaegsete projektsioonide eelkäijaks, arvatakse pärinevat Hani dünastia perioodist. Legendi järgi leidis keiser Han Wudi nõuandja lohutava lahenduse keisri leinale tema armastatu kaotuse pärast, elustades naise mälestuse varjude mängu abil. Varjunukuteater suudab luua intiimse ja emotsionaalse sideme publikuga, pakkudes samal ajal visuaalset sügavust ja liikumise illusiooni.[4]

Sarnanedes varjunukuteatriga, hakkasid 1800. aastatel Euroopas palju populaarsust koguma varjukastid - taustvalgustusega puidust kastid. Need kastid sisaldasid kihte puidu või paberi kujul, et luua sügavuse ja vormi illusioone. 1900. aastate alguses populariseeris kunstnik Joseph Cornell varjukastide kasutamist kunstiteostena, olles nende ainulaadsete visuaalsete kompositsioonide looja. Cornelli loomingus on selgelt näha tema mõju teatrikunstile, kus varjukastid hakkasid mängima olulist rolli visuaalsete ja narratiivsete elementide ühendamises.[4]

Gobod

[muuda | muuda lähteteksti]
Gobo

Gobod on varajane näide sellest, kuidas tehnoloogia abil on võimalik teatri visuaalseid elemente kujundada, projitseerides valgusega mustreid ja kujundeid. Tänapäeval on need saanud digitaalse edasiarenduse, kus traditsiooniliste metallist või klaasist gobode asemel saab projitseerida mustreid otse digitaalsete projektorite abil.[4]

Slaidiprojektor

[muuda | muuda lähteteksti]

Varsti pärast 35 mm filmi leiutamist 1925. aastal võeti kasutusele ka slaidiprojektorid, mis algselt sarnanesid gobodega, kuid pakkusid värvilisi kujutisi. 1950–1990. aastatel olid slaidiprojektorid oluliseks vahendiks teatris, küll aga oli nende kasutamine kohmakas ja kallis. Need projektorid sillutasid siiski teed kaasaegsetele tehnikatele, võimaldades lavale tuua fotorealistlikke pilte ja värviküllaseid kujutisi, mis rikastasid lavastuste visuaalset keelt.[4]

Sony DV-2400

Videotehnoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastate keskel tuli turule Sony Portapak (patareidega varustatud iseseisev videolintide analoogsalvestussüsteem), mis võimaldas videomaterjali luua väljaspool telestuudiot. Kunstnike tähelepanu ja huvi tekitas Nam June Paik, kes Portapaki 1965. aastal esimesena kasutusele võttis.[5] 1970. aastatel lisandus videokassettide tehnoloogia, mis laiendas videokunsti võimalusi eskperimenteerimiseks. Kuni 1990. aastateni oli videokunst piiratud kaamera ja kassettidega, hiljem lisandusid arvutiga loodud graafika võimalused, mis ei eeldanud enam kaamera kasutamist.[6]

LED-tehnoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

21. sajandi alguses tõi LED-tehnoloogia kasutuselevõtt teatrites kaasa murrangulise arengu lavakujundustes. Opera Australia on kasutanud LED-tehnoloogiat etenduste täiustamiseks, mitte asendamiseks, rõhutades visuaalset mitmekesisust ja suuremat publikuhuvi, eriti noorema põlvkonna seas. Kunstiline juht Lyndon Terracini rõhutab, et kaasaegse tehnoloogia eesmärk on täiustada lavastusi, mitte varjutada näitlejate tööd. Kuigi visuaalide kasutamine toob uusi võimalusi, säilitatakse endiselt traditsioonilised lavakujundused, et pakkuda mitmekülgset repertuaari. Samuti kasutatakse ekraanide rentimist kulutõhusa lähenemisena, mis võimaldab uuendada tehnoloogiat ilma liigsete kulutusteta.[7]

Lavastusala videotehniliste töötajate liigitus

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Videokujundaja (inglise keeles video editor) on lavastusmeeskonna liige, kes loob videokujunduse lavastuslikule sündmusele kasutades erinevaid videotehnilisi lahendusi.[8]
  2. Videokunstnik (saksa keeles videokünstler) on kunstnik, kes loob videokujundusi lavastuslikele sündmustele, kasutades erinevaid videotehnilisi võimalusi.[8]
  3. Videotehnik (inglise keeles audio video (AV) või technician, saksa keeles videotechniker) on tehniline töötaja, kes abistab kunstnikku videorežii teostamisel ja vastutab tehniliselt lavastuse videolahenduse kvaliteetse esitamise eest.[8]
  4. Projektsioonikunstnik (inglise keeles projection mapping artist) on kunstnik, kes loob ruumilisi liitreaalsusi lavastuslikele sündmustele videokujunduse ja mitmesuguste (video)tehniliste lahenduste (sh 3D-kaardistamise) abil.[8]

