Välised salvestusseadmed

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Välised salvestusseadmed on kaasaskantavad vahendid informatsiooni salvestamiseks, säilitamiseks ja taaskasutamiseks.

Väliste salvestusseadmete tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Välised salvestusseadmed on järgmised:

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed välised salvestusseadmed[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene väline salvestusseade oli magnetlint. Esimese magnetlindi heli salvestamiseks leiutas Fritz Pfleumer 1928. aastal. 1950. aastal valmis esimene kõvaketas, mis oli tehtud USA mereväe tellimusel. CD-d ehk audio CD-d leiutati 1976. aastal. Tehnoloogia arenes ja 1985. aastal tutvustati arvutis loetavad CD-ROM-i. Esimene diskett leiutati 1969. aastal IBM-is. 2000. aastal tulid müüki esimesed mälupulgad, mida tootis Iisraeli ettevõtte M-Systems.

Levinumad välised salvestusseadmed tänapäeval on kõvakettad, mälupulgad ja optilised andmekandjad. Magnetlinte ja diskette peaaegu ei kasutata nende on väikese mahu tõttu.

Väliste salvestusseadmete tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Mälupulgad[muuda | muuda lähteteksti]

Mälupulgad

Mälupulk on andmekandja, mille korpus on enamasti pulga kujuline. Mälupulk ühendatakse arvutiga või teiste seadmetega USB-pordi kaudu. Aastate jooksul on tehtud ühe suuremaid mälupulki, jõudes juba 256 GB-ni [1]. Uuematele mälupulkadele võib kirjutada ja sealt andmed kustutada kümme tuhat kuni miljon korda.

Optilised andmekandjad[muuda | muuda lähteteksti]

CD

CD (compact disc) on optiline ketas, mida kasutatakse andmekandjana informatsiooni salvestamiseks. Standardne CD mahutab 650 MB andmeid või 72 minutit stereoheli [2] ning on 120 mm läbimõõduga (mini-CD 60–80 mm).

Samasse klassi kuuluvad ka DVD ja Blu-ray, mis on mõõtmetel sama suured, kuid mahutavad mitu korda rohkem andmeid kui CD-d: ühekihilise DVD mahutavus on 4,7 GB [3] ja Blu-ray oma minimaalselt 25 GB.[4]

Kõvaketas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Väline kõvaketas
Väline kõvaketas

Väline kõvaketas on alumiiniumplaat, mis on kaetud ferrooksiidlakiga. Andmeid kirjutatakse ja loetakse digitaalselt kodeerituna. Koduste kaasaskantavate kõvaketaste maht on tänapäevaks suurenenud 2000 GB-ni ja mahu kasv jätkub. Tulevikus võib oodata kõvaketaste kiiruse ja mahu kasvu. Uue trendina on hakanud aga levima SSD-kettad, mis on magnetketastest küll mõnevõrra kallimad, aga suudavad samas töötada märgatavalt kiiremini ja taluvad paremini näiteks põrutusi, sest neil ei ole liikuvaid osi.[5]

Diskett[muuda | muuda lähteteksti]

8″, 5¼″ ja 3½″ flopiketad

Diskett (floppy disk) on õhuke ümmargune magnetandmekandja, mille ümber on ruudukujuline plastkest. Disketti mõõte öeldakse alati tollides. Flopikettaid kirjutatakse ja loetakse flopiseadmega. Tänapäeval kasutab diskette ainult kitsas ring kasutajaid. Nende asemele on tulnud USB-mälupulgad, välised kõvakettad, optilised andmekandjad, mälukaardid.

Magnetlint[muuda | muuda lähteteksti]

Magnetlint on andmekandja, mis koosneb õhukesest magneetuvast kihist pikal, kitsal plastikribal. Seadmed, mis salvestavad ja taasesitavad heli ja videot, nimetatakse magnetofoniks ja videomakiks. Tänasepäevani uuendused selles tehnoloogias jätkuvad ja magnetlint on siiani kasutusel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kingston unveils 256GB thumb" MobileWhack.com, 20. juuli 2009
  2. [1] Center for Computer Research in Music and Acoustics | CCRMA
  3. "About DVD (Digital Versatile Disc)" Data Archiving | Digital Archiving Services
  4. "History of Blu-ray Disc" Blu-ray Disc Association
  5. "Review: Hard disk vs. solid-state drive -- is an SSD worth the money?" Computerworld - IT news, features, blogs, tech reviews, career advice, 18. juuni 2009