Väli (muusika)

Väli (saksa keeles Feld, soome keeles kenttä), ka helimassiiv, kõlamassiiv (inglise keeles sound mass), pind (saksa keeles Fläche), on muusikas piiritletud helimass. Välja tüüpilisteks omadusteks on helikõrguslik ulatus (ambitus) ja ajaline kestus.

Muudeks välja identiteeti määravateks muusikalisteks parameetriteks võivad olla näiteks kontuuri tüüp, tämber, helikõrguslik või rütmiline koostis, faktuur, helitugevus, suund, kiirus, helikõrguslik või rütmiline tihedus, dünaamika.

Välja võivad moodustada eri tüüpi muusikalised objektid: näiteks lühikesed või pikad, sirged, trillerdavad või tremoleerivad helid, meloodiad, akordid, klastrid, glissando'd.

Ühe või teise muusikalise parameetri väärtuste muutumine ei pruugi veel välja tajutavat olemust muuta: näiteks muutuda võib välja ulatus (väli võib laieneda või kokku tõmbuda), intervallistruktuur, faktuur, tämber (näiteks keelpillid sul tasto -> sul ponticello, instrumente võib jääda vähemaks või tulla juurde).

Välja identiteedi säilimine, sündmuste sulandumine üheks tervikuks eeldab suhteliselt aeglasi järkjärgulisi muutusi. Nii mõnegi väljatüübi kestus võib olla ka teoreetiliselt lõpmatu. Väljades võib esineda ka muutumisi, mis teatud tingimusi täites sõltuvalt protsessi kiirusest lõpetavad varem või hiljem välja olemasolu: näiteks trilleri või tremolo kiirenemisel tulevad vastu muusiku füüsiliste võimete piirid, välja helikõrguslik laienemine lõpeb muusikainstrumentide diapasooni piiridel.

Väli võib olla staatiline või dünaamiline.

Väli võib olla homogeenne või heterogeenne. Väli võib koosneda ainult punktilaadsetest stakaatohelidest või allapoole suunatud glissando'dest või keerukatest erinevate omadustega muusikaliste objektide kooslustest.

Välja võib kirjeldada ka statistiliste meetodite abil.

Välja kohta on kasutatud piltlikke nimetusi nagu 'mass', 'valing', 'pilv'

Otava suures muusikaentsüklopeedias artiklis "Kenttä" on Risto Väisänen (1978) andnud sõnale "väli" muusikas ka teise tähenduse: väli on "loomult staatiline või aeglaselt muutuv tekstuuritüüp, milles tähtsaim on üldkuju, tämber, kõlav ruum, ent mis detailiti on ometi hoolikalt ja sageli väga tihedalt läbi põimitud."

Mõiste ja termin

Musik-Konzepte 53. numbris (1987: 16) defineeritakse välja (saksa keeles Feld) järgnevalt: "eine Srecke (der Zeit, des Raumes), innerhalb derer bestimmte Verhältnisse gelten."

Erkki Salmenhaara kasutab nimetust kenttä (1964) ja Feld (1969). Michel (1985) on tõlkinud nimetuse otse ja tarvitab sõna champ. Harald Kaufmann (1964) kasutab nimetust (Klangfarben-)Abschnitt, Jonathan W. Bernard (1987) nimetust plane ja John de Witt Van der Slice (1979) lihtsalt nimetust cluster, vahest ka sonic presence. Cwyneth Margaret Roberts (1978) tarvitab nimetust sound mass. Walter Gieseler (1975: 51) kirjutab: "Die Besonderheiten der Clusterkomposition sind in ihren Grundzügen schnell an Beispielen gezeigt. Schon die Besetzung der Ensembles erweist den Cluster als ein Gebilde von Tonscharen, von Tonmassen." Gieseler viitab Xenakise teosele Metastasis, Penderecki Trenos'le ja Ligeti Atmosfääridele, milles on 56 soleerivat keelpilli, 16 puu- ja 15 vaskpuhkpilli. Gieseler (1975: 91) kasutab tõsi küll ka terminit Feld. Kirjutise "Strukturen im Spielraum serieller oder statistischer Bestimmung" osad on 1. Punkte, 2. Gruppen, 3. Felder. Tekst algab järgnevalt: "Musikalische Felder müssen, da sie zum Ausufern neigen, mit statistischen Methoden zusammengehalten werden. Statistische Organisation von Massenstrukturen geht auf annähernde Bestimmungen von Gesamtheiten, eben Feldern aus, wobei Einzelstimmungen, die hinreichende Genauigkeit verlangen, vernachlässigt werden." Kuigi Gieseler viitab siin esmajoones Xenakisele ja Lutoslavskile, võib tema ettekujutuse väljadest kanda üle ka Ligeti Atmosfääridele.

Hans Vogt (1982: 123) märgib: "Ob es richtiger ist, Raum, Fläche oder Feld zu sagen, bleibe dahingestellt. Alle Termini werden verwendet; über das zu Bezeichnende besteht kein Zweifel." Vogti arvamus kajastab võib-olla autori kergelt hooletut suhtumist nimetuse valikusse, tema poolt kasutatud nimetustel on vahe. Sõnal Raum on rohkesti erinevaid tähendusvarjundeid Kõige harilikum neist on 'ruum' (soome keeles tila), mis 'välja' konteksti ei sobi. Raske on mõista, mismoodi sakslane sõnast Raum võib aru saada. Fläche (inglise keeles plane, soome keeles pinta, taso, eesti keeles pind, tasand) ja Feld (soome keeles kenttä, eesti keeles väli) erinevad üksteisest selle poolest, et pind on piiritlemata, sel ajal kui väli kujutab enesest piiratud osa pinnast.

