Veikko Vennamo

Veikko Emil Aleksander Vennamo (kuni 1938. aastani Fennander; 11. juuni 1913 Karjalas Jaakkimas (tänapäeva Venemaal) – 12. juuni 1997 Helsingis) oli Soome poliitik.

Veikko Vennamo oli hariduselt jurist. Ta oli Soome Maapartei (Suomen Maaseudun Puolue) asutaja ja partei esimene esimees aastatel 1959–1979.

Esialgu oli Vennamo Maaliidu (tänapäeval Soome Keskerakond) parteifraktsiooni juht, aga pärast seda, kui selle erakonna liige, viiekordne peaminister ja Vennamo oponent Urho Kekkonen valiti Soome presidendiks, astus Vennamo Maaliidust välja ja asutas oma erakonna.

Vennamo oli populist. Ta oli Kekkose ja Maaliidu kõige ägedam prominentne kriitik. Vennamo vastustas niinimetatud vanades erakondades levinud poliitilist korruptsiooni. Ta oli vastu Soome valitsuse poliitikale, mis halvendas väiketalunike elutingimusi, suurlinnade arendamisele väikelinnade arvel ning väikeste maakoolide ja -poodide sulgemisele.

Aastatel 1945–1962 ja 1966–1987 oli ta Eduskunna liige ning 1954–1956 Urho Kekkose viiendas valitsuses teine rahandusminister.

Aastatel 1968, 1978 ja 1982 oli ta Maapartei presidendikandidaat. Neist esimesel korral sai ta 11% häältest. 1988 toetas ta Mauno Koivisto tagasivalimist.

Kuigi Maapartei saavutas teatavat edu, oli see erakond suuresti seotud Vennamo isikuga. 1970. ja 1972. aasta parlamendivalimistel kogus Maapartei 9% häältest. Kui Vennamo loobus erakonna juhtimisest, sai ta valimistel lüüa. Veikko Vennamo poeg Pekka Vennamo võttis erakonna juhtimise üle ja saavutas 1983. aasta parlamendivalimistel 8,5% häältest. Seejärel kutsuti Maapartei valitsussegi, kuid Vennamo loobus ministrikohast. Nende valimiste edu oli ajutine ja 1995 lõpetas Maapartei pankrotiga.

Samal 1995. aastal asutasid Maapartei endised liikmed uue, Põlissoomlaste erakonna.

Välislingid