Mine sisu juurde

Väikeklass

Allikas: Vikipeedia

Väikeklass on põhiharidust omandavatele hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste jaoks moodustatud väikese õpilaste arvuga klass. Väikeklassis võib õppida maksimaalselt 12 õpilast. Väikeklassi võetakse vastu või viiakse üle õpilane tähtajaliselt, mille määrab üleriigiline nõustamiskomisjon. Väikeklassi eesmärk on tagada erivajadustega õpilastele võimaluse omandada põhiharidus oma tavakoolis.[1]

Õpilase väikeklassi suunamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Väikeklassi võetakse vastu või viiakse üle õpilane, kellel on raskest kroonilisest psüühikahäirest tulenev püsiv normikohasest erinev käitumismuster. Väikeklassi suunatakse ka õpilased, kellel on oluline õpivõime langus. Seda sel juhul, kui õpilane takistab enda ja teiste õpilaste õppimist ning ohustab turvalisust tavaklassis. Näiteks autismi spektri häired, sõltuvushäired, aktiivsus- ja tähelepanuhäired (keskendumisraskused). Samuti füüsiline vägivaldsus kaaslaste suhtes ja/või agressiivsus keskkonna suhtes. Väikeklassi viiakse üle ka lapsed, kelle on lastepsühhiaater suunanud pikaajalisele rehabilitatsiooniteenusele. Väikeklassis õppimine on tähtajaline ja selle määrab üleriigiline nõustamiskomisjon. Õpilase väikeklassi suunamiseks vajaliku eeltöö teeb Rajaleidja keskus. Rajaleidja nõustamisprotsessis ei keskenduta vaid lapse diagnoosile, vaid võetakse aluseks ka lapse käitumine ja toimetulek kodus ja koolis. Nõustamise käigus selgitatakse välja, millised on lapse hariduslikud erivajadused ja mida ta vajab oma toimetuleku parandamiseks.[2]

Väikeklassi eelised

[muuda | muuda lähteteksti]

Õpilaste jaoks peetakse väiksemas klassis õppimise eeliseks eelkõige õpitulemuste paranemist ning võimalust kogeda eduelamust. Väiksemates klassides on edasiminekut märgatud lugemises, matemaatikas ja sotsiaalainete õppimises. Väikeklassi mõju on suurem ka sotsiaalselt vähekindlustatud peredest tulevate õpilaste õppeedukusele. Samuti võimaldab väikeklassis õppimine selgitada igale õpilasele individuaalselt töökorraldusi ning anda põhjalikku ja spetsiifilist tagasisidet õpilaste kohta, kuna klassis õppivate laste arv on tunduvalt väiksem kui tavaklassis. See võimaldab keskenduda õpilaste juhendamisele ja õpetamisele. Kuna väikeklassid töötavad tavakoolides, arendab see ka tavaklassi õpilaste empaatiat, sallivust ja hoolivust.[3]

Väikeklassi puudused

[muuda | muuda lähteteksti]

HEV õpilaste puhul on leitud, et väiksemates klassides õppimine pärsib oskust iseseisvalt tööd planeerida ja teostada. Väikeklassis õppivate õpilaste suunas on tähendatud kaasõpilaste negatiivset hoiakut ja tõrjutust. Eakaaslaste hoiakuid HEV õpilaste suhtes on võimalik parandada, kui eripäradest rohkem rääkida ja lisada selleks õppe- ja ainekavadesse vastavaid teemakäsitlusi. Positiivse hoiaku loomiseks peetakse oluliseks õpetajate, abiõpetajate või tugiisikute rolli, sest nende võimuses on luua, kujundada ning arendada õpilastevahelist suhtlust. Puudustena on veel välja toodud probleemi, et väikeklassis on lapsed koolikaaslastest isoleeritud nii sotsiaalselt kui ka füüsiliselt ja seetõttu on sõprade ring kahanenud, mille tagajärjel kannatab lapse sotsiaalne areng.[2]

Väikeklasside liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Väikeklasse võib avada erinevate suurustega ja seadus lubab moodustada üle kümne eri liiki väikese eriklassi. Näiteks psüühika-, aktiivsus-, tähelepanu- või sõltuvushäiretega lastele võib moodustada kuni neljalapselise väikeklassi. Toimetulekuõppel olevatele lastele kuni kuue õpilasega klassi. Tundeelu- ja käitumishäiretega lastele kuni kaheksa õpilasega klassi. Käitumisprobleemidega õpilastele kuni 12 õpilasega klassi. Erivajadustega laste liitklassis võib õppida kuni 12 õpilast.[2]