Bernardi tarvitatud plane on otsene tõlge sõnast Fläche. Seevastu sõna cluster viitab vaid helikõrgustele. Robertsi kasutatud sound mass on loogiline. Termini kasutamist selgitab Roberts järgnevalt (1978: 5): "The term "sound mass" is used in this study to refer to a block of sound of such a complexity that its individual components are subordinate to the total aural effect". Roberts kasutab seda sõna tähistamaks kogu seda kõla, mis teatud lõigu jooksul kostab.

Saksa keeles tarvitatakse nii nimetust Fläche kui ka Feld. Ligeti tarvitab nimetust Fläche. Võiks mõelda, et Ligeti märkmeid tehes ja hiljemgi Atmosfääridest rääkides on mõelnud tõesti vaid pindade omadustele (pindade ehitusest, tämbrist jne.), teiste sõnadega komponeerinud, kasutades materjalina pindu. Pindade piiride (kestused, ambitused) määratlus seevastu sünnib ilmselt erilistes protsessides. Teose uurijail on loomulikult erinevad lähtekohad ja vaatenurgad kui heliloojal enesel. Valmis teoses on pinnad ju piiritlemata. Seetõttu on kasulik tarvitada Atmosfääride puhul nimetust 'väli', kui uurida teose piiratud pindu. Saksakeelses kirjanduses tarvitataksegi sagedamini sõna Feld. Seevastu inglise keeles sõna field millegipärast ei tarvitata.

Anneli Arho, rääkides Ligeti Atmosfääride üksikutest piiratud pindadest, kasutab oma analüüsis sõna 'väli' (soome keeles kenttä). Ka välja ja lõigu mõiste kasutuses on Arho seisukoht erinev näiteks Salmenhaara (1964, 1969) ja Micheli (1985) omast. Salmenhaara (1969: 85–86) kirjutab: "Die Gesamtform von Atmosphères ist das Resultat der Teilfaktoren, der Beziehungen den Feldern. Die Dauerverhältnisse der verschiedenen Felder sehen folgendermassen aus: (järgneb loetelu väljadest ja partituuris antud kestustest). Irgendeine grossrhytmische Periodizität kann nicht entstehen, da alle Felder von verschiedener Dauer sind. Der Eindruck der Aperiodizität wird noch dadurch verstärkt, dass die Grenzen der Felder oft sehr ungenau sind; zu den Übergängen und verschiebungen kommt es gradweise, unmärklich; an den Grenzstellen können sogar Teile aus drei verschiedenen Feldern gleichzeitig zusammenklingen." Aastal 1964 kirjutab Salmenhaara seevastu (1964: 24): "Teos koosneb ühtekokku 21 lõigust (partituuritähised A – T). Need lõigud ehk väljad on kõik erinevad... Aperioodilisuse muljet tugevdab kuulamisel veel see, et väljade piirid on tihtipeale akustiliselt väga 'ebatäpsed', teiste sõnadega ühest väljast teise liigutakse võimalikult märkamatult, mis sünnib erilise väljatehnika vahenditega." Salmenhaara arvab niisiis, et partituuri sekundinumbrid on väljade kestuseks ja mainib ometi, et piirkohtades (teiste sõnadega partituuritähiste kohal) võib kõlada üheaegselt kolm välja. Arho meelest on põhjust lahutada omaks tarbeks teose materjal – väljad – ja helilooja poolt kasutatud abistruktuur. Seetõttu tarvitab ta oma analüüsis partituuritähiste vahele jääva kohta nimetust 'lõik' (soome keeles jakso). Nimetus 'väli' (kenttä) käib seevastu sellise muusikalise terviku kohta, mis oma individuaalsete omaduste poolest erineb ümbritsevast. Seega lõik on partituuritähiste vaheline kontrollosa, milles võib olla enamasti üks terviklik väli või vaid väljade osi.

Anneli Arho tõdeb, et kahjuks on Ligetil eneselgi probleeme eri nimetuste ja mõistetega. Partituuritähistega märgitud lõikude kohta tarvitab ta nimetust Abschnitt (Ligeti 1979) ja nimetust Fläche kasutab ta sellise terviku tähistamiseks, mida Arho analüüsis tähistab sõna 'väli'.

Väljade kasutamine heliloomingus

Györy Ligeti "Atmosfäärid"

Üheks väljade heliloomingus kasutamise näiteks on Györy Ligeti orkestriteos "Atmosfäärid". Teose materjali luues tegi Ligeti sõnalisi ungarikeelseid skitse, mis on hiljem tõlgitud ka saksa keelde. Neis skitsides kasutab Ligeti teose materjalist rääkides välja asemel sõna 'pind' (saksa keeles Fläche). Erinevaid pindu on neis ülestähendustes kirjeldatud esinemisjärjekorras ja iga pinna järel on kestus sekundites. Valmis teoses on lahknevusi esialgseist visandeist, eriti teose lõpupoole esineb muutusi ja lisandusi.

Kirjandus

• Arho, Anneli 1997. György Ligeti "Atmosfäärid". Tõlkija Andrus Kallastu, toimetaja Maris Valk-Falk. Scripta Musicalia, Tallinn
• Pohjannoro, Hannu 1995: Opus 13 – György Kurtágin 12 Mikroludia jousikvartetille, Sibelius-Akatemian sävellyksen ja musiikinteorian koulutusohjelman säveltäjän suuntautumisvaihtoehton tutkielma. Helsinki