Veenmiskõne

See artikkel on esitatud kustutamiseks. Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel.

  Teksti allikas: www.sytevaka.ee/failid/opik.doc

Veenmiskõne eesmärk ja struktuur

Veenmiskõne eesmärgiks on muuta inimeste suhtumist või käitumist, seepärast võib veenvat kõnet jagada ja struktureerida järgnevalt:

1. Huvi äratamine. Uusi ideid on alati keeruline tutvustada, sest inimesed ei ole huvitatud oma mugavustsoonist välja astuma ja hoiakutest või veendumustest taganema. Hea kõneleja suudab igas kuulajas tekitada ühisosa oma idee ning kuuljate huvide vahele. Näide: „Kõik me soovime, et maailm oleks turvalisem…“
3. Vajaduste tekitamine. Tavaliselt ei piisa inimeste mõjutamiseks vaid sellest, et neil on muutuste vastu huvi. Lisaks peab neil olema ka motivatsiooni. Nii püüdleb veenmiskõne selle poole, et ilmestada probleeme, mis juhtub, kui kõnelejat kuulda ei võeta.
5. Lahenduste pakkumine. Probleemi sõnastamise ja kirjeldamise järel pakutakse mugavad ja kiired lahendused. Lahendus on lähedal ja lahenduse võti on just kõneleja käes. „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem…“
7. Kasulikkuse selgitamine. Kuulajate veenmiseks tuleb aga oma ideed ja selle headust veel ka selgitada, näidata probleemi kadumist ning põhjendada hüvesid. „Et vabastada teid kahtlustest, demonstreerime…“
9. Kuulajate kaasamine. Viimaks tuleb kuulajaid innustada, et ei jääks mingitki võimalust, et unustatakse hüved ja ei tegutseta nii nagu kõneleja soovib. „Nüüd, kus te olete veendunud, et… ning teate ka selle lahendusi…“

Veenmiskõne tüübid

Kolm põhilist veenmiskõne tüüpi keskenduvad küsimustele faktide, väärtuste või poliitika/tegutsemisviisi (policy) kohta.

1. Faktiküsimusi käsitleva kõne puhul sarnaneb kõneleja roll advokaadile kohtusaalis, kelle eesmärk on panna kuulajaid aktsepteerima oma vaadet faktide osas. Kõneleja võib küll mainida konkureerivaid vaateid faktidele, kuid ainult selleks, et need ümber lükata. Veenmiskõned faktiküsimustes on tavaliselt ülesehitatud temaatiliselt. Iga põhi-idee kõnes esitleb põhjendusi, miks kuulajad nõustuma peaksid. Konkreetne eesmärk, Keskne idee, Põhilised argumendid.
2. Väärtusküsimused kätkevad inimeste uskumisi selle kohta, mis on õige või vale, hea või halb, moraalne või amoraalne, eetiline või ebaeetiline. Sellised küsimused eeldavad lisaks vaadetele faktide osas väärtushinnanguid. Sellise kõne pidajal on vaja oma seisukohta põhjendada, luues oma väärtushinnangutele standardid. Veenmiskõned väärtusküsimus organiseeritakse pea alati temaatiliselt. Kõige levinum lähenemine on pühendada oma esimene põhieesmärk väärtushinnangu standardite kujundamisele ja teine põhieesmärk nende standardite sidumine oma kõne teemaga. Konkreetne eesmärk. Keskne idee. Põhilised argumendid. Väärtusküsimuskõned võivad meie tegevustele tugevat mõju avaldada, kuid väärtusküsimust käsitleva kõne eesmärk ei ole argumenteerida konkreetse tegevussuuna poolt või vastu.
3. Küsimused poliitika või tegutsemisviisi/käitumisviisi kohta kerkivad igapäevaselt esile kõigis valdkondades ja tegelevad konkreetsete tegevussuundadega. Poliitikaküsimused toovad endaga vältimatult kaasa faktiküsimused. Nad võivad haarata ka väärtusküsimusi. Aga poliitikaküsimused lähevad kaugemale - et otsustada, kas midagi tuleks teha või tuleks millegi tegemisest hoiduda. Poliitikaküsimusi käsitlevate kõnede tüübid:
   1. Kõned eesmärgiga saavutada passiivset nõusolekut
   2. Kõned eesmärgiga saavutada kohest tegevust