Väikeklassis õppiva õpilase toimetuleku ja arengu hindamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Õpetamisel kasutatakse erivajaduse spetsiifikast tulenevat struktureeritud õppekorraldust, õppemetoodikat ja jõukohast õppevara ning vajadusel tagatakse õpilasele logopeediline abi. Väikeklassis on lubatud muuta kooli tunniplaanijaotust ja vähendada õppekoormust, kuid mitte alla 20 õppetunni nädalas. Igale väikeklassis õppivale õpilasele koostatakse õppeaasta alguses individuaalne õppekava (IÕK). IÕK koostatakse ka õpilasele, kes on ümber suunatud tavaklassist väikeklassi. Seda hiljemalt kaks nädalat pärast tema väikeklassi suunamist. IÕK koostamises osalevad klassijuhataja, aineõpetajad, kaasatud tugispetsialistid ja lapsevanem. IÕK koostamist ja vormistamist koordineerivad tugikeskuse juhataja ja vastava kooliastme õppedirektor. IÕK kinnitatakse käskkirjaga ja laetakse üles Stuudiumisse (e-kooli) individuaalse arengukava juurde.

Kord poolaastas teeb õpilasega tegelevate spetsialistide meeskond (tugikeskuse spetsialistid, aineõpetaja, klassijuhataja, vastava astme õppedirektor) koostöös lapsevanemaga otsuse meetme jätkamiseks, lõpetamiseks või muutmiseks. See fikseeritakse individuaalses arengukavas vastava õppeaasta lisas.[2]

Väikeklasside õpetajad

[muuda | muuda lähteteksti]

Väikeklassi õpetajaks sobib kõige paremini eripedagoogilise ettevalmistusega või väljaõppega õpetaja. Kuna eripedagoogilise väljaõppega õpetajatest on suur puudus, siis oleks abi sellest, kui aineõpetajad läbiksid eripedagoogi väljaõppe. Suureks abiks väikeklassi õpetajale on tugiisiku olemasolu.[4]

Väikeklassile sobivad tingimused tavakoolis

[muuda | muuda lähteteksti]

Klassi peab komplekteerima vastavalt õpilaste eripärade sobivusele. Peab arvestama õpilaste individuaalsete erisustega. Vastavalt sellele saab panna kokku toimiva väikeklassi, kus on hea nii õpilasel kui õpetajal. Väikeklassi loomine tavakoolis toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus ja kestuses, õppeprotsessis, -koormuses ja -keskkonnas. Seda siis õppevahendite ja -ruumide näol. Oluline on ka suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal ja spetsiaalse ettevalmistusega õpetajad. Samuti peab silmas pidama, millised on väikeklassi ruumid. On oluline, et füüsiline keskkond oleks vähe stimuleeriv, vaikne ja stabiilne. Tavakooli kõige suuremaks probleemiks on väikeklassile vajaliku vaikuse tagamine. Lahendustena pakuvad väikeklassiõpetajad välja eraldi maja, korruse või tiiva loomist väikeklassidele, kus oleks lakooniline sisustus, rahulikud värvid ja kõrgemal asuvad aknad, et õpilased ei näeks liiga palju ümbrust. Suureks abiks oleks ka teraapiatuba või rahunemisruum, kuhu on võimalik saata õpilane, kes ei suuda enam oma käitumist kontrollida. Selliste tingimuste loomine vajab aga suurt rahalist ressurssi.[3]

  1. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (s.a.).              https://www.riigiteataja.ee/akt/102072012014
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Mari Liis Räis, Epp Kallaste, Siiri-Lii Sandre. (2016). Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhusus. Uuringu lõppraport. https://centar.ee/uus/wp-content/uploads/2017/01/Pohiraport-final.pdf
  3. 3,0 3,1 Kaisa Musting. (2018). Väikeklassiõpetajate arusaamad tavakoolide juurde loodud väikeklasside eelistest ja puudustest ning arenguvõimalustest. [Magistritöö, Tartu Ülikool] https://core.ac.uk/download/pdf/160482567.pdf?fbclid=IwAR1ME3sVM4UYYGZiKsZbk7et58VIVE0msvVSCJejPMCG5NNnQAfaq_f3GqI
  4. Väikeklassidel on tulevikku… kuid ka arenguruumi! (2013). https://opleht.ee/2013/05/vaikeklassidel-on-tulevikku-kuid-ka-arenguruumi/