Vertikaalkalmistu

Vertikaalkalmistu (ingl vertical cemetery) on kõrghoone tüüp, mida kasutatakse surnute matmiseks.

Kirjeldus

Vertikaalkalmistu on maamärk, mis on rajatud suurlinnas sellisele asukohale, mida on mugav lahkunu omakestel külastada. Võrreldes traditsiooniliste kalmistutega läheb vertikaalkalmistute rajamiseks vaja väiksemat maa-ala. Selline arhitektuuriline lahendus võimaldab kogukonnale vajaliku suurusega kalmistu rajamist ka nendel aladel, millel on geograafilisest asukohast tulenevad geoloogilised piirangud. Vertikaalkalmistut on võimalik kujundada multifunktsionaalsena. Selline segakasutus sulandab kalmistu ümbritsevasse keskkonda ja on majanduslikult kasulikum. Hoone pakub valgusküllaseid ja konditsioneeridega ruume nii usuliste kui ka ilmalike toimingute jaoks ja võimaldab kõiki teenuseid, mida inimestel võib seostes matusetalitusega vaja minna.

Näited

Yarkon kalmistu (ingl Yarkon Cemetery [1]) avati 1991 ja asub Tel Avivi äärelinnas. Tegemist on suurema Tel Avivi piirkonna kalmistuga. Pindala on 570 aakrit ja mahutab 110 000 traditsioonilist matmiskohta. Sinna on planeeritud ehitada 30 70 jala kõrgust vertikaalkonstruktsiooni, mille tulemusena lisanduks 250 000 matmiskohta, millest jaguks piirkonnale 25 aastaks. Hoonetel on kaldteed ja haljastatud terrassitaoline fassaad. Igal korrusel on külgedel avad värske õhu ringluseks.

Oikumeenia Memoriaal Nekropol (port The Memorial ​Necrópole Ecumênica). Selle asemel, et sügavamale kaevuda, on arhitektid hoopis üles taevasse vaatama hakanud. Nii ka Santose linnas Brasiilias, kus asub maailma kõrgeim kalmistu. 1983. aastal Pepe Altstut’i poolt avatud kalmistu on tänaseks 108 meetri kõrgune ja see hõlmab 25 000 hauda, mitut ärasaatmisruumi, krüpte, mausoleume, paabulinnuaeda väikse kosega, kohvikut ja kabelit . Kui üldjuhul pole kalmistud turistide seas eriti populaarsed, siis Oikumeenia Memoriaal Nekropol on üks enim külastatud paiku Santose linnas ja seda sõidetakse vaatama üle kogu maailma. Hoonekompleks koosneb mitmest tiivast ja vastavalt vaatele, mida igaüks neist pakub, tuleb maksta erinevat hinda. Mida kõrgemal on hauaplats, seda suurem on tasu. Igal korrusel (kokku 32 korrust) on rida nummerdatud plokke kuni 150 hauaga. Kõigil neist on oma ventilatsiooni süsteem ja majutab kuni kuus surnukeha. Keha lagunemiseks kulub umbes 3 aastat, mille järel võib pere kadunukese jäänused mõnda kalmistu teise ossa ümber matta. Miks küll teha midagi säärast, eriti veel kui haualt avaneb säärane kaunis vaade? Seda lihtsal põhjusel– matmiskoha 3-aastane rendileping maksab 10 000 kuni 35 000 Brasiilia reaali (1 590 – 5 565 eur, olenevalt asukohast kalmistul). Neile, kelle rahakott kannatab, pakub Santose vertikaalne kalmistu 174 000 reaali eest ka eraldi perekonna matmispaiku koos mälestusruumiga. Kuigi Oikumeenia Memoriaal Nekropol on oletatavasti kõrgeim vertikaalne kalmistu maailmas, ei ole ta kaugeltki ainuke. Hiina Vabariigis on kadunukeste paigutamine kõrguvatesse pagoodidesse vana traditsioon ja sarnaseid ehitisi rajatakse ka Iisraelis ja Indias.

Tokyo Vertical Cemetery Arhitektuuri ideevõistluse võitnud projekt “Eksistentsi lõpp on unustusse vajumine, mitte surm” (ingl Death is not the end, being forgotten is). „Minu lõpp on unustusse vajumine, mitte minu surm“ – see on uue disainikontseptsiooni motoks. Kujunduse põhielemendiks on õhupallid, mis on surnute mälestamise ja austamise edasikandjateks. Lahkunu „kirst“ on kahemeetrise diameetriga, heeliumiga täidetud õhupall, selle keskel on kaheksatahuline lahkunu tuhaga täidetud kast, mis on valmistatud biolagunevatest materjalidest. Õhupalli sise- ja väliskülg on kaetud kergestisüttiva oksüdeerijaga ning seejärel kaitseks ilmastikutingimuste eest kaetud oksüdeerimisvastase materjaliga. Õhupall on valgusjuhtme abil kinnitatud maa-aluse vintsiga, millel on eraldi taimer. Kui surnu tuhk on asetatud õhupalli, hakkab taimer tööle. Mida vähem aega on taimeris järel, seda kõrgemale kerkib õhupall. Lähedaste saabudes kalmistule vintsi töö peatub. Kui aga keegi lahkunut vaatama ei saabu, jätkab vints oma tööd ja õhupall kerkib aina edasi kuni valgusjuhet jätkub ning seejärel lendab vabalt kõrgustesse. Kui ta atmosfääris taas langema hakkab, süttib õhupalli oksüdeerijast sisekülg ja õhupall lahvatab koos oma sisuga leekidesse. Temas peituv tuhk saabub vihma ja tuule abil taas maale. Õhupallidest kerkiv torn on linna siluetis silmatorkav. Õhupallide abil leitakse vertikaalsele ruumile palju rahulikum ja jätkusuutlikum kasutus.