Veenmiskõne osad

Kõnetus

Kõne alguse ehk sissejuhatuse jooksul tuleb väga lühikese ajaga täita palju erinevaid eesmärke:

• Kuulajatega kontakti saavutamine

See tähendab, et tuleb saavutada olukord, kus inimesed esinejat kuulavad. Tihti piisab selleks lihtsalt publiku ette minemisest, ent vahel on vaja inimeste tähelepanu veel kuidagi võita: midagi öelda või lihtsalt püüda kuulajatega pilkkontakti saavutada. Üldiselt ei soovita me kõnelema hakata enne, kui kuulajate tähelepanu on võidetud.

• Pöördumine ja tervitus

Kui publiku seas on olulisi inimesi, võib olla viisakas nende poole eraldi pöörduda, näiteks aktusel kõneledes alustatakse tavaliselt umbes nii: “Austatud direktor, head õpetajad, lapsevanemad ja koolikaaslased”. Samas võib alustada ka lihtsalt ”Head, sõbrad,” või pöördumise üldse ära jätta, kui see sobivam tundub.

• Kõneleja tutvustamine ja esmamulje loomine

See on vajalik siis, kui kuulajad on kõnelejale võõrad inimesed. Esmamuljest tuleb allpool pikemalt juttu.

• Kõne tooni paikapanemine

Sissejuhatuses peab juba selge olema, kas kõne tuleb tõsine või naljakas, rõõmus või kurb. See aitab kuulajaid edasiseks häälestada. Seega mõelge sellele, et kurb ja tõsine kõne ei algaks naljaga või lõbus kõne matusetoonides.

Sissejuhatus

Kõne sisu tutvustamine Tuntud õpetus ütleb, et avalikus esinemises tuleb kõigepealt öelda, mida sa ütlema hakkad, siis seda öelda ja lõpuks öelda, mida sa just ütlesid. Sisu osas on sissejuhatuses tähtsad kaks aspekti. Esiteks tuleks publikule öelda kõne keskne mõte, mis võiks olla sõnastatud ühe lühikese, kergesti mõistetava ja hästi meeldejääva lausena. Eriti tähtis on keskse mõtte sõnastamine siis, kui üritatakse kuulajaid milleski veenda. Teiseks peaks sissejuhatus tutvustama, millistest osadest koosneb kõne sisu. Siinkohal on oluline meeles pidada, et inimestele ei jää kõnest eriti palju meelde, nii et hea on, kui kõne sisu õnnestub jagada 2-4 osasse. Näiteks võib kõneleja öelda, et tema ülesanne on veenda kuulajaid valimistel osalema, tal on selleks kolm argumenti ning siis nimetada need argumendid ühe lausega.

Kogu esinemise sissejuhatus ei tohiks võtta kauem kui paar minutit, pärast seda muutuvad inimesed tavaliselt juba rahutuks ja soovivad, et kõneleja sisust räägiks. Seega võiks sissejuhatuses vältida pikki ja teemaga väheseotud lugusid või mõttearendusi.

Teemaarendus

Nüüd olete te kuulajale ära rääkinud, millest kõnes juttu tuleb, ja lähete jutu enda juurde. Nagu öeldud, peaks kõne sisu koosnema 2-4 eraldiseisvast elemendist: kas siis argumendist, mõttest või lihtsalt loost, mida tahetakse rääkida. Selline väike hulk märksõnu jääb inimestele pärast esinemise kuulamist meelde ning neile tagasi mõeldes tuleb ka kõne ülejäänud sisu meelde. Kindlasti ei soovita me pidada kõnet, mis koosneb ühest pikast eraldamatust jutust. Esiteks on sellises kõnes raske eristada ja meelde jätta olulisi kohti ja teiseks ei tea kuulajad kunagi seda, kui palju jutu lõpuni veel jäänud on. Struktuurielemendid võiksid olla enam-vähem võrdse pikkuse ja olulisusega. Loomulikult võib neid omakorda sisemiselt alapunktideks või kuidagi muudmoodi liigendada. Lisaks sellele, et struktuurielemendid kõnes olemas on, tuleb need kuulajale ka välja tuua. See tähendab, et näiteks enne esimese mõtte juurde asumist tuleb öelda, et nüüd tuleb juttu sellest mõttest, siis mõttest rääkida ja pärast seda öelda, et nüüd läheme edasi järgmise mõtte juurde. Seda tegevust nimetatakse sildistamiseks (erinevalt samanimelisest demagoogiavõttest on see head tüüpi sildistamine) ja see on oluline, sest erinevalt kirjalikust tekstist ei saa kõne kuulaja aru, kus on taandrida ja kust algab uus lõik. Pealegi on kõnet, nagu varem räägitud, alati keerulisem kuulata kui teksti lugeda. Tore on, kui struktuurielemendid on omavahel loogiliselt seotud ja üleminekud ühelt teisele põhjendatud. Pakume järgmiseks välja mõned enimkasutatavad struktuurivariandid:

Probleem-lahendus struktuur

Seda kasutatakse kõige enam just veenmiseesmärgil peetavate etteastete puhul. Kõnet alustatakse mõne probleemi kirjeldusest, seejärel tutvustatakse ideed või plaani, mis probleemi lahendab (veenmiskõne puhul on kõneleja eesmärk reeglina see idee kuulajatele „maha müüa“). Lõpuks kirjeldatakse, miks lahendus toimib ja milliseid hüvesid see veel lisaks kaasa toob. Klassikaline näide on siin reklaamide ülesehitus: ”Teil on probleeme mustuse/plekkide/kirpudega?” (kole, mustvalge pilt probleemist). “Aitab toode X!” (tutvustav kaader tootest). “Toode X garanteerib teie rahulolu!” (pilt õnneliku näoga tootekasutajast koos ilusate inimeste/puhta keskkonna/korras tervisega).

Kronoloogiline struktuur

Kronoloogilises struktuuris jutustatakse kas mingi aja jooksul toimunud lugu või kasutatakse vormi minevik-olevik-tulevik. Seda kasutavad tihti poliitikud erinevate objektide avamisel stiilis: ”Meenutame seda, milline oli elu meie uue spordihallita ja kuidas tragidel inimestel tekkis idee see püstitada – räägime ehitusprotsessist ja raskustest, mis tuli selle käigus ületada – aga nüüd on spordihall valmis ja tulevikus toob ta meile palju õnne ja rõõmu.” Kronoloogilise struktuuri pluss on see, et inimestel on seda väga lihtne jälgida. Üldiselt üksikule või üksikult üldisele struktuur Siin alustatakse kõige väiksemast tasandist, ja minnakse järjest üle suuremaks, või vastupidi. Näiteks oletame, et koolis on uus direktor, kes tahab rääkida oma plaanidest. Üks võimalus kõnet jaotada, on rääkida kõigepealt, mis muutub iga õpilase jaoks konkreetselt, siis mis muutub kooli jaoks ja siis, mis muutub kooli ja muu ühiskonna suhetes.

Teooria-praktika struktuur

Nagu nimest järeldada võib, räägitakse siin esiteks põhimõtetest ning liigutakse siis edasi praktilisemate teemade juurde. Või vastupidi. Näiteks kui me tutvustame kooli uut sisekorraeeskirja, siis võib esiteks rääkida printsiipidest, millest eeskiri lähtub, (teooria) ja teiseks sellest, mida uued reeglid iga õpilase jaoks konkreetselt kaasa toovad (praktika).

Kokkuvõte

Avalik esinemine tuleb kindlasti lõpetada jõuliselt, sest just kõne lõpp jääb inimestele kõige enam meelde. Kõne lõpus tuleks veelkord meenutada oma kõne põhisõnumit ja vajadusel ka peamisi punkte, tehes seda muidugi lühidalt. Kõne lõpp peab kuulajaid veelkord innustama tegudele, mis kõne sisust tulenevad (Näiteks: toetame kõik Aafrika näljahädalisi või ostame kõik minu raamatu või tõstame klaasid ... terviseks). Üks halvemaid viise tähelepanu hoidmise seisukohalt on see, kui kõneleja lubab lõpetada ja lisab siis järjest kõne lõppu talle meeldetulevaid mõtteid. Nagu sissejuhatuses, on ka kõne kokkuvõttes lühidus reeglina voorus. Esinemise viimane lause ei tohi kunagi olla ebakindel , näiteks ”Noh, vist siis kõik...”, vaid selle asemel võib kas kuulajaid tänada või korrata veelkord üle kõne keskne mõte.