Veehaldjad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Veehaldjas (ka vetevaim) on veekogu kaitsevaim. Eesti rahvausundi järgi oli igal veekogul - merel, jõel, järvel, allikal, kaevul - oma haldjas.[1] Vetevaim on tegelane rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Loodusvaimudele lähedased mereemad, meretaadid, järvevanad, vete-emad ja nende tütred (tuntud Lõuna-Eestis ja saartel), vesineitsid, merineitsid, mereneiud jt olid tavaliselt heatahtlikud, kuid mõnikord karistasid veekogu reostajat.

Mõnel pool seostati veehaldjat uppunu hingega, ka tondi või kolliga, Lõuna-Eestis kuradiga. Selline veehaldjas oli pahatahtlik ja uputas inimesi, näiteks näkk. Lapsevanemad hirmutasid lapsi näkiga, et nad veekogu äärest eemale hoiaksid. Harilikult oli veehaldjas nähtav inimesena, enamasti naisena, aga ka linnu, looma või isegi esemena. Rannikukalurid tõid veehaldjatele kalaõnne saamiseks toidu- ja joogiohvreid.[1]

Matthias Johann Eiseni järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Nime vesihaldijas tarvitakse kõige enam Viru-, Harju- ja Järvamaal. Läänemaal kuuldakse harukorral „halkja“ nime; üleüldiselt esineb Läänemaal ja muis maakondades näkk vee valitsejana. Ühte moodi tigedat loomu avaldavad mõlemad — näkk ja vesihaldijas. Sellevastu näikse merehaldijas vahel koguni inimest hoiatavat ehk vähemalt mitte alati kurja tegevat. Kaitseks vesihaldija vastu pandi vee äärde haldija kuju ehk haldija nukk — jalapikkune inimese kuju . Niisugune haldija kuju oli haldijale hernehirmutiseks. Vesihaldijas ei julenud niisuguses kohas iialgi inimesi kiusata. „Vesineitsid“, „mere-ema tütred“, „meretaadi tütred“, „mereneitsid“, „mereneiud“, „vete-ema tütred“, „vee-ema tütred“ on kõik sama nime ja olevuse teisendid. Kõik need „tütred“ ja „neitsid“ näikse healoomulised olevat. Vesineitsiteks tuleb neidki tütarlapsi arvata, kes vahel merelehmadega välja tulevad karja. Enamasti lähevad merelehmad rannas söömise järele jälle vette tagasi, kuid vahel ajab mõni nägija nad oma karja sekka ja nad jäävadki sinna. Nad poegivad ja neist saadakse tubli piimalehma tõug.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 344
  2. Vesihaldijad. Vikitsitaadid

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]