Välismaailma tõestus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Välismaailma tõestus" ("The Proof of an External World") on George Edward Moore'i 1939. aastal peetud ettekanne.

See on mõjutanud Ludwig Wittgensteini raamatut "Tõsikindlusest".

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Kant väidab, et meist väljaspool olevate asjade olemasolu saab tõestada ainult nii, nagu tema seda tegi. Moore'ile tundus, et ta saab anda sellele praegu palju erinevaid täiesti rangeid tõestusi ning on varem saanud anda palju teisi. Näiteks saab ta praegu tõestada, et on olemas kaks inimkätt. Selleks tõstab ta käed üles ning ütleb, tehes teatud liigutuse parema käega: "Siin on üks käsi," ja lisab, tehes teatud liigutuse vasaku käega: "Ja siin on teine." Kui sellega on välismaailma olemasolu tõestatud, saab ta seda teha ka paljudel teistel viisidel.

Kas Moore tõestas, et kaks inimkätt olid sel ajal olemas? Tema tõestus oli täiesti range, võib-olla nii range kui üldse võimalik. Selleks, et see oleks tõestus, on tarvis, et oleks rahuldatud kolm tingimust: 1) eeldus on järeldusest erinev; 2) ta teadis, et eeldus on tõene; 3) järeldus järeldub eeldusest. Kõik need tingimused on täidetud. 1) Eeldus on palju konkreetsem kui järeldus. On ilmne, et järeldus võib olla tõene ka juhul, kui eeldus on väär. 2) Moore teadis, et üks käsi on ühes kohas ja teine teises kohas. Eitada seda oleks sama absurdne kui eitada, et ta teab, et ta praegu seisab ja räägib. 3) On kindel, et järeldus järeldub eeldusest: see on sama kindel kui see, et sellest, et siin on praegu üks käsi ja seal on praegu üks käsi, järeldub, et praegu on olemas kaks kätt.

Nii et Moore'i tõestus rahuldab kolme range tõestuse tarvilikku tingimust. Kas on veel mõni range tõestuse tarvilik tingimus, mida see tõestus võib-olla ei rahulda? Võib-olla, aga kõik me peame kogu aeg selliseid tõestusi teatud järelduste täiesti lõplikeks (conclusive) tõestusteks, kui on tarvis otsustada küsimused, milles on kaheldud. Kui küsimus on selles, kas raamatu teatud leheküljel on trükiviga, siis seda saab lõplikult tõestada, näidates näpuga need vead kätte. Tõestaja peab küll olema kindel, et neis kohtades on vead, aga igatahes on selles võimalik kindel olla. Aga Moore'i tõestuses oli käte kohalolu nii kindel, kui üldse olla saab.

Nii et Moore tõestas, et siis olid välisobjektid olemas. Ja ta oleks võinud sellele anda palju samalaadseid tõestusi, nagu praegu selle kohta, et praegu on välisobjektid olemas.

Moore saab ka paljudel viisidel tõestada, et minevikus olid välisobjektid olemas, aga need tõestused on teist laadi. Kui Kant nimetab seda skandaaliks, et välisobjektide olemaolu ei saa tõestada, siis tõestus, et need minevikus olid olemas, aitab kindlasti seda skandaali kõrvaldada. Kant ütleb, et kui keegi peaks nende olemasolu küsimärgi alla seadma, siis peab saama talle anda rahuldava tõestuse. Küsimärgi alla seadja all peab ta silmas seda, kes seab küsimuse alla, kas need üldse kunagi on olemas olnud. Seda, et minevikus on välisobjektid olemas olnud, saab Moore tõestada nii: "Mul olid äsja kaks kätt selle laua kohal, järelikult oli äsja olemas kaks kätt, järelikult oli millalgi minevikus olemas vähemalt kaks välisobjekti, mott." See on täiesti hea tõestus, kui eeldada, et Moore teab seda, mis eelduses on väidetud. Aga ta teab seda, ja pealtnägijad ka, selles pole mingit kahtlust. Järelikult ta andis täiesti lõpliku tõestuse, et minevikus välisobjektid eksisteerisid, ja oleks võinud anda ja võiks praegu anda palju samalaadseid. On ilmne, et seda laadi tõestused on olulises suhtes erinevad tõestusest, mille ta äsja andis selle kohta, et siis oli kaks kätt olemas.

Kui tahetakse seda laadi tõestusi, siis pole midagi lihtsamat kui välisobjektide olemasolu tõestamine. Kuid paljude filosoofide meelest pole need tõestused rahuldavad. Miks? Esiteks, paljude meelest peab välismaailma tõestusega tõestama midagi, mida Moore ei püüdnud tõestada ega tõestanud. Pole kerge öelda, mis see on; selgituse lähendusena ütleb Moore, et kui ta oleks tõestanud oma tõestuste eeldused, siis nad võib-olla möönaksid, et ta on väliste asjade olemasolu tõestanud, aga muidu mitte. Nad tahavad umbes üldist väidet selle kohta, kuidas seda laadi propositsioone saaks tõestada. Seda Moore ei andnud ega usu, et seda oleks võimalik anda. Mõningatel juhtudel on küll võimalik tõestada propositsioone, mis tunduvad seda laadi (kui keegi kahtlustab, et üks Moore'i kätest on kunstkäsi, siis võiks lasta tal tõestuseks tulla ja veenduda, et see on inimkäsi), kuid enamasti mitte. Et Moore saaks seda tõestada, peab ta, nagu René Descartes (esimene meditatsioon) osutas, muu hulgas tõestama, et ta ei näe und. Moore'il on küll konklusiivsed põhjendid väitmiseks, et ta ei näe praegu und, aga see veel ei tähenda, et ta oskaks seda tõestada. Ta ei saa nimetada kõiki oma tõendeid, aga ilma selleta ta ei saa tõestada.

Moore'i arvates ei olda tema tõestusega rahul veel sellepärast, et kui ta neid lisatõestusi anda ei oska, siis arvatakse, et need tõestused, mis ta andis, ei ole lõplikud. See on Moore'i meelest viga. Oponendid eeldavad, et kui Moore oma eeldusi tõestada ei oska, siis ta ei tea neid. Moore arvab, et ka Kant väljendas seda vaadet: kui me ei saa väliste asjade olemasolu tõestada, tuleb sellesse lihtsalt uskuda. Moore leiab, et kuigi selline vaade on filosoofide seas väga tavaline, saab näidata, et see on väär, tõsi küll, ainult eelduste abil, mille tõesust pole võimalik teada, kui ei teata väliste asjade olemasolu. On võimalik teada asju, mida ei saa tõestada. Ja asjade seas, mida Moore kindlasti teadis, kuigi ei osanud tõestada, olid tema tõestuste eeldused. Sellepärast ütleks Moore, et kui keegi on nende tõestustega rahulolematud ainult põhjendiga, et Moore ei tea nende tõestuste eeldusi, siis neil ei ole rahulolematuseks head põhjendit.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • G. E. Moore. Philosophical Papers, New York: Collier Books 1962, lk 144–148.