Videokujundus Eesti teatris

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis hakkas videokujunduse kasutamine muutuma populaarsemaks 21. sajandi alguses, eriti pärast digitaalsete tehnoloogiate arengut. Uue sajandi pealetulekuga muutus videotehnoloogia teatris üha tavalisemaks ning paljud loojad, kelle lavastustes mängib videokujundus olulist rolli, tõusid esile. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on kaks sellist autorit, kelle teostes on videokujundus sageli kasutusel tähtsa töövahendina. Erinevates lavastustes on nad videokujundust peamiselt kasutanud live-formaadis. Tuntuimad nende teosed, kus videokujundus esindatud, on NO72 „The Rise and Fall of Estonia"[9], NO40 „Pööriöö uni"[10], NO88 „ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni", „Macbeth" ja „Kuritöö ja karistus".[11]

Eesti tuntumad videokunstnikud on Taavi Varm, Alyona Movko, Pille Kannimäe, Emer Värk ja Argo Valdmaa.[3]

Videokujundajaks on võimalik õppida Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, kus vastuvõtt toimub üle aasta.[12]

Eesti lavastusala videotehnilisi töötajaid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Rahvusooper Estonia: Rene Topolev, videotehnik [13], Kalev Timuska, heli- ja videoala juhataja [13].
  • Eesti Noorsooteater: Mikk Mengel, video- ja helitehnik [14], Erik Pello, video-, valgus- ja helitehnik [14], Aigar Vals, video- ja helitehnik [14], Mait Visnapuu, video- ja heliosakonna juht [14].
  • Eesti Draamateater: Ann Einberg, heli- ja videomeister [15], Jana Liisa Johannson, heli- ja videomeister [15], Tanel Paliale, heli- ja videomeister [15], Taaniel Pogga, heli- ja videomeister [15], Tristan Rebane, heli- ja videomeister [15], Tauno Makke, heli- ja videoala juhataja [15], Pille-Riin Tipp, heli- ja videomeister [15].
  • Ugala Teater: Margo Siimon, tehnikajuht [16].
  • Tallinna Linnateater: Tom Tristian Kidron, videotehnik [17].
  • Vanemuine: Andres Tirmaste, heli- ja videoala juht [18], Andreas Kangur, heli- ja videomeister [18], Juho Porila, heli- ja videomeister [18], Mihkel Kahro, heli- ja videomeister [18], Ivar Pilvar, heli- ja videomeister [18], Martin Salundi, heli- ja videomeister [18].
  • Endla Teater: Argo Valdmaa, videomeister [19], Antti Aalmaa, videomeister [19].
  • Vaba Lava: Laura Romanova, multimeedia spetsialist [20].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Selgusid Eesti teatri auhinnad 2021 – Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad". www.kulka.ee. 27. märts 2021. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  2. 1 2 heavym_admin (16. juuni 2023). "Unveiling the art of projection design (theater use case)". HeavyM (Ameerika inglise). Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 Jansen, T. 2019. Loengu konspekt (käsikirjaline materjal)
  4. 1 2 3 4 "13: Projection". Humanities LibreTexts (inglise). 20. oktoober 2022. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  5. ↑ "An Introduction to Video Art". www.wsj.com. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  6. ↑ London, Barbara J. (2020). Video/art: the first fifty years. London New-York: Phaidon. ISBN 978-0-7148-7759-4.
  7. ↑ "Opera Goes Digital | Stage Whispers". www.stagewhispers.com.au. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2021. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  8. 1 2 3 4 "Terminoloogia". Eesti Teatri Agentuur. 5. oktoober 2021. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  9. ↑ "NO72 The Rise and Fall of Estonia by Teater NO99 - Issuu". issuu.com (inglise). 24. märts 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2024. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  10. ↑ "NO40 Pööriöö uni by Teater NO99 - Issuu". issuu.com (inglise). 17. august 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2023. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  11. ↑ "Lavastused". Eesti Teatri Agentuur. 22. detsember 2020. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  12. ↑ "Etenduskunstid | Tartu Ülikool". ut.ee. 31. detsember 2024. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  13. 1 2 "Lavatehniline | Rahvusooper Estonia". opera.ee. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  14. 1 2 3 4 "Inimesed". EESTI NOORSOOTEATER. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  15. 1 2 3 4 5 6 7 "Inimesed". Draamateater. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  16. ↑ "Ugala Teatri näitlejad ja muud töötajad". Ugala Teater. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  17. ↑ "Inimesed". Linnateater. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  18. 1 2 3 4 5 6 "Heli- ja videoala". Teater Vanemuine. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuli 2024. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  19. 1 2 "Loovtehnilised". Endla Teater. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.
  20. ↑ "Inimesed". Vabalava. Vaadatud 27. jaanuaril 2025.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Videokujundus&oldid=7210727"