Vene Rahvuslik Liit Eestis
| Asutatud | 23. august 1920 |
|---|---|
| Asutaja |
Aleksei Sorokin Ivan Gorshkov Evald Schults Georgi Tschupilin |
| Tegevuse lõpetanud | 12. august 1940 |
| Eesmärk | Eesti venelaste huvide kaitsmine |
| Tegevuspiirkond |
 Eesti |
| Liikmed | ~300 (1922) |
| Liidu esimehed |
Ivan Gorshkov Pjotr Bolodin Aleksei Sorokin (1933) Igor Tjutrjumov (1934–1940) Sergei Kuznetsov (1993–1994) |
Vene Rahvuslik Liit Eestis (ka Vene Rahvuslik Liit (VRL), vene keeles Русский национальный союз в Эстонии) oli Eesti Vabariigis (peamiselt) maailmasõdade vahel tegutsenud eelkõige venelastest koosnenud kohaliku vene kogukonna katusorganisatsioon.
Vene Rahvuslikku Liitu on peetud üheks mõjukamaks vene kogukonna organisatsiooniks sõdadevahelises Eestis.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vene Nõukogu Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Vene kogukonna huvide esindamiseks ja Eesti valitsusasutustega läbikäimiseks asutasid Eesti venelased 28. novembril 1918 Tallinnas 24-liikmelise ajutise Vene Nõukogu Eestis. Nõukogu eesotsas oli endine duuma liige Serafim Manssõrev. Esialgu nõukogu Eesti vabariiki ei tunnustanud. Vabadussõja edenedes suurenes nõukogu valmisolek Eesti valitsusega koostööd teha ja 8. jaanuaril 1919 valis nõukogu vene rahvusministri kandidaadiks Aleksei Sorokini, kellest sai minister veebruaris.[2] Nõukogu otsustas osa võtta ka Asutava Kogu valimistest. Nende esitatud nimekirjast pääses Asutavasse Kogusse vaid Sorokin.[1]
Organisatsiooni tegevus sõdadevahelisel perioodil
[muuda | muuda lähteteksti]Seoses uue reaaliaga reorganiseeris Vene Nõukogu Eestis end pärast Tartu rahu ümber Vene Rahvuslikuks Liiduks. Organisatsiooni põhikiri kinnitati 23. augustil 1920, siseministeeriumis registreeriti liit 21. septembril 1920.[2] Liidu asutajatena olid märgitud Aleksei Sorokin, Ivan Gorshkov, Evald Schults ja Georgi Tschupilin. Liidu liikmed pidid olema Eesti Vabariigi kodanikud. Liidu ametlikuks eesmärgiks oli vene vähemusrahvuse rahvuskultuuriliste, poliitiliste ja majanduslike huvide korraldamine ja kaitsmine ning liidul oli õigus pöörduda ettepanekutega Eesti valitsuse ja seadusandlike asutuste poole.[1]
1922. aastal hakati looma kohalikke osakondi. Sellel hetkel oli liidus 300 liiget. Liidu tegevus laienes ja 1935. aastaks oli osakondi 14. Liidu esimene esimees oli Gorškov. Tema järel juhtis liitu ühiskonnategelane Pjotr Bolodin. Tema surma järel valiti 1933. aastal liidu etteotsa Aleksei Sorokin, 1934. aastal sai uueks juhiks Igor Tjutrjumov, kes oli liidu juht kuni selle sulgemiseni.[1]
1930. aastal moodustati komisjon uue põhikirja moodustamiseks. Muuseas plaaniti muuta liidu kongressi korraldamise sagedus ühe aasta pealt kolme aasta peale. See tekitas kogukonnas protesti ning liidu juhtkonda süüdistati võimu koondamises kitsa Tallinnas elava ringkonna kätte. Uus põhikiri jäi kinnitamata.[1]
Vaikiv ajastu survestas liitu loobumast poliitilisest tegevusest. 1935. aasta märtsis toimus koosolek, kus liit võttis põhikirjast välja kõik poliitilisi sihte taotlevad punktid. Koosolek oli teadlikult korraldatud siis, kui selle vastu olnud liikmed ei saanud koosolekul osaleda. Koosolekust ilma jäänud liikmed vaidlustasid muudatuse ja otsus põhikirja muuta võeti vastu alles 31. oktoobril 1935. 1937. aastal asus liit toetama mõtet kutsuda ellu kultuurautonoomia ka venelastele, kuid selle teostamiseni ei jõutud.[1][3]
Liit suleti pärast Eesti okupeerimist 12. augustil 1940 Nõukogude võimude poolt.[1] Mitmed liidu juhid ja aktiivsemad liikmed represseeriti NKVD poolt.[4]
Taasloomine ja erakonnastumine
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Vene Erakond Eestis
Pärast iseseisvuse taastamist teatas liidu esimees Sergei Kuznetsov 17. augustil 1993 organisatsiooni tegevuse taastamisest. Loodi uus Eesti kaasaegsele seadusandlusele vastav põhikiri, kuid seda ei saanud registreeritud, sest liidu sihiks oli tegutseda ka erakonnana, kuid see see oli vastuolus mittetulundusühingute ja liitude seadusega ning erakonnaseadusega, mis ei lubanud liidunimelist erakonda.[4][5][6]
