Väino Kaldma

Allikas: Vikipeedia

Väino Kaldma (27. aprill 1923 Põlva kihelkond5. juuli 1983 Sault Ste Maries, Ontario, Kanada) oli eesti vaimulik.

Lõpetas 1941. aastal Võrumaa Rahvahariduse Seltsi ühisgümnaasiumi. Võttis Teisest maailmasõjast osa rindesõdurina ning oli sõjavangina Siberis, kust pääses pärast sõja lõppu Saksamaale, elades algul lindpriina ja hiljem eestlaste keskel Kasseli põgenikelaagris, kust siirdus Belgia söekaevandusse. Immigreerus 1952. aastal Kanadasse, kus töötas metsa-, kaevandus- ja terasetööstuses.

Ordineeriti (koos Albert Roostiga) diakonõpetajaks 20. juunil 1982 Toronto Vana-Andrese kirikus piiskop Karl Raudsepa poolt. Assisteerisid prof. Arthur Võõbus, dr. Gilbert Sharf, praost Andres Taul ja õpetaja Udo Petersoo[1].

Väino Kaldma määrati teenima Sudbury kogudust ja hooldama Sault Ste. Marie kogudust. 5. juulil 1983 ta suri.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Kirik nr. 3. 1982
  2. Eesti Kirik nr. 4. 1983