Vana eesti rahvausk
|
See artikkel räägib Ivar Paulsoni raamatust, eesti rahvausundi kohta vaata artiklit Eesti rahvausund. |
"Vana eesti rahvausk: Usundiloolisi esseid" on Eesti etnoloogi Ivar Paulsoni raamat eesti rahvausundist. Selle esmatrükk ilmus 1966. aastal Rootsis kirjastuses Vaba Eesti; 1997. aastal avaldas Tartu kirjastus Ilmamaa kordustrüki.
Enam kui 200-leheküljeline kogumik sisaldab järgmisi tekste:
- Usust ja usundeist
- Vana eesti rahvausk
- Metsaelust
- Vetevallast
- Maast ja ilmast
- Koduringist
- Hällist hauani
- Too ilm
- Ringist ringi (Kokkuvõtteks)
Seisukohti[muuda | muuda lähteteksti]
Paulsoni järgi arenesid varase animismi ajal välja loomakujulised (teriomorfsed) loodushaldjad, kellest hiljem kujunesid jumalad.[1] Maaviljeluse mõjul said koduümbrus, haritav ja karjatatav maa "kodustatud" piirkonnaks, mets ja veekogud jäid aga võõraks ning seetõttu sealsed vaimolendid (metshaldjad ja vetevaimud) demoniseerusid[2]. Usundifenomenoloogiliselt on kalastajatele olulised kalade kaitsevaimud, mereema ja kujutlus elusast animatistlikust veekogust, põlluharijad ja karjakasvatajad seevastu usuvad deemonlikesse vetevaimudesse[3].
Eesti rahvausundi hingestruktuuri kirjeldades kinnitab Paulson, et kehahing ei ole ühtne, vaid neid on palju. Tema järgi võib minahing võtta hingushingena endale vabahinge funktsioone ja käia kehast väljas hingeloomana või unenäona. Samuti on tal kehahinge ja vabahinge siduvaks lüliks eluvaim – meel.[1]
Üks sagedamini tsiteeritud lauseid "Eesti rahvausust" on poeetiline fraas "Sõnulseletamatu sureb sageli sõnadesse panduna".
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. juuli 2010. Vaadatud 9. mail 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=2044
- ↑ http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/NT/profo6/Vaestrik.htm
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Mall Hiiemäe, "Oma rahvausundit otsimas" (raamatu "Vana eesti rahvausk" kordustrüki arvustus) – Keel ja Kirjandus 1998, nr 3, lk 218–220