Valkla õppevälja lennuõnnetus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vaade Jõesuu külas asuvale mälestuskivile

Valkla õppevälja lennuõnnetus leidis suurtükiväe Valkla õppeväljal aset 1935. aasta 11. juulil. Lennuõnnetuses hukkusid sõjaväelased Aleksander Arro ja Ernst Muru.[1][2]

Lennuõnnetuse mälestuskivi asub Jõelähtme vallas Jõesuu külas.

Õnnetuse kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Lennuk kukkus alla vahemikus 11–12 (erinevatel andmetel kell 11, 11.30, 11.45 või kella 12 paiku) Jägala puupapivabriku ja Eesti kaitseväe Jägala polügooni vahelisele alale jäänud Tuisu talu heinamaal. Jägala polügoonil lahinglaskmisi korraldanud Kaitseväe Lennukoolile kuulunud lennuk purunes seejuures peaaegu täielikult. Lendurite Arro ja Muru ülesandeks oli lahingumärkide tulistamine, kusjuures Aleksander Arro täitis lennul lendur-vaatleja rolli ja lennukit juhtis Ernst Muru. Alla kukkunud lennukiga sooritati samal päeval varem laskeülesandeid rahuldavalt.[1][3][4]

Lennuk viibis õhus vaid lühikest aega, tehes enne õnnetust paar tiiru laagri kohal. Lennuk kaotas pöörde sooritamise järel kiiruse ja laskus stooporisse (pöörisesse). Kuna kiirus oli laskeharjutuste tõttu väike ja lennati maapinna lähedal, ei olnud piloodil enam võimalik lennukit pöörisest välja tuua. Lennuk kukkus seejärel 200 meetri kõrguselt propeller ees vastu maad ja purunes.[1][5][6]

Mälestuskivi hukkunud lenduritele

Esimesena jõudsid sündmuskohale õnnetuskoha lähistel töötanud Tuisu talu heinalised, kes tõid mõni minut pärast õnnetust rusude alt välja lendurite surnukehad. Lennuki alla kukkumist nägid pealt ka polügoonil olnud kaitseväelased ja isegi 4 kilomeetri kaugusel Jõelähtme kiriku juures viibinud inimesed.[1] Ajalehes Uus Sõna ilmunud artikli järgi nägi õnnetust aga pealt vaid üks motorist ja lennuk kukkus hoopis laskeplatsil kasvavate puude vahele.[6]

Õnnetusest teavitati seejärel Õhukaitse staapi ja õnnetuskohta jõudsid sanitaarauto, arstlik personal, juurdlust toimetama määratud ohvitser ning ka Kaitseväe ja Õhukaitse kõrgemad juhid (sealhulgas Õhukaitse ülem Richard Tomberg). Kella 14 paiku viidi surnukehad sanitaarautodega õnnetuspaigast Kaitseväe haiglasse Tallinnas ja kella 16 seisuga olid lennuki rusud veoautole asetatud ning õnnetuspaik puhastatud. Lennuki mootori poolt maasse tekitatud auku asetati sündmuse mälestamiseks põllukivi.[1][7][3]

Lendurite matused[muuda | muuda lähteteksti]

Hukkunud lendurite kirstupaneku talitus toimus 12. juulil kella 20 paiku Lasnamäe aerodroomil lennukiangaaris. Lisaks omastele ja tuttavatele saabusid sinna teiste sõjaväelaste hulgas ka kaitseminister Paul Lill ning Õhukaitse ülem Richard Tomberg. Lendurite matused toimusid 14. juulil. Pärast kella 14 alustas leinarongkäik Lasnamäelt teekonda Tallinna Kaarli kirikusse, kus kella 16.30 paiku toimus matuseteenistus. Teenistusel osales ka Kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Kirikust jätkas leinarongkäik kella 17 paiku teed Kaitseväe kalmistule. Lendurite matustest võttis osa sel hetkel Eestis viibinud Rootsi lennuväeeskadrilli kogu ohvitserkond. Lendurid maeti kalmistu lennuväe ühiskalmistu ossa. Sarnaselt teiste sinna maetud lendurite haudadele asetati ka Aleksander Arro ja Ernst Muru haudadele risti asemel lennuki propeller (kahele hauale ühiselt).[8][9][10][11][12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Hukkus kaks ohvitseri lennukatastroofil Jägalas". Päevaleht nr 190, 12.07.1935, lk 1.
  2. Pekka Erelt. "Kaitsevägi asus Jägalas laagrisse nagu mustlaste suguharu". Eesti Ekspress, nr 7, 13.02.2019, lk 42-43.
  3. 3,0 3,1 "Kaks lennuohwitseri hukkusid". Kaja, nr. 162, 12.07.1935, lk 1.
  4. "Hukkus 2 lendurit". Elu, 12.07.1935, nr 56, lk 1.
  5. "Lennuõnnetus Jägalas". Uudisleht, nr. 106, 12.07.1935, lk 5.
  6. 6,0 6,1 "2 lendurit hukkusid Jägalas". Uus Sõna, nr 158, 12.07.1935, lk 1.
  7. "Raske lennuõnnetus Jägalas". Maamees, 12.07.1935, lk 1.
  8. "Homme hukkunud lendurite matus", "Rootslased leinawad Eesti lennuohwreid". Päevaleht nr 191, 13.07.1935, lk 3.
  9. "Lennuõnnetuse ohwrid maetakse pühapäeval", "Rootslased austasid meie langenuid". Kaja, nr 163, 13.07.1935, lk 1, 3.
  10. "Hukkunud lendurite wiimne teekond". Postimees, nr 189, 15.07.1935, lk 1.
  11. "Lendurid maeti". Waba Maa, nr 164, 15.07.1935, lk 9.
  12. "Rootsi leinab meie lendureid". Maa Hääl, nr. 81, 14.07.1935, lk 3.