1994. aasta augustiks oli liidus natuke üle 200 liikme. Liit lubas jätkuvalt oma tegevuses osaleda vaid Eesti kodakondsetel, kuid soovis esindada kõiki Eestis elavaid venelasi.[6]
Soovides osaleda 1995. aasta Riigikogu valimistel, avaldas liit 1994. aasta augustis plaani võtta vastu uus põhikiri ja nimi ning saada tsentristlikuks erakonnaks.[6] 1994. aasta septembri lõpus toimus liidu erakorraline kongress, mis otsustas liidu muuta erakonnaks.[7] 1. oktoobrist 1994 sai liidust Vene Erakond Eestis.[4] Teadlikult oli loobutud nimes sõnast "rahvuslik", sest see oli valijaid hirmutanud.[7] Erakond nimetas end järjepidevalt liidu järglaseks kuni selle liitumiseni Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga 2012. aastal.[8]
Tegutsemine valimistel
[muuda | muuda lähteteksti]Liit esitas 1920. aasta valimistel kolmes valimisringkonnas oma kandidaadid, kuid Riigikokku osutus valituks taas vaid Sorokin. Alates teise Riigikogu valimistest võttis liit valimistel osalemist tõsisemalt ja liidu rahvuslikud nimekirjad saavutasid piiratud edu, tagades esindatuse parlamendis.[2] Liidu nimekirjad said arvestataval määral hääli vaid Petserimaa valdades (mitte kunagi üle 15% häältest).[9]
| Valimised | Esindamisperiood | Hääled | Mandaate (Asutav Kogu – 120) (Riigikogu – 100) |
Nimekirja nimi[2] |
|---|---|---|---|---|
| 1919 | Asutav Kogu | 1,3%[10] | 1 | Vene Kodanikkude Kogu (või Vene Kodanike Kogu) |
| 1920 | I Riigikogu | 1,0% | 1 | Vene Rahvuslik Liit Eestis |
| 1923 | II Riigikogu | 4,1% | 4 | Vene Rahva Ühendatud Nimekiri |
| 1926 | III Riigikogu | 3,3% | 3 | |
| 1929 | IV Riigikogu | 2,5% | 2 | Vene Rahvuslik Liit Eestis |
| 1932 | V Riigikogu | 5,0% | 5 | Vene Rahvuslik Liit Eestis ning Vene Pahempoolsete Sotsialistide ja Talupidajate Koondis |
1934. aasta plaanitud Riigikogu valimistele seadis liit üles nimekirja Vene Rahvuslik Liit Eestis ja teised vene ühingud, kuid Pätsi riigipöörde tõttu jäid valimised ära.[2]
Liidu liikmed osalesid 1993. aasta KOV valimistel valimisliidus Revel, mille koosseisus olid VRL liikmed enamuses, ja said Tallinna linnavolikokku. Tollane edu ajendas Venemaa presidendi Boriss Jeltsinini administratsiooni toetama liitu asutama päris erakonda.[7][11] Tollane mittekodanike poliitiline toetus liidule kõikus 1–5% vahel.[12]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Vene Erakond Eestis
- Eesti venelased
- Vene Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis, teine suurem venelaste organisatsioon sõdadevahelises Eestis
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 7 Rajasalu, Inda (1995). "Vene kogukond Eesti Vabariigis (1918 -1940)". KLEIO. AJALOO AJAKIRI. 2 (12): 20-26.
- 1 2 3 4 5 Graf, Mati (2000). Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Lk 262-269.
- ↑ "Vene kultuuromavalitsuse ellukutsumise toimub hiljem". Põhja Kodu. Nr 130. 10. november 1937. Lk 3.
- 1 2 3 "VENE ERAKOND EESTIS". Eesti Sõnumid. Nr 16. 20. jaanuar 1995. Lk 2.
- ↑ "Eestis taasasutatakse Vene Rahvuslik Liit". Päevaleht. Nr 189. 23. august 1993. Lk 1.
- 1 2 3 Uus, Enn (25. august 1994). "Vene Rahvusliku Liidu lähim eesmärk on osaleda Riigikogu valimistel". Eesti Sõnumid. Nr 124. Lk 3.
- 1 2 3 "Vene Rahvuslik Liit ja Vene Kogukond kavandavad ühise partei moodustamist". Hommikuleht. Nr 194. 25. august 1994. Lk 3.
- ↑ Tido, Anastasiya (20. jaanuar 2024). "Eesti «vene erakondade» ajalugu: skandaalid, võltsnimekirjad, kahtlase päritoluga raha ja joodikud". Postimees.
- ↑ Ruusmann, Ants (17. märts 1990). "KUIDAS HOMME?". Koit. Nr 31. Lk 3.
- ↑ Pajur, Ago. "1919. aasta asutava kogu valimised". ERR. Vaadatud 4. septembril 2026.
- ↑ Kuzitškin, Andrei (28. juuni 2016). "Andrei Kuzitškin: kellele ja milleks on vaja vene parteid Eestis". Postimees.
- ↑ Kivirähk, Juhan (4. juuli 1994). "Toetus poliitilistele jõududele". Eesti Sõnumid. Nr 79. Lk 2.